Teen, mis tahan!
Hingan, järelikult elan. Kas ikka alati on nii? Kuigi paikapandud mustrid annavad kindlust ja turvatunnet, võivad need üks hetk tiivustada ka rahulolematust: ma tammun paigal, kuid tahaks enamat. Seiklust, elamusi, mõnusat ärevust – nagu oleks armunud!
Tihtipeale võib aga tundmatus hirmutada, nagu pime mets või kuri koer. Äkki saan kõrvetada? Aga äkki läheb hoopis hästi ja lendad kõrgelt? Need kaks naist julgesid riskida: nad on iseenda elu muutjad.
Pilvepiiri lummuses
Gete Tammann (28) on endine ajakirjanik, kes otsustas kolm aastat tagasi teha elus 180kraadise kannapöörde. “Mulle näis, et seisan paigal. Kui proovisin tööd vahetada ja edasi minna, siis see ei õnnestunud,” meenutab Gete.
Talle meeldib uskuda, et universum toetab ja juhatab vaikselt selles suunas, mis meile parajasti õige ja vajalik on. Raske otsus jätta senine elu oli praegusest vaatevinklist vaid parema tuleviku väetis. “Sisuliselt on alati kaks valikut: kas elada hirmus ja rahulolematuna või anda endale võimalus avastada oma potentsiaali ja tõeliselt elada.”
Kui n-ö harilik töökohavahetus ei toonud oodatud muutust, otsustas Gete haarata vahepeal soiku jäänud mõttel sarvist. “Turvalises keskkonnas unustame sageli ära, mida tegelikult soovime, ega julge unistada suurelt. Lihtne on tahta asju, mis on mugavustsooni piirides. Palju raskem on endale tunnistada, mida hing tegelikult ihkab.”
Gete süda ihales kõrgustesse. Mõtet stjuardessiametist mõlgutas ta kümme aastat, enne kui see teoks sai. “Kuna olen hingelt nagu Pipi Pikksukk või Peeter Paan, siis reisimine, rutiinivaba töö, palju vaba aega puhkamiseks ja mängimiseks oli just see, mida ellu soovisin.”
Kui oli lõplikult selge, et vanaviisi enam jätkata ei saa, talitas Gete oma hakkaja vanavanaema sõnade järgi: kui midagi teha, siis suurelt. Teda ei innustanud mõte tiirelda Läänemere kohal, vaid hoopis kaugemal – kullasärases Abu Dhabis.
