Paar: Viiu Härm ja Paul-Eerik Rummo

Viiu (61) ja Paul-Eeriku (63) esmakohtumisest möödub 13. detsembril 42 aastat. Abielus on kirjanikepaar olnud 35 aastat ning tüdimusest pole märkigi, pigem igatsevad nad rohkem koos olla.

Rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo ettepanekul klaarime hakatuseks nimeküsimuse: meie Viiuga ei ole, vaatamata samale liignimele, sugulased. Küll on balletitantsija ja ballettmeister Tiit Härm Viiu vend. Paul-Eerikul on kaks vanemat õde: teatriteadlane Lea Tormis ning bioloog ja lastekirjanik Mall Johanson.

Miks teie, Viiu, olete avalikkusele ikka Härm? Miks te ei võtnud mehe nime?
Viiu: Paul-Eerik oli abielus, kui me kohtusime, ja ei saanud oma naiselt lahutust. Sündis meie esimene tütar ja Paul läks talle nime panema, aga ei saanud seda teha ilma majavalitsuses kinnitatud volituseta, et mina luban panna lapsele nimeks Lilit. Ammugi ei saanud ta panna lapsele oma perekonnanime. Niiviisi juhtus, et vanema tütre nimeks sai Lilit Härm. Kui lõpuks siiski oli lahutusprotsess läbi ja oleksime võinud oma abielu registreerida, oli minul selle bürokraatliku paberi suhtes nii suur vastumeelsus, et olin täitsa rahulikult Härm edasi.
Kui poleks olnud Vene kroonut, siis me võib-olla polekski Pauliga ametlikus abielus. Perekond oleksime ikkagi. Paul sai komissariaadist teate, et on kohustatud minema polaarjoone taha kutseliseks ohvitseriks. Tuli kiiresti vormistada paberid, et tal on tervislikel põhjustel mittetransporditav naine ja väike laps. Paul käis Nõmme perekonnaseisubüroos ja rääkis loo ära, lubati ilma ooteajata ette võtta. Tulemas oli nädalavahetus ja maipühad. 3. mail olnuks ettenähtud minek.

Milline oli pulmapäev, 29. aprill?
Viiu: Külalisi meil polnud. Ainult ema aimas ja oli korraga seal. Hea, et tuli, võttis meie elava loomuga, aasta ja üheksa kuud vana lapse seniks oma sülle. Ja üks meie sõber oli fotoaparaadiga kohal ja tegi mõne klõpsu.
Paulike (paneb käe mehe käele ja paitab seda) käis ju turul ja tuli sealt valge liiliakimbuga. Mina ütlesin, et paneme need kodus vaasi, mina nii uhkete lilledega ei lähe. Paul küsis: “Missugustega sa siis läheksid?” Vastasin: “Too kimp sinililli.” Ta tõigi kimbu sinililli ja see oli mul pruudikimbuks käes. Paaripanija hakkas rääkima ja rääkis ja rääkis ja rääkis…
Paul-Eerik: … kuigi meil oli temaga eelnev kokkulepe, et tseremooniat ei tule.
Viiu: Äkki kostus meie selja tagant selge kõlav lapsehääl: “Tädi, las nüüd minu emme räägib ka!”

Ja mida paaripanija selle peale ütles?
Viiu: Korraks näojume muutus, aga ilma komistamata rääkis edasi.
Pärast viisime lapse ema juurde ja läksime edasi perekonnaseisubüroosse Pärnu maanteel, arhiivi. Paulil oli tarvis sama päeva jooksul oma laps lapsendada, sest Lilit Härm ei olnud paberite järgi tema oma.
Paul-Eerik: Hea seegi, et polnud vaja täielikku kohtulikku lapsendamisprotseduuri. Isegi see lihtne ümbervormistamine võttis mitu tundi.
Viiu: Oma nimeks jätsin ikka Viiu Härm. Nõukogude ajal ei saanud võtta kahte perekonnanime, isegi sidekriipsuga nime said võtta ainult Nõukogude Liidu rahvakunstnikud, aga sidekriipsuga ma ei tahtnudki ja Härmist loobuda enam ka ei tahtnud. Alles siis, kui tuli Eesti Vabariik ja uue passi saamine, muutsin tõesti nime, passi järgi olen nüüd Viiu Härm Rummo.

Kuidas üldse kohtusite?
Viiu: Õppisin tol ajal lavakunstikateedris ja meie kursus käis Tartus luulekavaga esinemas. Pauli isa sõitis meiega koos Tallinnast Tartusse, ta tegi luuleõhtule sissejuhatuse. Meie omad rääkisid, et Paul-Eerik Rummo on ka siin. Küsisin teistelt, et missugune ta on. Näidati: tuleb just trepist alla! Meie läksime samal ajal trepist üles. Käänakul jõudsime kohakuti, ta vaatas mulle otsa – ja sellest hetkest teadsin, et see see on.
Paul-Eerik: Tausta täpsustamiseks: see oli ülikooli klubis Tähe tänava alguses, nüüd on maja tagastatud Rotalia korporatsioonile.
Viiu: Öösel tulime bussiga tagasi Tallinna. Oli kiilasjää, pinnatuisk, tagasisõiduks kulus 6-7 tundi. Selsamal hommikul hakkasid Pauli ema, tädi ja tädimees Tartusse sõitma. Kõik said surma… Selles autos oleks olnud ka Pauli isa, kui ta poleks sõitnud päev varem meiega.
Nädalapäevad pärast meie esimest, trepi peal teineteisest möödaminekut ja vahetult pärast matuseid oli kirjanike liidus noorte autorite seminar. Siis oli meile mõlemale selge, et me ei saa teineteisest mööda minna. Samas oli ka selge, et meil ei ole mitte mingit võimalust koos olla. Need kaks päeva, mil seminar kestis, hulkusime väga palju külmas detsembrilõpu öös ja kui olete “Õhuakent” lugenud, siis teate seda lugu edasi. Sealt saigi mu haigus alguse...

Kas haigus oli päriselus sama müstiline nagu raamatus?
Viiu: Jah, aastaid hiljem pandi küll Moskvas diagnoos – vaheaju kahjustus –, aga millest kõik algas, on arstidelegi tänini küsimärgiga. On selline... lõppematu lugu. Kindlasti on see olnud raske Paulile ja raske meie lastele ja raske ka mulle. (Vaikus.)
Paul, sinu kord.
Paul-Eerik: Mulle tuli äratundmise hetk selsamal seminaril. Noorkirjanik mina ja noorkirjanik Viiu olime ühes õpperühmas. Kui uksest sisse astusin, seisis ta otse ukse vastas, akna all. Läksin joonelt üle toa ja võtsin kontakti.
Viiu: Mina olin 19 ja Paul 21, saamas 22.
Paul-Eerik: Kõnetasin teda nagu üks tubli eestiaegse lastetoaga noorur, teie-vormis.
Viiu: Ja mis sa küsisid?
Paul-Eerik: “Kuidas te kõike jõuate?” Viiu õppis teatrikoolis, samal ajal mängis Leida Laiuse filmis, ja kui juba oli kirjanike seminaril, siis tähendab, et kirjutas ka…

Ja vastus oli?
Paul-Eerik: Vastus oli… (Viiule) Aja nüüd oma suu nii kõrvuni, nagu siis ajasid ja ütlesid: “Ei tea.”
Viiu naeratab laialt.

Teie vist ei ole abielupaar, kes vajab teineteisest puhkust?
Paul-Eerik: Igapäevane elukorraldus on selline, et ega me palju kokku puutugi. Ninapidi olemise aega suurt pole.
Viiu: Minu arvates jääb meil sellest kogu aeg puudu. Mina jälgin päeval väga sageli sellepärast igasugust infot ajakirjandusest, et Paul ei peaks mind enam informeerima.
Paul-Eerik: Tihti tead sa õhtul palju rohkem kui mina, sest päev läbi  konkreetsete töölõikudega jännates ei jää mul laiema pildi jälgimiseks alati aega.
Viiu: Kui on väga tiheda infoga päevad, siis kuulan tihtipeale selle kõrvaga, et mida Paulil on vaja, ja annan talle selle info võimalikult lühidalt edasi. Et säästa aega meie täiesti omavaheliseks olemiseks. Kui ma vahel temaga koos kangesti kuhugi minema kipun – loodusesse näiteks –, siis ta ütleb, et iseenda sees on kõike niigi talumatult palju, milleks veel muljeid väljastpoolt lisaks koguda!
Paul-Eerik (muheldes): See on mul muidugi laiskuse vabandamise jutt. Ja mis koduski viga olla.
Viiu: Aga mina jälle ei saa kõike ilu üksi vaadata, ilma Paulita jääb mu rõõm ka poolikuks. Mina tahan kõike, mida näen, Pauliga jagada. Alles siis on elamus täielik. Eks me ikka kahepeale kokku üks terve oleme...

Räägime lastest.
Viiu: Lapsed on suure vanusevahega: esimesel ja teisel on kuus ning teisel ja kolmandal kaheksa aastat vahet. Arstid ei tahtnud lubada mul üldse lapsi saada, suure osa kandmise ajast pidin olema haiglas. Teist last oodates mäletan ühe tohtri sõnu: “Mis ema te olete, jätate oma lapse orvuks! Te ju teate, et surete sünnitusel.” Ainult minu raviarst toetas mind: “Arstina ei saa ma teie otsust heaks kiita, aga inimesena mõistan teid.”
Pauliga koos elatud aastate jooksul olen end tõeliselt üksi tundnud just lapsi sünnitades. Nii üksi tuntakse end tõenäoliselt veel vaid surres... Teise lapse ajal kirjutas Paul arstile isegi kirja, et teda lubataks sünnituse juurde.
Paul-Eerik: See oli väga tore arst ja isegi valmis vandenõu korras mind sinna sisse smugeldama. Aga jätsin asja katki, et teda mitte löögi alla panna.

Millega teie lapsed tegelevad?
Paul-Eerik: Kõik juba iseseisvad inimesed. Lilit elab aastaid Soomes, tal on kolm last.
Viiu: Tal on seal omandatud rakenduslik kõrgharidus – psühhiaatriliste haigete hooldus ja ravi. Midagi raviõe ja arsti vahepeal, täpne vaste meie süsteemis puudub.
Paul-Eerik: Tiiu-Liisa, ka juba kahe poja ema, õppis humanitaarinstituudis, on erialalt sotsioloog ja töötab statistikaametis.  Viiu-Marie, noorim, lõpetas õigusinstituudi, töötab riigiprokuratuuris.
Veel üks tütar, Ingrid, on mul varasemast abielust, praegu otsaga  Brüsselis. Kolm last on temalgi. (Tunnustavalt) Viiu oskas temaga, kui ta veel laps oli, usaldusliku kontakti leida. Normaalne suhe siiani.

Teil ei ole kahju, et ühestki järeltulijast pole saanud luuletajat?
Viiu: Mina mõtlen nii: kõige tähtsam on, et inimene oleks oma valitud teega rahul. Ma küll ei tea, kas nemad alati on, aga loodan seda.