Paar: Marika ja Raik-Hiio Mikelsaar

Tartu Ülikooli mikrobioloogia professori Marika ja patoloogilise anatoomia professori Raik-Hiio Mikelsaare abielu on nagu vihmavari, mis on neid ühendanud ning kaitsenud vihmade ja tuulte eest.

Kokkulepitud ajal on Mikelsaarte hubases elamises Tähtveres vaid Marika, kes vabandab, et Raik-Hiio läks korrektori juurde poolelioleva ingliskeelse patoloogia-õpiku pärast. "Mehed on ju nii kinni selles, mida nad hetkel teevad. Nüüd on tal see õpik, ja muu maailm ümberringi kukkugu või kokku," arutleb Marika. Temalgi on töölaual ingliskeelse laktobatsillide raamatu peatükk pooleli.

Raik (tuleb ja jätkab alustatud teemat): Elu kõige olulisem oskus on olulise eristamine ebaolulisest. Nii on see ka abielus: üks on lihtsalt seksuaalsuhted, teine on armastus laiemas plaanis, ja kolmas, see kõige tähtsam, on otsene klapp kooselus.
Marika: Abielu hoidmine on suur töö ja vaev. Ja naise osa on selles väga-väga suur. Sel aastal möödus meil 40 aastat ülikooli lõpetamisest. Kokkutuleku ankeetidel küsiti kõige muu seas hinnangut oma elu suurimatele väärtustele ja saavutustele. Need, kes loonud perekonna, panid esikohale pere ja korralikud lapsed, mina panin 40 aastat abielu. Kuigi olen korda saatnud ka palju muid asju, on minu arust just see kõige suurem saavutus, visaduse ja püsivuse märk.
Raik: Mina panin "õnnestunud abikaasa valik" küll viimasele kohale, aga vähemasti oli see seal sees. Olen viimased pool sajandit näinud kümneid naisi, aga ütlen täiesti siiralt, et Marika on neist parim. Väidan kindlalt, et sain endale Eesti targima naise. Ja kui te nüüd küsiksite, et on ta siis tõesti täiuslik, vastaksin: oh ei! Kaugel sellest! (Marika lagistab naerda.) Ta on käreda loomuga ja meie temperamendid ei sobi absoluutselt. Ja vaatamata sellele on ta supernaine. Ning ta on mikrobioloogias teinud maksimumkarjääri.
Marika: Temperamendid on meil tõesti erinevad. Näiteks mina uinun peaaegu kohe, kui pea padjale panen. Kui noored olime, nühkis Raik nii mõnigi kord voodi juures hambaharjaga hambaid ja palus: "Oota veel natukene!"
Raik: Ja hommikuti on tema ammu arvuti taga, mina aga alles põõnan.

Kuidas te tutvusite?
Raik: Mul on olnud elus mitmeid juhtumeid, kus olen hiljem naljaga pooleks mõelnud, et keegi oleks ju võinud sel hetkel öelda: vaata täpsemalt, see saab olema sinu elus üks põhilisi asju. Ülikooli avaaktusel 1957. aasta sügisel kõneles uute tudengite nimel Marika. Ma olin tagumistes ridades, hästi ei näinud ja teksti kah ei mäleta, aga meelde jäi, et oli päris meeldiv tüdruk ja kõneles ilusasti. Sisemuses oleks ju võinud torkida, et see on su tulevane naine, no mine siis vaata teda ometi!
Marika: Noorte Hääles trükiti ära kuldmedaliga lõpetanute nimed. Kuna ka mina sain Tallinnas kuldmedali, lugesin nimekirja huviga ja vaatasin, et Tartus sai kuldmedali omapärase nimega poiss, Raik-Hiio Mikelsaar. Sügisel selgus, et ta õpib samuti arstiteaduskonnas.
Raik: Leidsime teineteist alles kolmandal kursusel ja sellest ajast istusime loengutes alati kõrvuti, olime päevad läbi koos. Õhtuti lahkusime teineteisest Raekoja platsil, kus oli tollal tüdrukute ühiselamu (praegune hambakliinik). Olimegi need Tartu suudlevad tudengid, aga abiellumisest ei rääkinud.
Kuuendal kursusel teatas Marika, et tema tahab minna Moskvasse aspirantuuri. See pani mind mõtlema: oot-oot, mis siis minust saab? Mina tahtsin keskenduda patoloogiale ja jääda Tartusse, ning siis enne lõpetamist, veebruarikuus, sõlmisimegi abielu ära. Hiljem on kursuseõed Marikalt küsinud, et kuidas sa teadsid Raiku võtta. Kooliajal olin suur tuupur ja polnud aega eriti muude asjadega tegelda.
Marika: Ülikooli ajal oli Raik tõesti vaikne poiss. Istus, juuksed sorakil, kirjutas kõik üles ja muretses hirmsasti, et äkki mõni sõna lektori suust läheb kaduma. Aga ta rääkis neid jutte, mis mind huvitasid. Oma uue siilisoenguga oli ta vahva, tegi palju nalja ja hakkas mulle meeldima. Nägin ta arengupotentsiaali. Ja tänaseks oskab ta ka selliseid asju, mida tollal poleks oodanudki, näiteks üritusi algatada ja humoorikalt pidusid juhtida.

Kas sarnane töö on õnn või õnnetus?
Marika: Kuna oleme mõlemad arstid, siis saame teineteise tööst aru, arutame probleeme ja täiendame teineteist.
Raik: Sageli küsitakse, kas tasub samal erialal olla. Arvan, et see on hea, kuid soovitav oleks siiski väike erinevus. Nagu meil - mõlemad meedikud, kuid üks on mikrobioloog, teine patoloog.
Marika: Abielu algusaastail tegime mõlemad kõvasti ka füüsilist tööd. Meil oli ju armetult väike sissetulek, ja kolm last vajasid palju. (Mikelsaarte lapsed on Margit Sutrop, TÜ eetikakeskuse rajaja, "esimene naine Eestis, kes on professorina lapse sünnitanud, neid on tal nüüd juba kolm", armastab Raik rõhutada; bioloog ja ärimees Hannes Mikelsaar; ja Cambridge'i Ülikooli ajaloo doktorant Eva Piirimäe. Lapselapsi on kuus.) Raik küttis kümme aastat hommikuti uue anatoomikumi ühteteist ahju ja mõne tunni pärast läks samasse majja mikroskoobi abil haigusi diagnoosima. Tal oli oma ahjupäevik, kuhu kirjutas, kuidas mingi ahi tõmbas, ning ta töötas välja ka oma kütmise süsteemi. Mina käisin sügiseti mõnikord isegi turuvarblaseks: kartuleid korjamas, lehmakarjas. Suvilas mäeküljel oli meil 300 rabarberipõõsast, kevadel panime neile kile peale ja olime esimesed Lõuna-Eestis, kel varred kokkuostu viia. Nüüd saame tegeleda tõesti vaid oma erialase tööga.

40 aastat õnnelikku abielu?
Marika: Ega see elu ole meil olnud vaid rõõmupidu, on olnud mitmeid raskeid punkte. Aga oluline on neist väljatulemine. Sõbrannad näevad, et minu pikk kooselu Raiguga pole olnud kerge. Ilmselt pean ise kah olema sedavõrd iseäralik, et suudan mehe veidrusi hinnata. Jack Londoni elulugu on äärmiselt huvitav lugeda, aga ma mõtlen seejuures alati, et katsu sellise huvitava mehega koos elada!
Raik: Sellise nonkonformistliku mehega on tal tõesti raske olnud. Mul on maal torn, kus vaimutööd teha, oma aatomimudelid ning meeletu kogu Päevikuid. Marika unistas autost, aga mina arvasin, et torn ja metsajärv peavad enne olema.
Marika: Bussini oli suvilast kaks kilomeetrit. Katsu tulla - lapsed ja toit ja aiasaak käe otsas. Praegu on meil mõlemal autod, tänu pojale.
Raik: Meie abielu on tugevdanud ka see, et oleme mõlemad loomingulised ja genereerime uusi ideid. Ma poleks mingil juhul tahtnud endale naiseks kodukana! Hindan väga, et ka temal on originaalseid mõtteid, ja need on veel rahvusvaheliselt tunnustatud.
Marika: Nüüd, viimasel kümnendil, kui lapsed suured, olen saanud selleks, kelleks noorena tahtsin. Mul on teadustöö tegemise aeg. Nii nagu Ellen Niidul valmisid mõnikord luuletused nõusid pestes, nii olen ka mina mõelnud teadustööst süüa tehes. Naine lihtsalt peab mitut koormat kandma, tuhanded aastad on meid treeninud.
Kui olime noored, rääkis Raik kogu aeg: "Tahan palju lapsi." Minule oleks piisanud kahest, temale mitte. Kord helistas Raik vanapaberi viimise asjus kooli. Sealt küsiti, mis klassides lapsed käivad. Ja siis hüüdis Raik: "Marika, Marika, kus klassis nad SUL käivad?" Eks laste eest hoolitsemine ole paratamatult rohkem naiste hool. Aga kui on olnud raskused ja mured, siis arutame ikka koos, kuidas edasi minna.
Raik: Perekonna jaoks on väga oluline ka oma traditsioonide loomine ja nende hoidmine. Me käime iga aasta 7. juunil kohas, kus me esimest korda teineteisele armastust avaldasime.

Kuidas lahendate peresisesed vastuolud?
Raik: Mõnikord läheb Marika väga ägedaks, isegi äratuskella lennutamiseni, aga tal läheb see kiiresti üle. Vahel võib-olla liigagi kiiresti. Nooruses on ta mind mõni kord majast välja saatnud, naiste pärast. Ükskord, kui ta mind kodust minema saatis, hakkasin end vanematekodus just kenasti sisse seadma, aga juba ta oligi kohal jutuga, et kui sa nüüd ära lõpetad, siis võtan su tagasi. Tahtsin öelda, et ega ma tahagi nii ruttu tagasi, vabadus on ka tore asi, aga siis vaatasin, et ta on ikka nii armas naine, ja üldiselt ma ju tahan tagasi. Meil kummalgi pole kordagi tekkinud mõtet päris lahku minna.
Karidele vaatamata on meie elu olnud väga sisukas ja õnnelik. Per aspera ad astra, nagu ütlesid vanad roomlased.