Taaskasutusest, armastusega

Rõivad stangel kannavad silti “Humana Disain” ning on valmistatud kuni 80 protsendi ulatuses second-hand-materjalist.

Mantel, mis vääristatud siidrätiku siiludega. Roospunastest käristatud riideribadest seelik. Beebikrae ja ümarnööpidega jakk, justkui Jackie O garderoobist.
“Nii põhimõtteline ma ei ole, et hakkaks jalgu trampima: seda riidetükki pole veel keegi kasutanud, sellest ma ei tee!” tähendab rõivaste autor Tuuliki Peil (43) muiates. “Ma lihtsalt ei talu raiskamist. Vana materjal inspireerib mind.”

Tuuliki tilluke ateljee-müügiboks asub Tallinna Kaubamajas, kasutatud rõivaste poes Humana. Kaubapäev Humanas pakkuvat lausa nõukogudeaegset vaatepilti, rahvas rüsib uksest sisse ja kohe läheb rabamiseks. Pisitasa on inimesed Tuuliki meelest hakanud kaltsukapoe-krambist vabanema. Trepil tuttavat kohates ei rutta end õigustama, et “ma kogemata sattusin siia”.
Taaskasutatud materjalist rõivaste ärist hakkas Tuuliki sõbrannadele ääri-veeri rääkima neli aastat tagasi. Need hurjutasid: sa tahadki  ö e l d a, et sa vanast teed! Mitte keegi ei osta! Tuuliki nõustub, et aeg polnud tollal küps. Veel paari aasta eest, kui ta müüs oma loomingut noorte moedisainerite poes Hoochi Mama, pärisid müüjad: “Teised kunstnikud ikka küsivad, kust te ometi kangaid saate, nii huvitavad!”
“Siit ja sealt,” kostis Tuuliki ebamääraselt.
Nüüd on ülirahul, et ei pea enam alusmaterjali päritolu varjama. Teeb jah vanast, ja uhkusega.
Siinkohal meenub Tartu legendaarse elukunstniku õpetus, kuidas käituda kaltsukas, kui oled leidnud tõelise aarde: “Tõsta see kahe näpu vahel üles, takseeri ja viska kuhja tagasi. Siis võta uuesti kätte ja küsi põlglikult: palju  s e e  maksab?” Tuulikil pole trikitamiseks tarvidust, Humana on niikuinii käe-jala juures ning superkohtades Balti jaama turul ja Paavli tänava hiigelangaaris tuttavad müüjatädid. Tuuliki läheb sinna nagu jahile või kalale: “Näed huvitavat materjali ja hakkad mõtlema, mida saaks sellest teha. Väga harva on alguses idee ja siis sõidad kümme poodi läbi.”

Kord silmas Tuuliki kaugelt, et oh, mis äge dzhemper ühel seljas on! Ei saanud muidu rahu, kui sammus tundmatu naise kannul kohviku tualetti, et lähemalt uurida. Äkki taipas: see on ju minu enda töö! ““Kiiksuga” on mu riiete kohta vast palju öeldud, ma ei tee üle-võlli-asju,” tähendab Tuuliki. “Trendi ka ei jälgi, aga paratamatult haaran õhust.”
Teatrikunstnik Pille Jänes, Tuuliki sõbranna, ütleb: “Kadestan tema materjalikäsitlust. Seda, kuidas ta venitab ja kortsutab, õmbleb pitsi ja pritsib aerosoolvärvi läbi shablooni.”
Varem oli Tuuliki jäägitu esikohamaterjal nahk. Kunstikoolis ehete nukerdamisest see algas, edasi muutusid tööd aina mahukamaks. Tuuliki jõudis välja kiiktoolide ja diivaniteni. Teadis, mis kell Kommunaari auto prügimäele jõuab, juhiga oli kokku lepitud, et too kallutaks jäägid puhtasse kohta.
Praegu lemmib Tuuliki peent villast ja siidi, mõnusaid naturaalseid materjale, mida “ilma eest” kastides vedeleb. Sünteetika ei pane üldse mõtet liikuma. Võib-olla ainult siis, kui asi päris ulmeliseks ajada. Näiteks õmmelda jope, mille voodri vahel patareidega soojendus.
Disainrõivaste kohta peab Tuuliki oma asju hinnalt soodsaiks (mantlite hinnad algavad 2000 kroonist, seelikud-kampsunid 500 kroonist) ning äri läheb hästi, hiljuti võttis Tuuliki abiks väljaõppinud rätsepa. Mõni klient usaldab Tuulikit sedavõrd, et annab talle täiesti vabad käärkäed. Tee mis tahad, peaasi et oleks lahe! Praegu ongi valmimas mantel, mis eelmises elus oli tumeroosa toimne kardin.
Kunstiajalugu, katoliku kiriku ajalugu ja psühholoogiat õppinud Tuuliki peab end heaks inimesetundjaks ja enam-vähem aimab, mida klient võiks soovida. Ainult üksvahe, kui müüs oma rõivaid kultuskaubamärkide butiigis, ei saanud sotti, miks inimene üldse temalt tellib, kui tahab niidipealt Dolce&Gabbanat saada.
Kuidas suhtusid taaskasutatud materjalist rõivastesse luksbrändide tarbijad, kelle arvates kaltsupoed on täiesti välistatud? “Nemad ei teadnudki, kust materjal pärit on,” nendib Tuuliki. “Nemad lihtsalt ostsid minu asja. Müüsin seal väga edukalt.”

Mitte alati pole Tuuliki vanade asjade sõber olnud. Sellal, kui tema ema vaimustus antiiksetest lühtritest-küünlajalgadest, igatses teismeline Tuuliki klaasist ja terasest kööki ning kõige uuemat automudelit. “Uute asjade ostmise soov on pärit nõukogude ajast, kui midagi saada polnud,” arvab ta. “Kui hiljem hakkasid tekkima võimalused, osteti ikka pigem uus, kui kasutati vana.” Kummatigi kolis Tuuliki eelmisel aastal vanasse maamajja, jättis vanad ahjud alles ega suhistanud iga millimeetrilaiust aknapragu silikooni täis. Vesi on kaevus ja kemps õues.
“Näen enda ümber lakkamatut tarbimist, minu elu on teistpidi läinud,” mõtiskleb ta. “Elan väga eraklikult. Olen tõsiselt usklik, tean, millised on inimeste tõelised mured. Kui äri edeneb, tahaksin edaspidi nädalalõppudel poodi appi võtta paljulapseliste perede lapsi. Tahaksin neid aidata, neile tööd pakkuda. Usk, millest saan elujõu, tuli mu ellu pärast lapse sündi kuus aastat tagasi. See tunne lihtsalt on olemas. Armastus, kohutavalt reaalne ja mittemateriaalne.”

Tallinna Taaskasutuskeskuse õuel asuv tekstiilikoda on pisike ja piklik kui pinal. Ometi mahuvad sinna kangasteljed poolelioleva kaltsuvaibaga, riiulitäied värvide järgi sorteeritud kangatükke ja reedeti toatäis lapsi.
“Tekstiilikoda avades pühendusin eelkõige lisatähelepanu vajavatele tüdrukutele ja poistele: toimetulekuraskustega perede, suurperede ja lastekodulastele,” ütleb tekstiilikoja meister Pille Keller (32). “Siin on neil võimalus oma kätega valmistada igapäevaseid vajalikke asju ning tasapisi targemaks saada. Nüüdseks on koja ümber koondunud noorte huviliste ring oluliselt laienenud. Olen rõõmus, et läbi koostegemise saavad sõpradeks väga erineva sotsiaalse taustaga lapsed.”
Caritase Perekeskuses juhendab Pille noorte emade Öko-möko meisterdusringi.
“Üks lastekodujuhataja ütles: ei ole tähtis, mida sa pedagoogikast tead, vaid kus su süda on,” lausub Pille. Hariduselt keskkonnainsener, spetsialiseerunud ohtlikele jäätmetele. Seitse aastat koostas eeskirju ja andis erialaseid konsultatsioone, ent järjest enam tundus talle, et peaks olema tulemuslikum. Lapsepuhkuselt naastes jättis Pille oma hästitasuva ameti eraettevõttes ning liitus Eesti esimese taaskasutuskeskuse loomise projektiga. Käivitas tekstiilikoja, kus kasutatakse 100 protsenti keskusele kingitud materjale: kangareste, lõngu, läbikulunud riideid. (Keset vestlust toob keskuse töötaja kastitäie läbipaistvast plastikust silindreid. “Mida nendest teha saaks? Binokli, mikrofoni…” tulevad Pillel ideed sekundiga.)
Lisaks tekstiilikoja-tundidele toimub keskuses laste huviring “Lõnga Leenu ja Konna Ville”: esinevad rohelise klassi instruktorid, arutletakse keskkonnateemadel, mängitakse sorteerimismänge.

Hommikud on tekstiilikojas rahulikud, Pille on üksi ja koob tellimustöödena just soovitud triibus-värvis kaltsuvaipu. Pärastlõunal tulevad õpilased. “Alguses tulid lapsed ilusasti kindlal päeval ja õigel ajal, aga siis hakkas juhtuma, et nad tulid liiga vara, juba päris hommikul. Kas jäid tunnid ära või oli õues külm,” räägib Pille. “Siin on soe ja valge, parem kui tänaval. Sestpeale võtsime vastu seaduse, et lapsed peavad olema koolis käinud.”
Enese tarbeks õpivad lapsed tegema kaisupatju, mänguasju, kotte, kaltsuvaipu. Kollektiivse tööna koostavad muinasjutukohvreid. “Valmistame ühe tuntud muinasjutu ainetel ette kostüümid-rekvisiidid ja lapsed annavad keskuses esietenduse. Sissepääs on üks naeratus,” tutvustab Pille. Muinasjutukohvrid on taaskasutusalaseks õppematerjaliks päris väikestele, lasteaiad saavad neid tasuta terveks kuuks laenutada. Näidend, millele Pille keskkonnateemalise moralitee sisse pikkinud, rändab kohvriga kaasa. Äsja valminud “Naeris” räägib koostööst: et kui ka vaatamata hiiretipsu jõupingutustele ei suudeta naerist välja tirida, roomab kohale kompostiuss ja siis nad jaksavad. Naeris on muidugi mahepõllunduslik.
“Kolmes põrsakeses” koristati metsa alt ära suur prügihunnik, “Punamütsikeses” hakkas hunt taimetoitlaseks ning “Lumivalgekeses ja seitsmes pöialpoisis” sai kaunile tütarlapsele saatuslikuks läikivpunane Poola õun.

Läinud sügisel korraldas taaskasutuskeskus heade ideede konkursi “Vanale asjale uus elu”. Võidu pälvis vanast autorehvist tumba, rattad all, peidupaik sees. Keskus andis välja seinakalendri vaimukamatest esemetest, juures juhised, kuidas neid valmistada (www.taaskasutus.ee).
“Tänapäeval kohtab sageli suhtumist, et kui sokid saavad mustaks, on põhjust poodi minna,” märgib Pille. “Püüan uskuda, et muutus paremusele on võimalik. Seni, kui taaskasutus on vaid väheste hobi ja tarbimine üha pöörasemaid tuure võtab, pole loodust hoidev toimimine mulle mitte töö, vaid elustiil.”
Pille on aastaid tegelnud joogaga ning taimetoitlane: “Ma tõesti ei taha teha ühelegi loomale haiget sellepärast, et mul on kõht tühi. Ka õuna ei ole vaja puu otsast jõuga sikutada, tuleb ilusasti küsida ning Maa ise kingib sulle toidu.” Pärast lihast loobumist hakkas Pille tundma paremini lõhnu ja nägema kirkamalt värve. Ja kirjeldabki pastelsetes pruunides toonides rohumaad päikesetõusus küütlemas, nii et kuula või söömata.
“Ka meie pere päikeseline viieaastane tütar on piima-taimetoitlane ning mängib meeleldi omavalmistatud leludega. Kindlasti tuleb aeg, kus ta soovib nii mõndagi ise järele proovida,” suhtub Pille rahulikult võimalusse, et laps küsib ühel päeval lihapraadi. “Loodan, et olen andnud talle selleks ajaks piisavalt tarkust, tegemaks õigeid valikuid.”
Kas teed märkuse, kui näed kedagi ümbrust lagastamas? “Pigem ütlen siis, kui näen head ja ilusat,” sõnab Pille naeratades. “Olen ligi astunud inimesele, kelle villane mantel oli täis tikitud lilli. Selgus, et oligi omatehtud. Vajadusel olen rääkinud keskusest ja kutsunud meie loengutele. Sageli on inimestel lihtsalt puudu teadmistest.”