Ülimürgine vingugaas
Kuna vingugaas on lõhna ja värvitu, tungib see iga hingetõmbega salalikul moel organismi ning teeb oma laastamistööd. Eelkõige võtab tulekahjuohvrilt elu vingumürgitus, mitte suits või lahtine leek.
Vingugaas (süsinikoksiid, CO) tekib igasugusel põlemisel, kuid tänu ümbritsevale õhule ei pääse selle ohtlikkus mõjule. Kui aga põlemistsoonis pole küllaldaselt puhast õhku, tekib vingumürgituse oht. Igapäevaelus on ohtlikud liiga vara kinni pandud ahjusiiber, garaažis töötav automootor, valesti reguleeritud gaasipliit või halva tõmbega gaasiboiler.
Ka tulekahjud siseruumides on vingugaasi allikad. Ülimürgine gaas võib oma ohvri uimastada või uinutada ning võtta temalt võimaluse põlengust põgeneda.
Vingumürgituse tunnused
Värvitu, lõhnatu ja maitsetu vingugaas jõuab organismi sissehingamise kaudu. Kuna CO ühineb hapniku transportimiseks vajaliku verevärvnikuga (hemoglobiiniga) 200 korda tugevamini kui hapnik, kandub gaas kiiremini vere kaudu kudedesse laiali. Organism ei saa enam piisavalt hapnikku ning selle tegevus on häiritud. Kõige tundlikum on hapnikuvaeguse suhtes aju, samuti närvisüsteem ja südamelihas. Just seetõttu ei adu vingugaasimürgituse saanu oma olukorra tõsidust: ta on segaduses ega oska ennast päästa, kuigi tunneb, et temaga on midagi korrast ära.
Mürgituse tunnused olenevad sissehingatava CO kogusest
1. Väikese koguse korral võib tekkida pulseerimine oimukohtades, uimasus, nõrkus, peavalu, peapööritus, kohin kõrvades, virvendus silmade ees, jalgade nõrkus, iiveldus, oksendamine, pisaravoolus, köhatamisvajadus.
2. Edasi võivad esineda nägemis- ja kuulmishallutsinatsioonid, pulss on kiire ning vererõhk tavalisest kõrgem, tekib loidus, unisus, teadvusekadu, hingamishäired.
3. Raske mürgituse korral kaotab inimene teadvuse, ajutegevus lakkab, saabub surm.
Kõige tundlikumad on vingumürgituse suhtes lapsed, hingamiselundite ja vereringehaigusi põdevad inimesed ning vanurid. Isegi väike kogus seda gaasi võib osutuda ülimalt ohtlikuks lootele. Last ootav naine peaks vähemagi mürgistuskahtluse korral arsti poole pöörduma, kus vajalike protseduuridega oht kõrvaldatakse.
Tsüaniidiühendid – vingugaasi kiired partnerid
Vingugaasist veelgi kiiremini pääsevad organismi toimemehhanismilt samalaadsed tsüaniidiühendid. Ka sellel põlemissaadusel puudub lõhn ja värvus, kuid selle tappev toime on vingugaasist tõhusam. Tsüaniidiühendid tekivad peamiselt tekstiili ja plastmassi põlemisel ning mürgituse võib saada sarnaselt vingumürgitusele. Ohuallikateks on tulekahjud, kus põlevad kangad, vill, plastikud, poroloon, reliin, kemikaalid. Ohtlikud on ka kinnises ja halvasti ventileeritavas ruumis olevad küttekolded, kus neid materjale põletatakse.
Tsüaniidimürgitus tekib märksa kiiremini kui vingumürgitus: juba paari minuti möödudes tekivad mürgitusnähud, mis süvenevad väga kiiresti. Üldjuhul lõpeb näiteks tulekahjus saadud tsüaniidimürgitus surmaga.
Suitsuandur ja värske õhk
Et vältida vingumürgitust, ei tohi ahjusiibrit liiga vara kinni lükata. Pigem hoida seda natuke kauem lahti, kui kiirustada sulgemisega. Mingil juhul ei tohi küttekolletes põletada olmejäätmeid, mille põlemissaaduseks on ülimürgised tsüaniidiühendid.
Tulekahju korral võib elupäästjaks olla suitsuandur, mis annab varakult põlengust märku. Andur reageerib põlemise algstaadiumis tekkivale suitsule ning inimene jõuab põlevast ruumist lahkuda enne, kui põlemisprotsessis hakkab tekkima vingugaas. Ebaõigel kütmisel tekkinud vingugaasile reageerib aga üksnes spetsiaalne vinguandur, suitsuandur sellest märku ei anna.
Vingugaasimürgituse kahtluse korral tuleks võimalikult kiiresti ruumist lahkuda ja värske õhu kätte minna. Rahuliku ja sügava hingamise järel mööduvad kergemad mürgitusnähud mõne aja pärast.
Tugevama mürgituse korral tuleb kutsuda kiirabi, sest kannatanu vajab täiendavat hapnikku. Sissehingatavas õhus ei ole hapnikku üle 22% – et hilisemaid võimalikke tervisekahjustusi vältida, jääb sellest väheseks. Meedikud annavad kannatanule organismi hapnikunälja kiireks kustutamiseks hingata sajaprotsendilist hapnikku.
Tugeva vingumürgituse hilisemaks tagajärjeks võivad olla kroonilised närvisüsteemihäired, aga ka varajane Alzheimeri või Parkinsoni tõbi.
Allikad: Erakorralise meditsiini ja tulevase mürgistusteabekeskuse spetsialistid Kristiina Põld ja Mare Oder.
