Villu Tamme: "Olen nüüd kodukana!"

“Mi-niis-ter ei tea minu nime, kui ta üldse midagi te-aab!” pröökas punkar Villu paarteist aastat tagasi mikrofoni. Juuksed olid tal siis rohelisemad ja esmaspäevad sinisemad. Ta oli lõpetanud Tallinna 2. tehnikakooli telefoniparandamise

Täna on tal prillid, ta juhib muusikasaadet "Seitse vaprat" ja osaleb edukalt telemälumängudes.

Kuid nagu paarteist aastat tagasi, põhjustab ta nüüdki elevust ainuüksi ilmumisega. Vastu lonkiv kaak hakkab peale käima nigu uni võtta koos ühed õlled ja Tädi Trammijuht soovib läbi piletiluugikese kogu südamest "palju edu". Villu on täheldanud, et eriti peavad tast lugu vanemad naisterahvad, väga noored tüdrukud, lapsed ja koerad. Kui Villu on külas ja läheb teise tuppa, tõusevad ka kõik maimikud ja peniloomad ja kõmbivad tema kannul.

Villu ja kuulsad juuksed

Villu Tamme (38) saabub elukaaslase Tirtsu (16) saatel. Nad meenutavad parimaid sõbrannasid, kes end ühe huulepulgaga üles löönud - baarihämaruses paistavad nende juuksed karvapealt sama värvi. Lähemal vaatlusel ilmneb siiski, et Villu peas leegib Fire (tuli ingl k) ja Tirtsul Flamingo Pink (flamingoroosa).

Villu naerab kõhinal nagu suur tuvi. Tuvi, kes oli tihane.*

Mahedahäälne, viisakas, koguni häbelik tundub ta.

Villu pea vari laual on kui ärakaranud siil udus. Või megameduus. Või võilille negatiiv. Tõlgendusvõimalusi on piiramatult, vari on nagu pilt, mida psühhiaater patsiendile näitab.

(Omal ajal sai Villu hulluarstilt paberi, mis päästis ta sõjaväest. Diagnoos: psühhopaatia. Ei, teesklema ei pidanud, tõrjub Villu veidi hämmeldunult. "Ma ei ole ju mingi normaalne.")

Kuulsat Katkutud-Villu soengut käärkujundab Villu ise. "Kui hakkan kiilaks jääma, ajan vist pea paljaks. Ega see suurem asi pole, kui ümber kiilaspea turritavad pikad salgud," välistab Villu äpardunud punk-munk imago. "Ma olen igasugu muude soengute peale ka mõelnud. Aga mina ja mu juuksed oleme lahutamatud nagu meri ja tuul."

Villu oli 14, kui klassiõde kinkis talle punkbänd Sex Pistols kleepeka. Sellega oli Villu saatus otsustatud. "Ilmselt mu vanemad lootsid minust midagi muud, kui et ma ajan juuksed püsti ja riputan end kette täis," räägib Villu. "Loodan, et mu imagomuutus ei põhjustanud vanemate stressi, mille tõttu nad jäid haigeks ja surid ära. See oli jõud, mille vastu ma ei saanud. Ei saa siiani."

Villu pole just teab mis tervislikku elu elanud. Selle kohta näeb ta ülekohtuselt hea välja. "Üllatavalt vähesed tulevad kobisema: veel neljakümneselt igavene puberteetik!" pomiseb Villu. "Ma olen samal ajal nooruk ja ätt; kõige vähem oma vanusele vastav mees." Vanusevärgi kohta on Villul teooria, et ta kuulub privilegeeritud rassi ja elab vähemalt kahesaja-aastaseks. Aga mõnda kummalist on ta jõudnud näha juba elu esimeses veerandis. Kummitust: tema poole vongerdavat koera varju ilma koerata Vilmsi tänava plangul. Täielikku päikesevarjutust: musta päikest kell viis hommikul. Ja imet: kajakas sirtsutab lagipähe tema kõrval istuvale kiilakale mehele! Üksvahe avastas Villu, et suudab ära arvata kaardipaki pealmise kaardi. Mõtles pingsalt, et on ruutu kaheksa, pööras kaardi ümber ja o l i g i. Niiviisi läksid ennustused täppi paarikümne minuti jooksul viis-kuus korda järjest. Pärast oli toss väljas.

Villu ja maailmaparandaja ingel

Villu on aastaid koostanud ristsõnu Eesti Ekspressi, Nelli Teatajasse ja Elukirja (ja Seltskonda, kuni see kinni pandi, ja mõnda kohta veel). Villu on patoloogiline hilineja. Vanasti, kui ta ristsõnu veel käsitsi paberile ruudustas, juhtus sageli, et trükipress võttis juba tuure üles, toimetajad haarasid peast, kuid mida polnud, oli ristsõna! Vileviimasel sekundil kargas Villu taksost välja, pikk paberirull kui prantsuse sai kaenla all. Noh, pool honorarist kuluski taksosõitudele.

Villu on treinud lullasid, jutukesi ja laulutekste. Ja värssdraama "Haned võlgu" konkursile Uus Draama ’95. Hakkas suvalt pihta, süzheest polnud aimu. Aga näidend sai teise koha ja Villu 7000 krooni (miinus tulumaks). Kahjuks pole näidendit seni mängitud. Lustlikus tükis püüab nooruk Jaagup teha loomatsirkust. Kass Miisu väntab jalgrattal ja kümme hane panevad tutu-lutu biitlite repertuaari - natuke poriselt võib-olla, kuid täiesti õigesti. Kuna Villu ei pea end suuremaks inimestetundjaks, jagas ta iseennast peategelaste vahel ära. Naiivne Jaagup kannab "Nu pagadiidega" trussikuid; Ingel jutlustab villulikku filosoofiat ning vanaema manitseb: "Suur mees, kes mööda kalidori roomab ja mängib nigu tita kassiga!". Eks ta ole. Ka Villul on kass, kel nimeks Notsu, ja süda valutab Villul maailma pärast samuti. "Mõni aasta tagasi miski minus murdus, kõik tundus kole ja jube," räägib Villu. "Õnneks olin tookord üksi kodus, nutsin ilgelt kaua, mingi pool tundi. Ei olnudki konkreetset põhjust. Keha vajas seda."

Peaaegu ainus tegelane, kes "Hanede" lõpus ei abiellu, väidab, et ainus ilus ja hea asi siin jõledas maailmas on inimesed, kelles elab muinasjutt. Ja armastus nende inimeste vahel.

"Kuidas ainus?" imestab Peaminister (ikka näidendis). "Üks korralik biifsteek sibulatega on samuti ilus ja hea."

Kuid siinkohal talitab Villu omaloodud laulusõnu mööda:

Aga talvel, aga talvel lumememmeninasid ma söön.

Jänestega võidu ma ründan laste kätetööd ja üldjuhul olen võidumees.

Jänesed on Villule südamelähedased. Neid joonistab ta plaadikatetele ja visandab autogrammi kõrvale. "Jänes on minu alter ego," kuulutab Jänese aastal sündinud Villu. Võib-olla oleks ta hüüdnimigi Jänes, kui mitte üks teine punkar poleks tast ette jõudnud.

"Lihasöömine on nõme!" pahandab Villu, kes on aeg-ajalt veendunud taimetoitlane. "Ühe kilogrammi liha tootmiseks läheb kümme kilogrammi vilja. Loom on ka inimene!" Samas mäletavad Villu kodukandi poemüüjad kindlasti hästi, kuidas Villu singikäntsakaid kokku ostnud on. Periooditi sööb ta tõesti rohkem liha kui keskmine inimene. "L i i g a kinni ei tasu põhimõtetes olla, nii et kellelegi haiget teed," ütleb Villu. "Kui mulle peiedel karbonaad ette tõstetakse, ei hakka ma pirtsutama."

Villu ja Tirts

Villu ja Tirts tutvusid paar aastat tagasi. Tirts tuli mingi kambaga Villu poole. Tasapisi ilmnes, et nad sobivad. "Nii hästi, nagu ei ole kellegagi kunagi sobinud," kinnitab Villu. "Olen üldse väga vähestega lähedane. Kas inimene meeldib või mitte, ikka hoian omaette. Tegelikult tutvus Tirts minuga enne kui mina temaga."

Tirtsul oli nimelt poster, mille ühel pool kenitles Tony Braxton, teiselt aga vaatas vastu nii värviline Villu, nagu oleks tulnud otse Suurelt Maalritöölt.

"Plakatil polnud ta pooltki nii lahe kui päriselt," avaldab Tirts.

Tirtsu vanemad muretsesid algul küll, kui Tirts Villu juurde kolis (Tirtsu isa on umbes minuvanune, tähendab Villu). Praegu saavad nad Villuga hästi läbi. Villu oletab, et paljud vist tahaksid nende vanusevahe kohta midagi kobiseda, kuid ei julge. Mõni on nalja visanud: oi, Villu, sul juba nii suur tütar! Sõprade meelest pole siin midagi imelikku. "Aga mis siis teha, kui on armastus?" küsib Villu.

Villu ja kodu

Punkpere elab Kadriorus eestiaegses kivimajas. "Ma olen nüüd ju kodukana," sõnab Villu muheldes. "Tirts kasvatas mu ümber. Kui tuttavaks saime, istusin öösiti kõrtsus ja arutasin ülitähtsaid joodikuasju." Üldiselt ta, sünnipärane anarhist, kasvatamist ei kannata, aga mõnikord on osutunud mõjutatuks. Näiteks Tallinna 42. keskkooli dire, väärikas sametsilmadega daam, suutis Villule kümne minutiga selgeks teha komnooreks oleku eelised mitteoleku ees.

Elutoas passivad hiina kase ja asparaaguse pottide taga nässakad mänguloomad. Seinal ripub sõprade maalide kõrval ainult üks Villu tehtud pilt. See kujutab loigus ligunenud vahtralehe värvi elukat. Oma noorpõlve maalitoodanguga, mõni erand välja arvatud, ei jää Villu eriti rahule.

Teine tuba täidab Villu kabineti aset. Raamatud-raamatud-raamatud. Ja kõiksugu huvipakkuvat kola, alates pintslist ja plokkflöödist punasemummulises "Herkulo"-topsis ning lõpetades hantlitega (Villu noorema venna omad). Akna ees ripub kullakarvaline kangatükk. Kord tuli Villul himu kanda seltskonnaüritusel edevat särki. Vaatas toas ringi: ahaa!, lõikas kuldsele kardinale augu sisse, nii et üle pea ajades moodustus midagi minipontsho taolist. Pintsak käis veel otsa.

Siin toas kujundab Villu ristsõnu ja mängib arvutis innukalt kaikamängu. Muidu on enda sõnul uimane, aga kui arvuti pilt jukerdab, siis ägestub ja kolgib masinat vandesõnade saatel. Pärast palub andeks. Usub, et kõigel on hing. Ka kolal, mis inimene valmis meisterdanud.

"Kui tal on häbi, siis ta paneb käed k õ h u peale," poetab Tirts.

Köögis Villu suitsetab ja ribastab kapsasalatit, peldikus jällegi tulevad talle head ideed. "Mul on teooria, et väikses ruumis peegelduvad mõtted tagasi ja pea püüab need kinni." Plärisevaid külalisi ja kassiahastust tuleb ette muudkui harvem. Ajad, mil Villu oli J.M.K.E. kontserdi lõpuks nii väsinud ja purjus, et fännid hoopis lava äärel jalgu kõlgutavale temale laulsid, tunduvad olevat möödas. Esinemise eel võtab Villu nüüdki napsi, muidu aga on hea kaine olla.

Villu ütleb end olevat täpselt õiges kohas sündinud. "Kunagi nimetasin end kosmopoliidiks, aga ma armastan meeletult Eestit." Järjest rohkem plaanib ta kolida kuhugi linna serva, kunagi võib-olla päris maale ja metsa. Lastesaamise kohta tähendab Villu, et tal poleks midagi tillukese Villu vastu, aga maailmas on inimesi niigi liiga palju. "Ma loodan, et minust saab mõnus vanamees. Maastikumaalija," uitmõtleb Villu. "Ei, väljas ma ei viitsiks käia. Eks ma siis joonistaks postkaartide pealt maha."

* "Tuvi oli tihane" (1992) - Villu laulusõnade kogu. 1998. aastal ilmus teine kogu "Sorlimeki plät".