Mässumeelne pailaps

Saatejuht Keili Sükijaineni (27) puberteediikka mahtusid nii graatsilised iluvõimlemistunnid kui ka mässumeelsed moekatsetused.

Kuna Keili liitus 13aastaselt modelli­agentuuriga, tuli tal kiirelt suureks saada. Neiu läks üksi Hispaaniasse elama ja astus seal kohe moekarussellile. “Pidin tundmatus linnas ühelt castingult teisele orienteeruma – see ei jätnud enam võimalust väga titte mängida ja uksi paugutada, kui midagi ei meeldinud. Teadsin, et pean andma endast maksimumi ja tublisti tööd tegema,” meenutab ta. Vaid mõni aasta hiljem sõitis ta üksi Ecuadori modellivõistlusele. “Tol ajal olid inimröövid seal nii sagedased, et liikusime isegi turul koos turvameestega. Kuidagi õnnestus mul sinna minekuks vanemad nõusse saada, aga eks ma ikka panin nende närvid korralikult proovile.”

Keili kooliaeg möödus Tartu Kivilinna gümnaasiumis, pärast mida läbis ta ajakirjandus- ja kommunikatsiooniõpingud Tartu ülikoolis. Televisiooni õppis Keili Ameerikas Ball State’i ülikoolis.

Millega koolist vabal ajal tegelesid?

Enne esimest klassi tegelesin tublisti iluvõimlemisega, spagaadiga sain ladusalt hakkama ja hundirattad olid graatsilised. Just iluvõimlemine andis mulle hea aluse hilisemaks tantsu­trenniks. Tegin teismelisena kaasa mitmes šõutantsugrupis ja mulle väga meeldis esineda. Olen mitu aastat ka tennise­trennis käinud ning lühikest aega isegi ratsutamas. Mu lemmikaastad jäävad siiski laste kunstikooli, sealt alates on joonistamine ja maalimine mulle väga südamelähedased olnud. Keskkoolis olin alati see tubli aktivist, kes juhtis aktusi, korraldas õpilasesindusega üritusi ning suutis samal ajal üsna hästi neljadele-viitele õppida.

Kas puberteedieas mässasid ka?

Ema räägib siiani, kuidas ma ükskord suurest vihast otsus­tasin näidata, mis puust ma tehtud olen, ja jooksin kodust ära. See lahenes muidugi väga humoorikalt, sest ega sisimas ma ju teadnud, mis see endaga kaasa toob. Nii ma siis põge­nesin vanaema juurde ja olin seal peidus umbes kaks tundi, kuni isa lõpuks järele tuli ning ma pidin piinlikkust tundes temaga koju sõitma. Mõtlen praegu suure tänutundega oma noorusele – tänu vanemate üsna karmile kasvatusele ei saanud ma ulakates seltskondades ringi liikuda. Pidin isegi 18aastaselt alati kell kümme õhtul kodus olema, seega hängimiseks kaubandus­keskustes ja muude lolluste tegemiseks aega ei jäänud.