Paar: Marje ja Kaupo Metsur

Marje Metsur (60) on Tallinna Linnateatri marypoppinsliku naeratusega näitlejanna. Kaupo Metsur (65), endine kergejõustiklane, pidas 30 aastat õppejõu ametit TRÜs ja pedagoogikaülikoolis: paljud Eesti Vabariigi kehalise kasvatuse õpetajad j

Kuidas te kohtusite?

Marje: Oli kevad, päike paistis ja ma olin just lasknud endale poisipea lõigata. Läksin kursusekaaslase Viivi Diksoniga kohvik Moskvasse, seal olid kõik kohad täis. Viivi ütles: oi, lähme sinna lauda! Seal istusid kuulus kümnevõistleja Rein Aun ja Kaupo Metsur. Teadsin neid mõlemaid nägupidi, Kaupot kui ühte väga kuulsat sportlast ja väga ilusat meest.

Kaupo: Marjele hakkab päike hästi külge ja ta oli ka tookord hästi pruun. Ta torkas kohe silma oma vilka oleku, toreda naeru ja säravate silmadega.

Marje: Läksimegi sinna nurgalauda, nemad sõid, jõid mahla, meie tellisime kohvi ja nii me istusime seal. Mina olin veel üpris tagasihoidlik, et issand, mihukeste inimestega ma istun ühes lauas! Siis kutsus Kaupo mind Kadrioru staadionile kergejõustikuvõistlustele.

Kaupo: See oli Tallinn-Tartu linnavõistlus, tollal üks Eesti populaarsemaid.

Marje: Muusikakooli juures ostis Kaupo mulle nartsisse. Valgeid, lõhnavaid nartsisse. Hiljem läksingi võistlusi vaatama ja Kaupo tegi staadionirekordi kettaheites. Ta ütles, et nägi, et ma olen kohal.

Mis sai edasi?

Marje: Uuesti kohtusime nädal aega hiljem, mul oli Tartus külalisetendus. Kaupo tuli mulle etendusele vastu ja tõi kimbu sireleid. Kutsus ülikooli kohvikusse, mis oli tookord väga populaarne koht. Läksin ühe keskkoolisõbrannaga, aga ei rääkinud talle Kaupost midagi. Äkki seisiski Kaupo ukse peal! Ta oli ka hästi pruun, kusagilt lõunast laagrist tulnud. Sõbranna sosistas: see on ju nihuke elumees! Kurameerisime peaaegu aasta, nii et tema elas Tartus, mina Tallinnas. Suvel puhkasime Võhandu ääres. Mina pidin veel kodus valetama, et pean ei-tea-kuhu sõitma. Mind ei oleks ju lastud mingi mehega kusagile metsa, ma pidin heina tegema.

Millised olid teie pulmad?

Kaupo: Tänavu sai meil abiellumisest 34 aastat. Pulmad otsustasime pidada 1. aprillil. Ma olin Tartus üsnagi tuntud noor mees ja kuulsin juba enne linna peal jutte, et no nüüd tehakse küll selline aprillinali, mida enne pole olnud! Mulle isegi öeldi, et ega sa loll ei ole - võtad näitleja naiseks! Tead isegi, millised need näitlejad on!

Marje: Kaupo küsis, mida ma tahan pruudikimbuks. Ma ei osanud midagi tahta. Kimbus oli hästi suur orhidee ja väikeste õitega asparaagus. Pruutkleit - maani, pika sabaga - õmmeldi mulle teatris, Kaupo sõber saatis Soomest paksu valge siidriide. Loori mul ei olnud. Oli kroon, et see annaks mulle kõrgust, sest Kaupo oli nii pikk. Kingad olid nii kõrged, et vaevu sain nendega kõndida. Kui Kaupo välismaal võistlustel käis, ei küsinud ta kunagi, mida mulle tuua. Pani mind oma maitse järgi, kuid taktitundeliselt riidesse. Küsis, mis mu jalanumber on, ja tõi mulle kõrge kontsaga kingi. Kui olime olnud abielus umbes aasta, tõi ta mulle valged, üle põlve ulatuvad saapad, mille kontsad olid absoluutselt vastu maad. Siis ta oli juba ära unustanud, et ma olen nii väike!

Kaupo: Registreerimisele tuli bussiga terve noorsooteater. Nad jäid natuke hiljaks, sest korjasid enne Tartut metsa alt suured kimbud sinililli - oli haruldaselt soe kevad.

Kuidas te vanemad suhtusid abiellumisse?

Marje: Mu isa sai sõjas surma. Mu ema oli lihtne maainimene, talle meeldis väga Kaupo, sest oli ka vaesest perest pärit ja väga tähelepanelik, särav. Kaupo ema oli väikest kasvu, pruunide silmadega, nooruses imeilus naine. Kaupo isa oli hästi pikk - neil oli samuti kasvuvahe, nii et ta võttis mu hästi omaks. Talle meeldis vist, et ma tulin neile maale külla ja hakkasin kohe midagi tegema, püüdsin aidata kas köögis või aias.

Milline oli teie esimene ühine kodu?

Marje: Meie abielu esimesed üheksa aastat oli Kaupo Tartus aspirantuuris, töötas TRÜs ja mina elasin Tallinnas teatri ühiselamus. Hiljem saime kursusekaaslastega kolme peale ühiskorteri, kus elasin "ajutiselt" üheksa aastat. Nädalalõppudel sõitsime teineteisele külla, sest Kaupo ei tahtnud päriselt siia tulla ja mina ei tahtnud Tartusse minna.

Kaupo: Marje kursuse baasil asutatigi riiklik noorsooteater ja kuna Kaarel Ird vihkas "Panso kutsikaid", siis Marjel poleks olnud Tartus töökohta.

Marje: Tegelikult oli Kaupo juba Irdiga rääkinud mulle koha, aga ma ütlesin, et mina ei lähe sinna. Nii me elasime. Ühel päeval Kaupo ütles, et ma tulen Tallinnasse ära. Meil olid ammu need jutudki lõpetatud, olime lihtsalt niimoodi harjunud. Esimese ühise kodu saime alles 22 aastat tagasi Õismäele. Tagantjärele vaatad, kui palju ilusaid hetki jäi elus puudu...! Saime nooruses ikka üpris vähe koos olla.

Marje, teil on "Rästiku pihtimuses" Olga unistus tulevikust: "Roosas siidhommikumantlis minu ja mu mehe näod peegeldumas tagasi nikkel-kohvikannult... Kõik!" Kas see oli ka teie kujutlus ideaalsest pereelust?

Marje: Ma ei tea... Minu elu suurim, noorpõlvearmastus katkes ootamatult. Lihtsalt nii pidi minema. Mul on hea meel, et me oleme praegu väga heades suhetes ja et meil on meenutada midagi väga ilusat... ja väga valusat. Kaupo teab sellest. Meie elus on olnud mäed ja orud, päike ja vihm, nii kurbuse- kui rõõmupisarad. See pole olnud üheülbaline nagu maantee, lai ja kõle. Nii nagu minu meelest üks elu peabki olema.

Kaupo: Marje on ääretult aus ja õiglane. Näeb kõikide muresid ja rõõme, võtab ka kurbadest hetkedest ihu ja hingega osa, isegi kui see teda lähedalt ei puuduta.

Kui parajasti on "orud", kuidas nendest välja tulete?

Kaupo: Viimastel aastatel on Marjet võib-olla ärritanud, et ma olen kippunud mõnikord napsutama. Eks teinekord on siis ütlemisi ka. Mind häirib mõnikord see, et tema tahab kogu aeg, et toas oleks kõik korras ja kui ma jätan mõne asja lohakile, pistab ta selle ära ja pärast ei mäleta, kuhu. Mina tõmbun tagasi ja olen hulk aega omaette. Marje tõmbub ka enesesse. Kui juba ära lahtub, siis hakkame rääkima. Ikka dialoogiga, löömiseks ei ole läinud.

Marje: Mina olen horoskoobimärgi järgi Vähk ja Idamaade järgi Madu. Vähk on teatavasti tundlik ja poeb oma urgu. Ega ma oma kurbusepisaraid ei tahaks välja näidata. Ma ei ole üldiselt kõva häälega kärkija. Aga seda on ka ette tulnud. Ja Kaupo on väga hea südamega inimene, hella hingega ja haavatav. Tema horoskoobimärk on Ambur ja Ambur on ju õnnesärgis sündinud. Öeldakse, et viitsi vaid uks lahti lükata, õnn istub esimesel trepiastmel. Aga tal ei ole kerge olnud. Ma ei ütle tema kohta midagi halba ja hoian teda väga. Miski on, mis meid on koos pidanud.

Mis see võiks olla?

Marje: Meie oleme kahekesi. Kahjuks. Lapsi meil ei ole. Me mõlemad armastame väga lapsi, aga nii on elu läinud. Kunagi noorena olin valiku ees, kas teatritöö või suur pere. Ma olen elus teinud vigu. Ju see on meie saatus. Aga mul on õe tütretütar Grete, keda ma väga hoian. Ja meil on kaks väikest karvapalli-koerakest, Joosep ja Jimmy. Nemad on ka nagu lapse eest, kellele hellust jagada. Võib-olla see hoiabki meid koos, et me kahekesi oleme ja peame teineteist toetama. Juba lahus elamine abielu alguses oli meile suur katsumus. Olid ju mõlemal suurepärased võimalused ei tea mida teha. Näitleja abikaasa olla ei ole lihtne. Ta peab ju väga palju üksi olema, ma olen nii palju ringreisidel. Aga Kaupo sai teatris nagu omainimeseks. Ta võeti väga hästi meie seltskonda vastu. Ta oskab väga hästi rääkida. Temaga on turvaline olla.

Kas teate, mis on abikaasa lemmiktoit?

Marje: Ma ei oskagi seda öelda, üldiselt on ta hea isuga poiss. Muuseas, ta oskab ise ka väga hästi grillkana teha ja sülti keeta.

Kaupo: Marjel tuleb teinekord tavalise keedukartuli isu. Saabub öösel kella kümne paiku teatrist ja paneb paar-kolm kartulit keema. Kui tal millegi järele isu tekib, siis momentaalselt. Mõnikord turul ütleb: "Tead, mul hakkas niimoodi suu vett jooksma!", ja ostab räimi.

Millised on teie pere traditsioonid?

Marje: Loomulikult jaaniõhtud, suvised aiapeod sõprade-sugulastega. Meil on fantastiline sõpruskond, kus keegi pole abikaasat "välja vahetanud". Suvepuhkused veedame Võrumaal, kus olen üles kasvanud. Ma ei läinud kuhugi mujale puhkama, ma nii armastan oma Võrumaad! Viimastel aastatel oleme alati jõulude ajal käinud Kanepi kirikus, sinna surnuaiale on kõik minu kallid maetud. Paneme koduõue lume sisse küünlad.

Millega teineteist üllatate?

Marje: Vanasti üllatasin teda vahel sellega, et kui sain vaba päeva, sõitsin ette teatamata Tartusse. Ükskord jõudsin kohale Pihkva rongiga öösel kell 4. Mul oli seljas must jopp ja käes mustad nahkkindad. Tegin oma arvates väga head nalja, lasin Kaupo uksekella ja tõmbusin ise kiirelt nurga taha. Lasin teine kord kella, hästi ägedalt! Siis läks uks lahti ja mina pistsin a e g l a s e l t oma mustas nahkkindas käe ukse vahele. Ja siis kargasin ise välja! Kaupol olid õudselt ehmatanud silmad. Ta hüüdis: "Mis lollust sa tegid?! Aga kui ma oleks praegu une pealt ukse kinni tõmmanud!" See oli ekstreemne moment, aga oled ju noor ja uljas.

Mille peale abikaasa tuju alati rõõmsaks läheb?

Marje: Eks ma tunnen teda ju parasjagu, tuleks mõte lihtsalt mujale viia. Vahest ei peagi midagi rääkima. Vahest on vaikimine ka hea. Loomulikult rõõmustab teda, kui minu tööd õnnestuvad.

Kaupo: Marjele meeldib väga looduses. Suvel maal on ta juba poole seitsme paiku üleval, tehtud tiir seenemetsas või jalgrattaga kümnekilomeetrine matk. Marje ütleb: lilli, loomi ja inimesi olen harjunud südamega vaatama.