Aivar Aalto tõusud ja mõõnad

Aalto funkmajad ja mööbel ning loodusekeskne mõtteviis mõjuvad 70 aastat hiljem väga tänapäevaselt.

1937. aastal osales tollal juba rahvusvahelise kuulsusega Soome arhitekt Alvar Aalto Eesti Kunstimuuseumi arhitektuurivõistlusel. Aalto projekti järgi muuseumi ei ehitatud, kuna tema modernistlik projekt jäi toona võõraks.
Aaltole ei olnud see esimene ega ka viimane kord kaotada. Tema loomeloos on ridamisi lüüasaamisi konkurssidel, kaasaegsete kriitikat ja mittemõistmist.
Juba noore arhitektina tuntud ja tunnustatud, liikus Aalto loominguline mõte enamasti teisi radu kui kodumaal Soomes parasjagu valitsev trend. Aalto käis oma ajast ees, ütlevad soomlased nüüd.
Aalto oli üks funkarhitektuuri Soome toojaid. Kui funktsionalismi on sageli süüdistatud steriilsuses ja kõleduses, siis Aalto eelistas jahedale metallile puud ja teisi looduslikke materjale, mis muutsid tema funkmajad hubaseks ja inimesekeskseks.
Aalto sidus oma ehitised ümbritseva loodusega: majaseinad kumerduvad ümber põlispuude, suured aknad toovad õueruumi tuppa, katust katab murumüts... Ka talle omastes loogelistes joontes ja voolavuses võib näha sidet loodusega.
Disainesemeid luues mõtles ta välimuse kõrval alati asjade otstarbele, maju projekteerides lähtus inimesest, tema igapäevaelust ja toimetustest.
Mõnda aega oli arhitekti üks lemmikmaterjale punane tellis. Legend räägib, et Jyväskylä ülikooli peahoone tellisseina kerkimist vaatama tulnud arhitekt avastanud, et ehitusmehed praagivad tumedaks põlenud tellised välja, müüri laovad üksnes punastest prillikividest. Ärge valige, pange kõik seina, olevat Aalto öelnud: inimeste seas on ju ka elult kõrvetada saanuid, läbi põlenuid, aga me ei tohi neid veel seepärast kõrvale heita.
Aaltol oli terav sotsiaalne närv, teda huvitas ühiskonnaelu ja Soome tulevik läks talle kõvasti korda. 1930. aastate algul rääkis ta naise vabastamisest, ennustas tarbimise kasvu, ja et sedamööda, kuidas naised hakkavad rohkem tööl käima, jääb neil kodutöid vähemaks. Aega kulus, aga viimaks on tema ennustused täide läinud.

Noorelt kuulsaks

Rahvusvaheline tuntus tuli Aaltole noorelt, võiduga Paimio tuberkuloosisanatooriumi arhitektuurikonkursil 1929. aastal.
Tänapäeva uurijaid ja arhitektuurihuvilisi köidab Paimio inimesekesksus. Selles majas on palju õhku, valgust, avarust – arhitekti soov oli luua tuberkuloosihaigetele meeldiv elukeskkond, et aidata neil võidelda raske tõvega.
Aalto tegi sinna ise ka ruumikujunduse, projekteeris mööbli, valgustid, isegi uksekäepidemed. Tema üht kuulsamat tööd, painutatud kasevineerist tugitooli tuntakse Paimio nime all. Paimio sanatooriumi jaoks ta tooli lõigi. Selles on mugav istuda ja peaosas on avad, kust õhk läbi käib, et kukal ei hakkaks higistama.
Aalto välja mõeldud vineeri painutamise meetodit tutvustavad  disainiajaloo raamatud kui läbimurdelise tähtsusega uuendust 20. sajandi mööblidisainis.
1930. aastate keskpaigas tekkis Aalto mööbli vastu sedavõrd suur nõudlus, et koos peresõpradega asutati Aalto mööbli turustamiseks firma Artek. Sama kaubamärgi alt saab täna ka Eestis osta Aalto disainmööblit.
Tõelise rahvusvahelise läbimurde saavutas Aalto mööbel Pariisi (1937) ja New Yorgi (1938) maailmanäitusel. Mõlema näituse Soome paviljoni arhitektuur on samuti Aaltolt.

Kaks abielu

Disainihuvilistele on küllap hästi tuntud ka Aaltole iseloomuliku lainelise vaba vormiga Savoy vaas, mida tänaseni valmistab Iittala klaasivabrik ja mis Eestiski müügil.
Klaasiga tegeles Aalto koos esimese abikaasa Aino Marsio-Aaltoga. Just viimastel aastatel on hakatud tähtsustama Aino osa ilmakuulsa abikaasa loomingulise partnerina.
Kõige põhjalikuma ülevaate Aalto töödest saab Jyväskylas asuvas muuseumis, mille arhitekt ise projekteeris ja kus tegutseb klassiku pärandi uurimisele pühendunud Aalto fond. Pärandi hoolikas talletamine on suuresti Aino Marsio-Aalto teene, kes oli praktilise meelelaadiga naine ja arhitektina küllap tajus vaistlikult Aalto ande suurust.
Nad tutvusid Jyväskyläs, kus Aalto pärast arhitektuuriõpinguid Helsingis avas oma esimese büroo. Aalto kutsus noore arhitekti Aino Marsio enda juurde tööle, juba aasta pärast noored abiellusid. Mõni aeg hiljem kolis noorpaar Turu linna, kuhu Aalto kavandas mitmeid silmapaistvaid avalikke ehitisi.
Teise maailmasõja järel töötas ta Ameerikas Massachusettsi ülikooli juures. Sinna projekteeritud ühiselamu on Aalto üks rahvusvaheliselt kuulsamaid töid.
Aino, kes oli hoolitsenud abikaasa ehitiste ruumikujunduse eest, suri 1949. aastal. Pärast edu välismaal võitis Aalto ka kodus mitmeid  konkursse ja otsustas jääda Helsingisse. 1952. abiellus ta noore arhitekti Elissa Mäkiniemiga.

Aalto ja Eesti

Ainus Aalto projekteeritud maja Eestis on Tartus Tähtveres, geograafiaprofessor Tammekannu villa. Professori abikaasa oli soomlane  ja kaasaegsete mälestuste järgi nõudliku maitsega daam. “Isegi kohvi ei osata siin Eestis teha,” olevat ta kord mokaotsast poetanud, mistap on tõenäoline, et just proua ettevõtmisel telliti majaprojekt noorelt soome arhitektilt.
Moodne lamekatusega valge funkvilla oli esimesi omataolisi Tartus. Voolava ruumiprogrammi, aeda avaneva lintakna, lahtiste rõdude ja terrassiga mõjub see 70 aastat hiljem väga tänapäevaselt! 
Hiljem on terase silmaga kunstiajaloolased leidnud aaltolikke lahendusi nii mõnegi Eesti tolle aja tähelepanuväärsema ehitise juures.
1942. aastal kolis professori pere Soome, pärast sõda sai maja enda kasutusse Tartu Kunstnike Liit ja see ehitati ümber väikesteks korteriteks.
1990. aasta lõpus ostis maja ära Turu ülikool ja soomlased taastasid villa Aalto jooniste järgi. Praegu asub Kreutzwaldi tänava majas Turu ja Tartu ülikooli koostöökeskus.

Omadele võõras…

Soomlased on palju arutlenud selle üle, miks Aalto, kes oli kogu elu agaralt avalikkusega suhelnud, esinenud ja kirjutanud artikleid, tõmbus 1960. aastate alguses avalikust elust täielikult tagasi, keskendudes loomingule. Ehk on põhjus lihtsalt selles, et ta oli väsinud kriitikast, mittemõistmisest?
Ega ta olnudki sel ajal kodumaal populaarne. Talle pandi süüks küll elitaarsust, siis jälle ajast mahajäämist. Kõrvale tõsteti ka tema Helsingi kesklinna planeering, millest ehitati valmis vaid üks osa, Finlandiatalo. 
Aalto unistused, kuidas Helsingi südalinna rohelistes parkides jalutavad metsloomad, ei ole kahjuks täitunud.