Tuhat raamatut aastas

Ühel ilusal jaanuaripäeval, kui Instagrami ja Facebooki uudisvoog on tihedalt pikitud reklaamidega, mis tutvustavad iseenda kasuka läikima lakkumise rakendusi (ikkagi uusaasta­lubaduste mäletamise periood veel), otsustan, et minulgi on aeg hakata täiuslikuks inimeseks. Kust alustada?

“Keskmine firmajuht loeb aastas 60 raamatut, meie äpi kasutaja aga kolm raamatut päevas, proovi sina ka!” lubab Blinkist. Kõlab utoopiliselt. Esitasin endale aastal 2017 väljakutse ja lugesin läbi 60 raamatut. Igasuguse muu elu kõrvalt see nii libedalt ei läinud, kui algul tundus. Lugemisaega pikkisin kõikide võimalike ja võimatute tegevuste vahele, nii et isegi mu sel ajal viieaastane õetütar küsis lõpuks, kas lugemine on minu töö, et ma seda kogu aeg teen. Võib-olla oleks pidanud lihtsamad teosed valima, aga no selleks, et jõuda kiiruseni kolm päevas, peaks tarbima mudilaskirjandust.

Lähivaatlusel selgub, et päriselt on tegemist ikkagi äpiga, mis pakub teostest lihtsalt kokkuvõtteid. Ühe “raamatu” lugemiseks kulub 15 minutit. Hakkan juba ohkima ja silmi pööritama, kui näen seal tervet virtuaalriiulit teemal “kuidas olla produk­tiivne”. Tõmban endale Blinkisti tasuta katseajaga.

Ebaproduktiivsed produktiivsus­õpikud

Blinkist osutub kasulikuks. Kõik moes olevad raamatud on neil olemas ja kui ma tagasi mõtlen, siis ega ma 2017. aastal loetud poppidest äri-, populaarteadus- või psühholoogiateostest suurt rohkem mäletagi, kui nende kokkuvõtetes kirjas. Ühesõnaga infot täiesti piisavalt, et Blinkisti kasutaja kuskil õhtusöögil vesteldes raamatukoidest maha ei jääks või mõnede lollimatega einestades end lausa paljulugenud intelligendina esitleda saaks.

Blinkisti produktiivsuse osakonnast tõmban kohe kümme raamatut, mis õpe­tavad tootlikkust kasvatama. Keegi Stephen Guise lubab oma raamatus “Mini Habits”, et harjumused on õpitavad: aju pidavat olema sedasi ehitatud, et kui korduvalt mingit asja teed, siis jääb sellest järele rada. Näiteks vara ärkamine – seda olevat algul raske teha, sest rada pole veel sisse tallatud. Aga mida kauem sa päeva varavalges alustad, seda lihtsam olevat voodist tõusta. Lubage naerda! Ma proovisin seda koolis 12 aastat järjest ja rajal on endiselt lihtsalt kergelt ära tallatud võilillelehed, mis end vapralt kohe püsti ajavad. Ma olen täielik ööloom ja seda ei paranda miski. Jätan “raamatu” lugemise pooleli ning olen rõõmus, et seda täismahus ei ostnud.

Ülejäänud gurud pakuvad ideid, mis minu arust sobivad algajatele: tee nimekiri eesmärkidest, mis on vaja nädalaga saavutada, ning tööta välja päevakava. Vau, tegelikult ka?! Kes oleks võinud arvata, et selline asi aitab! Nali naljaks. Olen ühest küljest pettunud, et mulle midagi uut ei pakuta, aga teisest küljest natuke meelitatud ka – tundub, et olen produktiivsuse mõttes ikkagi edasijõudnute grupis. Kuidas aga saada lahti sellest, et tihti avastad end prioriteetsema tegevuse asemel juba pool tundi mingile nõudlikule e-kirjale vastamas?

Kaks tomatit tunnis

Appi tõttab keegi Francesco Cirillo, kes on leiutanud Pomodoro Technique’i ehk tomatitehnika nimelise “religiooni”. Ta soovitab jagada oma päeva 20–45minutilisteks juppideks, mille vahele käivad 5minutilised pausid. Raamatul on juures kvaliteedimärk, et seda süsteemi soovitavad Blinkisti enda töötajad. Tomatiteema tuleb sellest, et autor kasutas oma tööminutite mõõtmiseks algselt tomatikujulist köögikella. Teate küll – seda, mille keerad üles ja mis aja täis tiksudes tirisema hakkab.

Meetod tundub tore. Loomulikult on taimeriäppe valida kümneid. Tõmban endale asja nimega Move On ja hakkan kasutama. Kohe pärast seda, kui olen lugenud mõned popid psühholoogiaalased raamatud, mis osutuvad täpselt nii pealiskaudseteks, kui ma arvasin. Jälle on hea meel, et neid täispikkuses raamatupoest koju ei tassinud.