"Vahel tüdinen kodus istumisest ära ja lähen õhtul välja viina võtma, aga Lonni on väga rahulik," tähendab kirjamees Andrus Kivirähk (32). "Meil ei ole ühtegi tuttavat paari, kelle puhul kehtiks "naine taignarulliga" värk." Ehkki temperamenti naisel ilmselt jaguks. Andruse kaasa, kultuuriajakirjanik Ilona Martson (32) on end nimetanud "eesti-ukraina segaabielu produktiks" ning Andrus esinenud koguni ühe naisteajakirja paljulubava pealkirjaga rubriigis "Kes kosinud slaavitari".
Ilona (selguse huvides): Mu ema on ukrainlanna, aga mina olen ikka eestlane.
Andrus: Võiks ju väita, et meie tütred (üheksane Kaarin ja neljane Liisa - toim) on ka poolenisti slaavitarid. Aga nad ei ole. Ja veel võiks rääkida, et mina olen juut ja et me tutvusime sünagoogis.
Tegelikult…
Andrus: …kohtusime 1988.a sügisel Tartu ülikoolis ajakirjanduse esimesel kursusel.
Ilona: Raske on mitte märgata inimest, kui kursusel ongi vaid 15 tudengit. Ja Andrus käis igal õhtul ühikas meie toast läbi. Lõpuks jäi ta ühikakohta, sest pujäänitses ja vedas tuletõrjekapist voolikud välja. Mina pidasin Pälsonis vastu kolm aastat, siis sain eraka Põik tänavasse, Kaunase resto taha. See oli puuküttega, vanast pesuköögist ümber ehitatud, peldik asus keset õue. Nüüd on see erakas maha põlenud, hiljuti käisime vaatamas.
Andrus: Me ei elanud koos, ei olnud paar, seda tuleb rõhutada. Abiellusime alles viiendal kursusel. Kümme aastat tagasi, täpselt Ilona sünnipäeval - 14. novembril. See tuli kursusekaaslastele üllatusena. Erkki Kõlu vedas Jüri Pinoga kihla ja kaotas pudeli viina. Pinol oli info.
Ilona: Minu pinginaabergi ei teadnud! Tema tuli omateada minu sünnipäevale, mina näitasin talle sõrmust ja ütlesin, et näe, seal istuvad kolm tüüpi, arva ära, kes on minu mees.
Andrus: Jah, nagu Reisile Sinuga saates. Registreerimine oli napp. Me ei tahtnud pidulikkust, aga nii seda ka ette ei kujutanud, et meil ei lasta mantleidki seljast ära võtta; juustest tilkus vett paberitele, kui kontoris alla kirjutasime. Sõrmused panime teineteisele sõrme juba fuajees. Aga mis seal ikka. Siis kolisingi Lonni juurde.
Andrus, kuidas sa laste kõrvalt kirjutada saad?
Andus: Lapsed on ju koolis ja lasteaias. Õhtul on nad küll kodus, aga see ei sega.
Ilona: Andrus töötab üldse naljakalt, mina seda ei näe.
Andrus: Töötan paar-kolm tundi päevas. Maal olen üritanud paar korda kirjutada, kirjanike loomemajas Käsmus.
Ilona: Mis maa see Käsmu ikka viimasel ajal on, rohkem kuurort!
Andrus (jonni mitte jättes): Aga mulle meeldib selline maa, kus on elektripliit ja mugavused: lähed randa, istud haljal murul, ei ole töökohtustusi.
Igaüks, kes Kivirähki loominguga vähegi kursis, teab, et tema meelest on palju toredam minna sauna reipa ja puhtana, mitte olles eelnevalt rabanud aovalgest kottpimedani koos aluspesus maainimestega heinakaarel.
Andrus, kas sugulased sind ikka kartulivõtule julgevad kutsuda?
Andrus: Viimased viis aastat pole kutsutud, vanasti ikka käisin.
Ilona, kas sina pole tahtnud raamatuid kirjutada?
Ilona: Ülikooli ajal kirjutasin luuletusi. Ma ei ole veendunud, et peaksin neid avaldama või ilukirjandust veelgi juurde tootma. Eestis on piisavalt minu mastaapi kirjutajaid. Viivi Luik ütles kunagi, et kirjutab, andmaks Jumalale märku oma olemasolust. Ju pole mul pole seda soovi.
Andrus: Ja mis sa ikka Jumalale endast asja eest, teist taga märku annad. Jumal karistab.
Ilona: Kui Andrusele anti eelmisel aastal "Rehepapi" eest proosa aastapreemia, räägiti sellest koolis ka. Kaarin, vanem laps, ei pääsenud tähelepanust. Samuti on poisid küsinud, et kas sinu isa kirjutab "Vremjat". Kaarin on siis mõnikord öelnud, et ei kirjuta. Et mis nad siis küsivad! Ta on tagasihoidlik. Aga mulle meeldib, et kirjutamist võtab hästi loomuliku asjana. Kõik tema ümber kirjutavad, aeg-ajalt ka tema ise. See on lihtsalt üks võimalus ennast väljendada.
"Jutusta mulle Pipi Pikksukast!" palus Astrid Lindgrenit tema kopsupõletikus tütar. Andrus, kust on pärit moekeiser Elmar Seljanka, professor Kott ja, oh, kõik need teised? Oled ehk sinagi miskit tütarde pealt maha viksinud?
Andrus: Ei ole. Lapse omamise kogemus annab iseenesest uusi teemasid. Iga inimene saab lapsega hakkama, kui pole meeletut vaesust majas. Abielupaar ilma lasteta on mõttetu.
Ilona: Ära ikka nii ütle, mõnedel on ju põhjused. Aga Andruse suguvõsas on selline traditsioon, et kõik abielluvad umbes kahekümnekaheselt, ja kõik on kohe lapsed ka saanud. Mulle see traditsioon meeldib.
Mida te koos teete?
Ilona: Me teeme eri asju, aga paik - Päevaleht - on sama. Mind huvitavad samad asjad mis Andrustki, teater ja raamatud.
Andrus: Paljud tuttavad paarid räägivad, kuidas nemad koos köögis liha pikivad. Meie sööme päeval väljas ja õhtul niisama mingit võileivavärki. Ilona ema toidab lapsed. (Kivirähki ämma köök on pideva auru all, nii et ehtne borsh - paremat ei keeda keegi! - on tulijatel varnast võtta - toim.) Lapsed söövad väga väheseid asju, liha ei söö üldse, kana ja viinereid ühekaupa. Mõnikord on nii olnud, et meie sööme restoranis ja lapsed McDonaldsis friikartuleid. No mis teha!
Ilona: Just lugesin Päevalehe nädalalõpu-soovitust: ärge mine koos perega ostukeskusse shoppama, teil kulub üle tuhande krooni ja lapsed vinguvad käe otsas. Meie reeglina sellistes ostukeskustes ei käi. Tuhanded kroonid jäävad alles.
Andrus: Mulle ei meeldi üldse koos poodides käia. See veel puuduks, kui võtaksin Lonni kaasa, et tema piilub, kuidas mu püksid on!
Ilona: Mina tunnen küll kaasa meestele, kes pesuosakonnas naise sabas tilpnema peavad. Või kui naine on titeootel, peab abikaasa k i n d l a s t i koos temaga beebikooli minema.
Ja kindlasti ka kaasa sünnitama?
Andrus: Sünnitusel ma olen käinud, see on teine asi. Just õppused on tobedad.
Mida te siis teete, kui teisel on paha tuju?
Andrus: Siis tuleb lapsi hoida eemal sellest, kel paha tuju. Lapsed ju tahavad kes juua, kes kempsus tuld põlema.
Kas mõnikord riidlete ka?
Ilona: Andrus toob iga päev raamatuid koju, mina ka. Meie raamatud konkureerivad omavahel koha pärast raamaturiiulis. Minu omad on kuskil nurgas, Andrus ei lase neid riiulisse. Vaat see käibki närvidele!
Andrus: Mind häirib korralagedus, tean peast, kus mingi raamat on. Välja laenutan ainult usaldusväärsetele... Tõesti, ei mäleta, et me oleks Ilonaga riielnud. Lastega tõreleme.
Ilona: Kaarin ja Liisa austavad Andrust, mina olen liiga leebe. Andrus ei ole ka selline isa nagu paljudel teistel lastel, et tapab ennast tööga. Nad on harjunud, et Andrus on kogu aeg saadaval.
Andrus: Ilona oli vanasti väga seiklushimuline, käis kõrbe- ja mägimatkadel, aga nüüd on see sumbunud. Aeg-ajalt sõidame nädalaks Eestist ära, tsiviliseeritult. Ma ei taha, et mulle kogu aeg tööasjus helistataks.
Ilona: Olin kaheaastane, kui Kiievist Eestisse elama tulime; olen elanud siin suurema osa elust. Lisaks ajakirjanikuamet - mul on selline tunne, et kui vanaks saan, tunnen k õ i k i Eesti inimesi.
Andrus (lohutavalt): Osa sureb selleks ajaks ära! Mina töötan väga paljudes kohtades, tunnen kirjanikke, teatri- ja kinoinimesi, siis on veel terve patsahkam EÜSist... Ükskord kui Kaariniga vanalinnas jalutasime, küsiski ta minult, kas ma tunnen kõiki inimesi. Olen vähemalt kolmandat põlve tallinlane ja Tallinna patrioot.
Ilona: Arvatakse, et linnainimene käib klubides ja restodes ja on kõigega kursis. Aga just see, kes on tulnud väikelinnast, tahab kõike järele proovida. Pealinlane mõnuleb enamasti kodus.
Andrus: Meie oleme alalhoidlikud ja väikekodanlikud, eriti kusagile ei tüki.
Lonni käib vahel lastega ujumas ja uisutamas - oma lõbuks. Mulle koolis kehalise tunnid ei meeldinud, aga praegu käin meeleldi ujumas, kui piitsaga meest pole basseiniveerel. Peab olema mõõdukas, ei tohi liiale minna! Nii nagu ei tasu teha keldrisse ladu moosidest, kui neid ära süüa ei jaksa.
Kuid - üllatus! - saabuvate jõulude üle Kivirähk ei irvitagi.
Andrus: Mulle meeldib, kui on vaikne muusika ja linn ära ehitud.
Ilona: Sellest lausest selgub, et Andrus on tegelikult romantik.
Andrus: Olengi! Kui kinos on ülevad kohad, tuleb pisar silma. Ja Jõuluporter tuleb müügile.
