Nägijaks saamine

Jaanika Gross (38) mäletab oma elu kõige tähtsamat murdepunkti täie täpsusega: ta istus oma Mustamäe korteri köögilaua taga, pea kätele toetatud ning küsis endalt ahastades, mis saab edasi? Kaheksa aastat tagasi jäi naine täiesti pimedaks.

Siis meenus naisele juhuslik ja põgus kohtumine indiaanlasest shamaaniga, kes oli talle just nagu mokaotsast poetanud: "Tea, et kui sul tekib küsimus, on sinu enese sees olemas ka vastus. Sul on vaja see vaid enese seest üles leida."

Ja Jaanika leidis. "Olin 30aastane noor naine ning mul oli valida kahe võimaluse vahel: kas nukrutseda ja vaikselt hääbudes kaduda või elama hakata. Esimese variandi puhul poleks olnud tarvis mitte midagi teha. Teise variandi puhuks ei osanud ma aga leida ühtki pidepunkti. Kuid otsustasin ikkagi selle võimaluse kasuks, sest valik ise oligi esimene samm." Jaanika arvates on kõige tähtsam valida suund ning keerata nägu sinnapoole, mitte hakata muretsema kolmanda, viienda, seitsmenda sammu pärast, kui esimestki veel astutud pole. "Taevas andku, et kellelgi poleks vaja mitte kunagi midagi niisugust kogeda, kuid võin kinnitada, et inimesel on tegelikult tohutu kohanemisvõime. Kui on valida, kas elad või ei ela, ning oled otsustanud elu kasuks, siis sa ka suudad," veenab naine.

"Inimese ellu tunginud tõsine katsumus tundub ilmselt kõrvalvaataja jaoks hirmsam ja kaastunnet äratavam, kannataja ise koondab aga kogu mõttetegevuse vaid sellele, kuidas edasisega toime tulla. Olen kuulnud, et nii mõnigi traagilise sündmuse läbiteinu peab hoopis kõrvalseisjaid lohutama: võtke end kokku, püüdke rahuneda – näe, juhtus, jah, minuga selline kole lugu. Minu pere õnneks säästis mind ning aitas mul igati uue olukorraga kohaneda," on Jaanika kõigile oma "Kaastunne on üks ütlemata mõnus pinnas pidevaks magusaks enesehaletsemiseks, kuid paraku ei aita kumbki elus edasi. Kuni haletsetakse, ei muutu midagi."

Haletsusaeg

Jaanika peab lapsepõlve väga oluliseks, sest ellusuhtumine talletub alateadvusesse just sellel ajal. "Oleme vennaga arutanud, et meil on olnud täiuslik lapsepõlv, seda just oma lihtsuses. Kasvasime Rapla lähistel Kärus talukohas, meil olid toredad ja elurõõmsad vanemad, kes ei kartnud ega muretsenud liialt. Meie kodus oli kolm lapse eluks kõige olulisemat asja: armastus, turvalisus ja vabadus koos sellega kaasnevate kohustuste ja vastutusega."

Rapla keskkoolis õppis Jaanika esiotsa ainult viitele. Teismeikka jõudnuna hakkasid tüdrukut vaevama janu ja väsimus, tema kehakaal aina langes. Esimest tüüpi diabeet, diagnoositi haiglas. Tuli hakata iga söögikorra eel insuliini süstima.

"Arvan, et emale oli see väga ränk hoop. Esialgu süstis mind tema, hiljem õppisin seda ise tegema." Praegusi pastapliiatsit meenutavaid imeväikese teflonnõelaga süstlaid, millele paras ühik peale keeratakse, ei anna selleaegsetega võrreldagi. Suurt jämedat klaasist kohmakat süstlajunni pidi iga süstimise järel keetma. Ning veel need jubedad nõelad! "Mul hakkas endast hale: olin selline väike ja kleenuke, käsivarred peenikesed, aga neid tuli kogu aeg pika jämeda nõelaga torkida. Mida mu ema veel tundma pidi!"

Pikapeale hakkas haigus Jaanika üle võimutsema: pärssis tema eneseteadvust ja süvendas alaväärsuskompleksi. Pärast kooli tahtis neiu Tartusse psühholoogiat õppima minna, kuid selle eriala said valida vaid need, kel kõrgem haridus käes. Töötegemise kõrval jäigi Jaanikal otsustamata, milline kõrgharidus valida. Elu oli heitlik, kulgedes ühest madalseisust teise: ta tundis end õnnetu ja haletsusväärsena, elas sissepoole, ei suhelnud meelsasti. Diabeediga kaasnenud nägemishäirete tõttu pidi ta loobuma sekretäriametist ning teenima elatist Rapla laste turvakodu kasvatajana. Juhtuski nii, et karmima, kuid parima psühholoogiahariduse andis naisele elu ise.

Lõpp üksindusele

"See oli aastal 1994. Istusin kohvikus ning pidasin omaette aru, et üksiolek on minu jaoks ammendunud. Ma ei taha seda enam. Ühtäkki istus mu kõrvale mees ning tahtis minuga tuttavaks saada. Ta väitis, et on viimaks leidnud selle, keda on kogu aeg otsinud. Nagu muinasjutus! Nii saingi elukaaslaseks Jüri," räägib Jaanika. Kaks aastat hiljem jäi naine pimedaks.

Need kaks aastat olid naise elus väga depressiivne aeg: silmades tohutud valusööstud, 4-5 silmaoperatsiooni. Igal hommikul oli silmade avamine seotud paanilise hirmuga - kas ma näen, kuidas ma näen, kui palju ma näen. Mõni operatsioon tõi kaasa nägemise paranemise, mõni andis vastupidise efekti. Lisandus ka harvaesineva silmahaiguse diagnoos, mis head ei tõotanud.

Pärast viimast operatsiooni kadus nägemine päevapealt. Keha jaoks oli see shokk - naine võttis haiglas veedetud kümne päevaga alla 8 kilo. Ta lamas ega suutnud end liigutadagi. "Minu hingele oli see aga kergendus, teadmatuses olemise aeg sai läbi. Ma olin nagu üle läve astunud – vaba psüühilisest pingest."

Algaja pimedana (Jaanika enda väljend) õppis naine tegema kõiki majapidamistöid. Valge kepi vastu tundis ta tõrget, ka pimedatele mõeldud seltside ega ühingutega ta esialgu ennast siduda ei tahtnud. Abikaasa Jüri tõi Jaanikale pimedate ühingu raamatukogust heliraamatuid, paari ellu hakkasid siginema uued ja huvitavad inimesed.

"Kogu meie kooselu ajal ei tulnud mul hetkekski mõttesse, et mees võiks mu selle kõige keskel maha jätta," meenutab Jaanika. Jüri ei jätnudki teda maha… ta hukkus traagiliselt kaks aastat tagasi. Vaid üheksa kuud pärast seda, kui oli vähki surnud Jaanika 57aastane ema.

Nägijaks saamine

Siis tõi elu Jaanika teele Janne: saatusekaaslase, tulevase kolleegi ja sõbranna. Koos hakati nuputama, kuidas laiendada pimedate koolitus- ja teenimisvõimalusi: tuli luua kutseorganisatsioon, mille baasil on kergem tegutseda.  Kahekesi koostasid sõbrannad programme ja rahataotluspabereid, käisid riigiasutuste uksi kulutamas ning pidasid aru asjameestega.

Jaanika peabki oma kõige väljapaistvamaks saavutuseks saatuse, bürokraatia ja tuhande pisiasja kiuste möödunud sügisel valminud pimemassööride ühingu ruume. See on teostunud tänu Jaanika ja Janne aastatepikkusele paarisrakenditööle.

"Tulge vaadake see meie saatuse kiusamise objekt oma silmaga üle: Hariduse 6, Tõnismäe polikliiniku sissekäigu kõrvalt trepist üles. Uksel on silt nii meie ühingu kui ka massööride vastuvõtuaegadega," on Janne telefonitsi harjunud täpseid juhtnööre andma.

Ruumid on avarad, hubased, meeldiva sisekujundusega. Janne askeldab paberite ja rahaga, Jaanika istub keset tulevast massaazhikursuste ruumi põrandal ning vestleb sisekujundajaga värvivalikust, millega ruumile viimane lihv anda.

Panen silmad hetkeks kinni ning kujutan ette, et ma neid enam avada ei saakski - ei näeks viimase pulgani korralikult remonditud majapidamist ega ka seda, kus ruumis on parajasti üks või teine inimene. Hooman, kui tohutult peab olema nendes kahes hapras naises sisemist soojust, armastust ja visadust, et paika panna iga pisiasi, ise seda nägemata.

Jaanika armastab massööritööd, tema arvates on inimesega suhtlemine teadasaamine, õppimine, ise kasvamine. "Näen inimest, kes minu käte alla tuleb, eri värvidena ning tunnetan teda sooja-külma skaalal. Niimoodi tajun tema haigeid kohti ning suudan teda oma oskuste piires aidata." Teisi võib aga jäägitult aidata vaid see, kes on omaenda sisemise olemuse – oma telje ja eneseusaldusega - vahetu kontakti leidnud. Elult saadud armutute hoopide kohta ütleb Jaanika, et kui õppida saatuselööke võtma mitte hoobi, vaid väljakutsena, hakkad kõike hoopis avarama pilguga nägema - kaob hirm elu ees ning oled vaba, oled elu jaoks avali. See on mõttekäik, mille puhul tunnen, kui paljud meist, tavanägijatest, on tegelikult vaegnägijad, olgugi et silmanägemisega on kõik täiesti korras.

Vaatamata sellele, et naine elab ja toimetab senini oma korteris üksinda, on ta kindel, et üksi ta ei jää. "Olen partnerluses kompromissitu: kuni süda ja hing pole seda õiget ära tundnud, pole mõtet üksiolemisest loobuda," kinnitab ta.

Jaanikale meeldib lähedastega soos ja metsas matkata, aga ka ennast huvitavate ettevõtmistega proovile panna. Näiteks katsetas ta, kas saab hakkama kaljuronimisega, vinnates ennast mööda 14 meetri kõrgust seina ülespoole. Ta jõudis oma sõpruskonna hulljulgetest kõige kõrgemale!

Jaanika teab, et hirm pole midagi muud kui pagemine: kuni sa selle eest põgened, on ta sul kannul. Kui aga järsult ümber pöörad ning hirmule otsa vaatad, siis ta tavaliselt kaob. Naisel puudub hirm pimedana jätkamise ees, ta mõtted ei keerle üleüldse nägemise või mittenägemise ümber. Ta teab seda, et praegu ei saa meditsiin tema seisundit muuta, kuid naine on veendunud, et elus on kõik võimalik.

Jaanikal on silmanägemise taastumise hetkeks välja mõeldud tegevuskava: kõigepealt vaatab ta ennast peeglist, seejärel palub ta kõigil oma uutel sõpradel ja tuttavatel üles rivistuda ning püüab mõistatada, kes on kes.

Abi jäi hiljaks

TÕNU KUDDU, Jaanika kunagine silmaarst

Probleemid Jaanika silmadega olid suhkruhaiguse tüsistus. Diabeet kulgeb inimeseti erinevalt, mõnel tekivad silmades muutused, mõnel mitte. Kui Jaanika minu juurde jõudis ning ma teda opereerisin, olid muutused liiga kaugele arenenud – tema nägemist polnud võimalik päästa.

Tänapäeval peab diabeetik selliste traagiliste tagajärgede ärahoidmiseks käima regulaarselt silmapõhjauuringutel. Niipea kui vaja, saab suhkruhaige laserravi. Inimene ise ei suuda neid muutusi tajuda, neid näeb silmaarst. Laserravi ei pruugi diabeedi tagajärjel halvenevat nägemist parandada, kuid tõkestab edasisi muutusi.

Diabeedi tüsistuste vähendamiseks on peale süstemaatilise tervise jälgimise ja vajaduse korral tehtava laserravi väga tähtis ka insuliinitasakaalu hoidmine. Kõigest kolmest jäi Jaanikal kriitilisel ajal vajaka, sest tol ajal polnud veel ülitäpset aparatuuri ega diabeetikute individuaalsusega piisavalt arvestavaid vahendeid.

Suhkruhaiged saavad infot silmapõhja laserravi kohta oma raviarstilt.

Jaanika on tugev isiksus

JANNE JERVA, Jaanika saatusekaaslane, kolleeg ja sõbranna

Jaanika telefoninumbri sain täiesti juhuslikult oma sõbrannalt. Võtsin temaga ühendust ning kutsusin esimestele pimedatele korraldatud massöörikursustele.

Jaanika on tugev isiksus ja üle keskmise hea suhtleja ning hästi loominguline inimene. Tänu sellele leidsime kiiresti ühise keele ning meist said head koostööpartnerid. Minul tuleb osa asju hästi välja, osa on jälle talle just nagu loodud. Kus mina väsin, saab tema hoopis hoogu juurde. Ühingu loomise paberite vormistamisel, keskuse ruumide kujundamisel, töö organiseerimisel pole meil kahel omavahelisi arusaamatusi ega teravaid ütlemisi seni ette tulnud, kõik on laabunud sujuvalt. Teistmoodi mõtlemise puhul oleme asja põhjalikult lahti harutanud ning kaks eri arvamust on leidnud parima kompromissi.

Jaanikal on väga lai tutvuskond ja igati mitmekülgne huvidering, ta oskab inimesi kaasa tõmmata. Nii saavad just tema algatusel keskuses teoks paljud huvitavad ettevõtmised. Üks sellistest on juba kolm aastat edukalt kulgenud kirjandusteoste kassettidele lugemise kampaania. Milliseid raamatuid salvestada, on Jaanika otsus, ning nende valik on huvitav ja hariv.

Kahekesi koos käivitasime pimemassööride ühingu ruumes rehabilitatsioonikeskuse, kus saavad toetust, nõu, abi ja õppimisvõimaluse need, kes nägemist kaotamas või pimedaks jäänud. Kuna olen ise hariduselt sotsiaaltöötaja ning läbi teinud ka tegevusterapeudi assistendi koolituse, Jaanika aga on koolitatud tugiisik, on meil ka oskused saatusekaaslaste aitamiseks.

Aita neid, kes ise ei näe!

Helista telefonil 554 2132 ning paku oma abi pimedate jaoks kirjandusteoste kassettidele salvestamisel.