Mediteerimine – kas julged proovida?

Kas meditatsioon on väljavalitute pärusmaa? Kas tavaline inimene võib ühel päeval sellega lihtsalt pihta hakata? Ja kas selle mõju on tõesti tunda? Otsustasin järele proovida!

Meditatsioon on mul aastaid kuskil peas tiksunud: kuna tegevuse kasu­­lik­kusest kuuleb iga nurga peal, olen mõelnud, et ehk tuleks järele proovida. Kuid selle­teemalised artiklid ja jutu­ajamised ei suuda mu tähele­panu kuigi kaua hoida, sest mediteerimist soovitavad ini­mesed kipuvad kandma hõl­juvaid rõivaid, riputama kodu kristalle täis ja eelistama arsti­dele alternatiivseid ravit­sejaid. Aga kus on tavalised inimesed, kes mediteerimisega tege­levad? Selle avastamine ei muuda ju igaühe maailmapilti ega pane kõiki teisele poole maa­kera joogalaagrisse põrutama?

Mida see minuga teeb?

Teaduslikult on tõestatud, et mediteerimine vähendab stressi ja ärevust, tugevdab tähele­panuvõimet ning parandab unekvaliteeti. Meditatsioon aitab koguni depressiooni, sõltuvuse ja toitumishäiretega toime tulla. Harvardi ülikooli uuringu järgi on regulaarne mediteerimine kasulikum kui lõõgastav puhkusereis. Kõlab palju­lubavalt!

Ausalt öeldes kardan aga, et mina hakkama ei saa. Olen täielik nutisõltlane, kellel on vaja kogu aeg mingit infot vastu võtta. Rääkimata telefoni näppimisest, ei suuda ma jalutada ilma kõrvaklappideta, süüa ilma vestluskaaslase või Net­flixita ega liguneda vannis ilma lugemisvarata. Isegi magama jään audioraamatut kuulates. Niisama vaikuses istumine näib tõeline piin. Miks ma seda küll vabatahtlikult teha lubasin?

Hakkame pihta!

Alustan teekonda guugeldamisest. Kõigepealt eesti keeles. Kõik soovitavad alustada 15–20 minutist. Seda tundub hirmus palju, aga hea küll, proovime ära. Teen täpselt saadud nõu järgi: istun pärast ärkamist ja hambapesu rätsepa­istes voodile ja panen kellal veerand tundi jooksma. Silmad vajuvad kinni ja ma lihtsalt olen. Polegi nii raske. Kuni jalgadel hakkab ebamugav, õlgadel palav, tunnen, et pealagi sügeleb, selg valutab. Lükkan mõtted nendest asjadest järgemööda eemale. Korraga avastan, et pole näiliselt väga pikalt mitte millelegi mõelnud – ja enam polegi ebamugav? Niipea kui mõtlen eri kehaosadele uuesti, tulevad nende hädad tulvana tagasi. Alumine jalg hakkab nii hirmsasti kipitama, et vahetan lõpuks asendit. Kas see tähen­dab, et olen oma esimeses medi­tatsioonis läbi kukkunud? Mitu korda tekib kiusatus taimerilt vaadata, kui palju aega on jäänud, sest tundub, et olen juba kaua-kaua istunud. Pean siiski vastu.

Kui kell korraga heliseb, olen omajagu üllatunud – juba? Saingi hakkama? Pea mõtetest tühjendamine ei olnudki väga raske, äkki olen ma erilise meditatsiooniandega? Kuigi hiljem torkab pähe, et jõudsin selle 15 minuti jooksul planeerida hommikusööki ja päevakava, tulevast reisi ja seda, mida selles artiklis oma kogemusest kirjutada. Nii et mõtlemist täielikult vältida siiski ei õnnestunud.

Jätkan samamoodi kogu nädala. Kui esimesed 15 minutit on üle elatud, mööduvad edasised seansid üllatavalt hõlpsalt ja kiirelt. Suudan nihelemata ühes poosis istuda, aga pea mõtetest tühjendamine näib endiselt võimatu. Need lihtsalt ujuvad pähe ja vahetuvad rahu­likult ning mulle ei tundugi see mõtisklemine nii hull, kui vaid õpetused seda ei tauniks. Kui aus olla, ei mäletagi ma, millal viimati vaikuses istusin ja lasin mõtetel lennelda. Pean käed rüpes istumise omandamist isiklikuks edasiminekuks.