Maire Suitsu elu magushapus kastmes

Telekokk Maire Suitsu (61) ehk Hildur Soku elu on nagu tema lemmik-lihapallide retsept: magushapus kastmes. Ainult et aprikooside ja tshillipipra asemel on rohkesti romantikat ja ka valusaid vitsahoope.

"Kodu on see, mis toidab," usub Maire. "Kui ma olen tööl oma tulemuse andnud ja ukse kinni pannud, mis mulle siis jääb - üks koht ja üks inimene, kes on minuga nii heas kui halvas."

Raul vaidleb vahel naisega lihtsalt vaidlemise pärast, et põnevam oleks, aga põhimõttelistes asjades on nad ühel meelel. Kuidas muidu saaks lisaks headele juhtumustele ka halbu üle elada? Nagu möödunud talvel, mil tuli euroraha. Mis tähendas 59aastasele Raulile töötuks jäämist, sest koos paljude pisikeste valuutavahetuspunktidega pani uksed kinni ka see, kus tema töötas. Erihariduseta mehe CVsse mahub veel töö Ortos, kus ta keetis kingakreemi ja shampooni. Et väljavaated tööd leida ei paista just paljutõotavad?

Paistavad ikka küll! Maire on elav näide selle kohta, et vanusest ja varasemast töökogemusest hoolimata on julge pealehakkamine terve võit. Ta alustas töölisena õmblusvabrikus. 44aastasena oli keskastme juht, 19 aastat töötanud ühe üleliidulise ettevõtte Tallinna filiaalis. Äkitsi aga tüdines ta vastutamisest teiste töö eest ja läks hoopis EKE projekti joonestajaks. Ja tundis end hulga õnnelikumalt kui varem.

Kuss-mussi entsüklopeedia

"Kui ma kunagi suureks saan," unistas Maire kunagi ajakirjanikutööst. Viimaks 53aastasena reageeris ta kuulutusele, milles ajaleht Kulutaja otsis toimetajat. Aastakümneid retsepte kogunud Mairele sobis hästi söögiteemadel kirjutamine. Poole aasta pärast sai temast Eesti Ekspressi lisas Crème juba Hildur M. Sokk. Vaid aasta pärast esimese sööginõuande ilmumist seisis Hildur valiku ees: kas võtta vastu peatoimetaja töö loodavas ajakirjas Head isu või pidada edasi heapalgalist pearaamatupidaja ametit ühes Soome-Eesti ühisettevõttes. Otsustamiseks kulus tal sama kaua aega kui kartulite koorimiseks ja keetmiseks ehk 30 minutit.

Mõnd aega soovis Maire head isu ka teleekraanil, kus tema köögisaade oli eetris korra nädalas. 60aastasena otse-eetri hommikuprogrammile Terevisioon sõrme andmine nõudis aga ikkagi omajagu julgust. Telepurki pugemine Hilduri-sugusele esinejatüübile kohe meeldib, käis ta ju kooliajal näiteringis ja puha. Raske on aga kohustuslik tõusmine neljal päeval nädalas kell neli hommikul või õigemini öösel. Võiks ju ka pisut hiljem, aga Maire vajab aega: aega kohvi juua, aega (ainult naa-tukene!) raamatut lugeda või arvutis kaarte laduda. "Et ajud lahti läheksid. Ei saa niimoodi, et kargad voodist ja kohe jooksed kusagile," seletab ta.

Telestuudios mätsib-pätsib Maire aga juba mõnuga, võtab siis ahjust mmmm-maitsva plaadipiruka ja ulatab kaamera poole - "nuusutage!". Või nendib rahulikult - "selliseks läheb kook, kui teed ahjuukse liiga vara lahti."

Pliidi taga olemisele eelistab Hildur õigupoolest arvutiga kokkamist. Ta on tõlkinud raamatuid rahvusroogadest, ja ka maalikunstist ning rõivamoest. Ise on ta kirjutanud võimsa toidupiibli "Maire Suitsu 900 rooga" ja pisema perepidude-retseptiraamatu. Kahasse kokk Lia Virkusega tegi ta "Eesti perenaise 100 rooga", nüüd valmib tandemil järgmine ühisraamat.

Ajakirja Pere ja Kodu köögitoimetaja Lia Virkus kuulub viimastel aastatel Maire sõprade hulka. Lia kinnitab: "Maire on ääretult positiivne, aga mida ta nõuab endalt, seda eeldab ka oma sõbralt. Ta on meeletu töövõimega. Jätkuks minul tema vanuses sama palju energiat!"

Lia kasutab sõbrannat elava entsüklopeediana: kui on vaja mõni couscous (hääldus: kuskuss) või mousse (hääldus: muss) paari lihtsa sõnaga ära seletada, siis piisab telefonikõnest Mairele. Kuidas need kuss-mussid nii hästi pähe jäävad? "Ma ei ole iial olnud eriline koolipingi nühkija. Lihtsalt mälu ja loogika," teatab Hildur. Pluss suur töövõime. Tähtaegadeks teeb Maire töö valmis kas või poolhaigena. Kohtumispaika jõuab tavaliselt veerand tundi varem. Pealiskaudne olla ei oska, ka köögiteadmiste jagamisse suhtub kui missiooni. "Tahan inimestele edasi anda, et süüa saab teha kiiresti, lihtsalt ja hästi. Tahan teha nende köögielu lihtsamaks, neid õpetada, nagu mina oleksin kunagi tahtnud, et mind õpetataks."

Punanahkade aegu

20aastasena abielludes ei teadnud Maire kokkamisest tuhkagi, sest koduköögis valitsesid ema ja vanaema. Ajalugu kordub: enne pulmi tunnistas tütar Kristiina peigmehele, et ei oska süüa teha. "Ema teeb süüa nii kiiresti ja osavalt, et sa oled seal kõrval nagu mömm," seletab Kristiina Möldre (31).

Välimuselt on ema ja tütar sarnased kuni põselohukesteni, samuti ka jutuka ja ettevõtliku loomu poolest. "Ema saab kõigega hakkama ja mina saan hakkama, kui ema ütleb, et ma saan hakkama," ütleb Kristiina. Kui täiskasvanud lapsed külla tulevad, on Suitsudel nalja ja möllu nagu itaalia perekonnas komöödiafilmides. Maire on üleüldse suur itaalia keele ja köögi austaja, isegi Parla italiano? õpikud ootavad riiulis oma aega.

Maire on alati mõelnud, et lapsed peaksid oma vanemaid armastama, mitte kartma. Ta ise ei tundnud oma karmi käega emaga kunagi lähedust, pigem hirmu. Pärast keskkooli lõpetamist tahtis Maire minna Tartu ülikooli, aga… "Ema ei lubanud. Ju ma olin siis nii korralikuks klopitud, et sõna kuulasin. Vitsa sain ma lapsena küll palju," ütleb Maire. Ja lisab õigustavalt, et eks emal oli üksipäini tütart ja poega raske kasvatada ka.

Esimest korda abielluski Maire 20aastase süütukesena peamiselt sellepärast, et lootis autoritaarse ema võimu alt välja saada. "Sellele ma ei mõelnud üldse, et mu tulevasel mehel pole endalgi kuskil elada." Nii pidigi noorpaar jääma Maire ema katuse alla. Alles neli aastat hiljem said nad koos pisipojaga mujale kolida: mehe vanemate juurde...

Seitse aastat kestnud abielu lahutas Maire mõni kuu pärast Rauliga tutvumist. Tollal, 1968. aastal, oli lahutus suur skandaal. Aga suur oli ka armastus, mis algas esimesest silmapilgust - kuigi üldiselt käib Maire jutu järgi tee mehe südamesse ikka kõhu kaudu.

33 abieluaasta jooksul on Maire veendunud selles, et kõige raskem on muuta mehe väikesi harjumusi. "Lihtsam on muuta enda suhtumist. Sul on kaks võimalust: kas kohaned või tülitsed. Mees peabki kangekaelne olema ja enda juurde jääma, muidu suudaks iga teine naine ka teda muuta," ütleb ta. "Ega mulle ei pakukski huvi mingi kelgunöör, kes ütleb iga asja peale "jah, kallis!""

Mehega on nad mõlemad parandamatud romantikud. Aastakümneid on säilitanud ilusas karbis kirju, mida läkitasid teineteisele tutvuse algusajal, kui Raul võeti kolmeks kuuks sõjaväkke kordusõppustele. Nende esmakohtumise päev on olnud Mairele alati lilleline, mees pole seda 35 aasta jooksul kordagi unustanud.

Labasust ei salli kumbki. Kui Maire oli poole noorem, meeldis meeskolleegidele tema kuuldes roppe vaimukusi pilduda. "Nendele tegi nalja, et ma siis punastasin ja kahvatasin. Nüüd olen juba ära õppinud, et vaatan mujale ja ütlen, et "ah soo, ja mis siis?". Samas ma võin vabalt mõne noore mehega seksiteemadel rääkida, sest ükski teema pole tabu, asi on rääkimisviisis."

Maire noorusajal olid seksijutud tabuteema küll. Kahekümnendates aastates vabrikuplikana kikitas ta kõrvu, et kuulda, mida vanemad naised üle konveierilindi neist asjust sosistasid. Avalikult intiimsetel teemadel sel ajal aga ei räägitud ja korralikke rasestumisvastaseid vahendeid kah polnud.

"Jäid lootma hea õnne peale. Arvutasid oma ohtlikke päevi ja kasutasid katkestatud suguühet. Igaüks hoidis rasedust ära nagu oskas, ja kes ei osanud, see jäi vahele," meenutab ta. "Abort oli ainus lahendus, kui ei olnud võimalik sünnitada. Minagi olen pidanud seda üle elama ega soovi seda valusat ja traumeerivat kogemust ühelegi noorele naisele."

Ilulõikus ei anna häbeneda

Hiljuti langes kaubamaja valmistoidu leti ees üks naine Hildurile suurest õnnest peaaegu kaela: "Jumalukene, TEIE ka!"

"Jah, ka mina, Brutus. Ikka võib valmistoitu osta, aga kui ema kodus üldse süüa ei tee, siis kodukollet ei teki," usub Maire. "Teine äärmus on see, kui ema aina keedab-küpsetab, ise higine ja väsinud ja hoolitsemata, ning siis kukub kolks! kokku, kuigi mees ootab väikest seksikest ja lapsed paitamist."

Maire poeg ja tütar olid ühed parasjagu toiduga ärahellitatud jõmpsikad küll, nii et perega restorani minnes kriunus Kristiina alati: "Miks me PEAME restorani minema, kodus on PALJU parem toit."

Mehega kahekesi käisid nad sageli restoranis tantsimas ja vahel esinesid teiste rõõmuks ka soolonumbriga. Nüüd nad eriti ei tantsi: vanus pole enam see ja kaal pole enam too ja tervis on kah nagu ta on, sestpeale kui Maire aastat kuus tagasi õnnetult kukkus.

Nii õnnetult, et üks selgroolüli läks paigast ja seetõttu on jalad kogu aeg pinges ja valutavad. "Aga ma ei taha operatsioonile minna. Ehk suudab mõni kätega ravitseja mind aidata," loodab Maire.

Küll aga julges Maire kümmekonna aasta eest lasta end ilusamaks lõigata. Ega häbene seda põrmugi. "Ma saan aru, kui inimesed ei taha rääkida, et neil on lõigatud hemorroide, mis on ju tõesti natuke delikaatne, fuih-fuih-fuih. Aga ilulõikus - no ja mis siis? Olen ju kenam! Enne polnud sisu ja pakend enam vastavuses, ma tundsin ennast ju nii noorena."

Kaelakortsud hankis ta endale juba varakult: häbenes kangesti oma kõhna kaela ja üritas seda varjata lõuga vastu kaela surudes. Maire tahtiski lasta ainult kaela siluda, aga arstid ütlesid, et nahka tuleb pingutada ka kõrvade juurest, et ilus kael püsima jääks. Lõikus tehti kohaliku tuimestusega, nii et Maire sai veel operatsioonilaualgi arsti mõjutada: "Doktor, kui te mul kisute suu selja taha, siis ma hakkan teid kummitamas käima!".

Arsti soovitusel lasi ta peagi teha ka allavajunud silmalaugude lõikuse ja jäi siis peegelpildiga ülirahule. "Mu enesetunne tohutult paranes ja siis ma juba julgesin ennast kuskile uuele tööle pakkuda," ütleb ta.

Tuulest mitte-viidud

Maire naerusuise "hei hopsti!" tagant ei paista suur haavatavus välja enne, kui keegi teda ootamatult solvab. Tahtlikult või mitte, aga - "Enne kui mõistus jaole jõuab, on mul juba silmad märjad. Ma tõmbun kaitsepositsioonile, ja ei oska sealt enam välja tulla. Ja siis ma võin selle inimesega vaikida kuude viisi. Mõistus ütleb, et lõpeta ära. Aga mina loodan, et kas teine pool või mingi juhus lahendab selle olukorra."

Maire peab ennast üldiselt liigagi tundlikuks ja sentimentaalseks. Vahel, kui talle meenub mõni valus mälestus, kisub kurk krampi ja rääkimisest ei tule midagi välja.

Ent kahel korral elu jooksul on Maire vajunud sügavale depressiooni, nii et kõik tunded on justkui surnud. "Depressioon on see, kui mitte miski asi sulle rõõmu ei tee. Mõtled õhtul enne magamaminekut, et oleks hea, kui hommikul enam ei tõusekski. Sinna staadiumi ma õnneks ei jõudnud, et ei suudagi enam hommikul voodist tõusta." Pärast ema surma tekkinud mustast august pääses Maire välja uute väljakutsete toel, oli ta ju äsja hilduroloogiaga alustanud.

Teist korda roomas depressioon ligi pärast ajakirja Head isu pankrotti 1997. aasta suvel. Mõne kuu pärast leidis Hildur küll töö Eesti Naise köögitoimetajana, aga must auk oli siis juba hinges õige sügaval.

Antidepressandid tema puhul ei aidanud, võtsid hoopis öösel une ära. Siis kuulis ta sellisest loodusravi vahendist nagu kapslitesse pakendatud naistepuna. "Ma ei tea, kas ma ilma selleta oleksin depressioonist välja tulnud. Veebruaris hakkasin neid võtma ja suvel tundsin ennast juba inimesena. Vähehaaval, vähem kui kahe aastaga muutusin täiesti endiseks."

Tänini võtab Maire iga päev ühe naistepunakapsli. Ta usub selle mõttekusse sama vääramatult nagu korralik kristlane neelab alla puise maitsega liistaku, mida jagatakse armulaualeiva nime all. "Muidu võib pingeline elu mind tasakaalust välja viia. Naistepuna aitab mul hingejõudu taastada ja tasakaalustab emotsioone," ütleb ta.

Maire usub sihipärasesse elustiili. "Sa ei saa lasta ennast tuulel ajada. Tuleb välistada viltuminemise võimalused," jutlustab ta.

Seepärast paneb Maire alati nii igaks juhuks äratuskella helisema, kuigi viimased 15 aastat on ta alati ise ärganud täpselt vajalikul kellaajal. Ning kui esimesel vihmapäeval pärast päikesepaistelisi nädalaid lidusid inimesed katuste-varjualuste alla, kõndis Hildur rahulikult oma teed edasi. Tal oli ju vihmavari kaasas. Igaks juhuks.