“Kui endaga hakkama saad, lahenevad ka kõik muud mured.”

Kuidas tulla toime, kui elukorraldus pärast 35 aastat äkki täielikult muutub? Karmen Palts (56) räägib elust pärast kooselu lõppemist nii enda kui ka paljude teiste kogemuse põhjal.

Karmen usub, et on praegu oma elu kõrgvormis kõigis tegemistes. Selle väljaütlemise peale hakkab ta naerma, sest mõistab, et ei kiitnud ennast aastaid. Tee selleni võttis kaua aega ja kasvamist. Naine, kelle perekonnanime teatakse hästi (Karmen oli abielus kunagise Tallinna linnapea ja rahandusministri ning ärimehe Tõnis Paltsuga – toim), proovis aasta­kümneid olla peaaegu nähtamatu. Ta on nelja lapse ema, kes töötab psühholoogi­-nõustajana ning juhib nüüd individuaalse meditsiini keskust Christinas Clinicus. See on suur väljakutse, sest esimest korda tunneb ta suurt tööalast vastutust ja karjäärivõimalust. Enne elas Karmen teistsugust elu, kus tööle pühendus siis, kui kõik muud asjad tehtud olid.

Hiljuti läks laiali sinu abielu. Kuidas end tunned?

Ma olin abielus rohkem kui 30 aastat ja sellest abielust on meil neli erakordselt toredat last. Elus on ikka möödarääkimisi ja täitumata ootusi, oletame, et teine loeb meie mõtteid ja soove. Mingist hetkest oleme kurvad või rahulolematud, aga ei oska teisele poolele seda sõnades öelda või ei oska teine kuulata. Suhtesse tekivad mõrad.

Meie pikas abielus oli kindlasti midagi erilist, ilusat ja head. Nüüd on igaühel oma elu ja ma loodan, et kõik on rahul.

Olen abielus elanud kauem kui üksi olnud. Sageli ollakse lootusetu ja “augus”, kui pärast nii pikka kooselu lahku minnakse. Mingil määral näitab see, et suhtesse, kuhu väga palju panustatakse, kaotatakse ennast ära. Elataksegi selleks, et hoida lapsi ja suhet, toetada oma partnerit. Praegu suudaksin naistele, kes tunnevad, et nende elu on lahkumineku pärast läbi, väga suur tugi olla. Minul ei ole sellist ettevõtlikkust, energiat ja rahulolu aastakümneid olnud kui nüüd. Ma ei tunne, et elu on läbi. Hoopis uus algus ja hoog on!

Su jutt kõlab väga optimistlikult.

See oleks ju endale valetamine, kui ütleksin, et see kurb ei ole ja haiget ei tee.

Tütar ütles otsekoheselt, et on kaks valikut: kas enam ei ela või hakkad elama. Mu uudishimu on nii suur, et mitteelamine kõne alla ei tule. Vastupidi, elan südamest ja kaua elaks! Paljud jäävadki haletsemise ja hüljatuse tundesse kinni, kogu hinge vallanud kurbuse küüsi. Olukord paistab lootusetu, ent julgen öelda, et sellest on väljapääs – ja elu on palju kergem, kui esmapilgul näib.

Mis siis mõtlemises muutuma peab?

Ohvrirollist tuleb loobuda, muidu võibki ennast haletsema jääda. Hästi suur tugi on lähedastest. Minu neli last ei ole jätnud mulle võimalust kodus nutta ja norutada, lisaks veel sõpruskond ja tugigrupid. Ilma lahkuminekukurbuse ja õnnetu­olemiseta poleks ma ehk kunagi teada saanud, millised sõbrad mu ümber on: minu enda sõbrad, laste sõbrad ja nende vanemad. See tugigrupp tegutseb nii aktiivselt – kogu aeg toimub midagi! Võib-olla naistel, kellel sellist tuge kõrval ei ole, on suurem oht koju ära kaduda ja nutma jääda. Kui ollakse haavatud suhte ebaõnnestumise või purunemise pärast, siis luuakse endast selline pilt, et olen vilets, ja kardetakse ka üldist hukkamõistu.

Naistel on alati mure, mis saab lastest, elukorraldusest, tööst jm, aga see pole kõige olulisem. Kui oled iseendaga rahu sõlminud ja endaga hakkama saad, siis lahenevad ka kõik muud probleemid su ümber. Muidu nutad ühes toas ja kõrvaltoas nutavad lapsed. Kõik on inimese enda kätes, kõik on võimalik.

Kas tunned, et ühised sõbrad on lahutuses poole valinud?

Paar naist meie ühisest kahe kümnendi ringkonnast on minuga viimasel ajal väga imelikud, aga olen aru saanud, et nad on nõutud, ei tea täpselt, kuidas minuga rääkida. Ilmselt peljatakse mu reaktsiooni – kas hakkan nutma, kurtma või mis ma ütlen. Tõmbaksin siin paralleeli leinaga, mille puhul me tunneme end ebamugavalt, sest ei tea, kuidas reageerida.