Sisearhitekt ja disainer Andres Labi: enamikku probleemidest saaks ennetada sisetunnet usaldades
Eesti sisearhitekt ja disainer Andres Labi vastas Eesti Disaini Maja küsimustele ning rääkis, millise disaini autor ta olla soovib ning millist elutõde tegemistes alati meeles peab.
1. Mis oli Sinu esimene päris töökoht? Kuidas leidsid tee disainini?
Minu tõsisem kokkupuude kunstiõpingutega sai alguse Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi kunstiosakonnas. See oli arendav ning avardav kogemus, kuid ühtlasi tõend sellest, et vabad kunstid ei ole päris minu jaoks. Aasta hiljem alustasin õpinguid sisearhitektuuri erialal EKA-s. Ehkki väikseid kujundustöid tuli ette ka juba kooli ajal, oli minu esimene päris töökoht sisearhitektuuribüroos Ars Projekt, kus asusin tööle aastal 2000, kohe pärast EKA lõpetamist.
Neli aastat hiljem sündis Ruumilabor. Aastal 2011 otsustasin õpingutega jätkata ning astusin TTÜ ja EKA magistriõppe ühiserialale Design and Engineering. Disainiõppe lõpetasin aastal 2017. Seega võib öelda, et tee "päris" disainini leidsin alles mõned aastad tagasi.
2. Mis Sa täna teed? Millest enamasti Sinu päev koosneb?
Igapäevaselt olen tegev kahes ettevõttes: Ruumilabor ning Tie&Apron. Kui Ruumilabor tegeleb sisearhitektuuri ja mööblidisainiga, siis Tie&Apron on fokusseeritud väga kitsalt ühe tootegrupi - disainpõlled - arendamisele ja müügile. Sel kevadel löön kaasa ka EKA Sisearhitektuuri osakonnas projekti TOIT ühe juhendajana. Ei saa salata, et pidevalt on pooleli ka mõni tootearendus. Ehkki enamik ideid koguneb sahtlisse, on mitmed ideekavandid ka füüsiliselt teostunud. Viimane õnnestunuim projekt oli akustiline tugitool EGO (kaasautor: Janno Roos; tootja: RaSun).
Minu päev koosneb valdavalt kohtumistest ning asjaajamistest. Suhtlemist on disaineri töös palju, mistõttu niiöelda praktiline töö laua taga algab alles õhtupoolikul. Kuigi armastan süsteemsust, püüan vältida rutiinset päevakava ehk kombineerin tegevusi vastavalt vajadusele, mitte kellaaja või nädalapäeva järgi. See toob vahel kaasa ületunde, kuid samas annab võimaluse mõnel teisel päeval aeg maha võtta ja näiteks spordisaali minna.
3. Kas on mingisugune disainialane või filosoofiline niiöelda baastekst, mida elutõena oma tegemistes alati meeles pead?
Usalda sisetunnet. Seda lihtsat reeglit ei ole lihtne järgida, saati meeles pidada. Kuid enamikku probleemidest saaks ennetada just sisetunnet usaldades. Kindlasti ka vana hea "less is more" ja seda üldse mitte minimalismi kui stiili tähenduses. Oskus õigel ajal asju lõpetada on suur kunst. Püüan seda oskust endas arendada.
4. Oleksin tahtnud olla ....disaini autor!
Ma ei oska tuua ühtegi konkreetset näidet, kuid see tunne tekib alati, kui näen midagi sedavõrd geniaalselt, et lihtsalt tekib küsimus: kuidas ma ise selle peale ei tulnud?
5. Kellega eesti disaineritest tunduks põnev koostööd teha?
Mul on olnud õnne teha koostööd ning seeläbi õppida mitmetelt väga andekatelt eesti disaineritelt. Mulle tundub, et soov ja vajadus koostööks tekib siis, kui selleks on õige moment. Üldiselt toob elu ise õiged inimesed meie teele.
6. Viimatine kultuurielamus?
Küll mitte hiljutine, aga mingil kummalisel kombel olen siiani lummatud Chungini performance'ist "Ootan sõpra", mida eelmisel aastal Kanuti Gildi SAALis etenduskunstide lühivormide festivali Made In Estonia maratoni raames näha sai. Vormiliselt korvpall, sisult peen koreograafilis-esteetiline etendus oli visuaalselt pingestatud ning seejuures ei tegelenud üksnes vormi mänguga, vaid kätkes ka mitmeid olulisi sotsiaalseid aspekte.
