Paar: Anu Kaal ja Väino Aren
Nii Anu (66) kui Väino (73) kaotasid keskealisena abikaasa ja jäid üksi. Õnneks leidsid nad varsti teineteise ning on sealtpeale üle 20 aasta turvaliselt koos.
Anu Kaal ja Väino Aren kuuluvad loomeinimestena mõlemad rahvusooperi Estonia kullafondi. Ei pea just olema läbinägelik, et taibata – teater viiski teid kokku?
Anu: Me käisime kolleegidena läbi, kuigi elasime mõlemad oma elu. Samal päeval, kui oli minu esimese abikaasa Kalevi matus, olime mõlemad kutsutud Väino 50. sünnipäeva juubelipeole. Niisugune on elu.
Väino: Küllap hiljem viibisime Anuga koos mõnel esietenduse peol ja mina viisin ta autoga sealt koju. Anu oli inimesena mulle sümpaatne ja laval meeldis ka väga. Midagi temas oli, mis mu ära võlus.
Anu: Meie perre võttis Väino sisuliselt vastu Kalevi ema. Kummaline, eks? Võinuks oodata hoopis midagi muud, aga ta suhtus Väinosse väga soojalt.
Väino: Sinu tütar Teele samuti. Me saame siiani kenasti läbi.
Teatrirahva abielud tunduvad kõrvaltvaatajale pisut nagu sundolukorrad...
Anu: Aga ongi ju! Kui teised noored käivad õhtuti väljas ja tutvuvad omavahel, siis teatriinimesed on hommikuti proovis ninapidi koos ja õhtuti etendusel samamoodi. See töö on oma kindla spetsiifikaga ja naljalt mingeid muid, teatriväliseid variante ei teki.
Väino: Minu ja Anu kohta sobib kõige paremini ütlemine, et nii lihtsalt läks, kujunes. Ta elas oma abikaasa surma väga valusalt üle ja toibumine võttis kauem aega kui minul. Ju mul õnnestus tekkinud lünk ajapikku lihtsalt täita.
Milline on Estonia roll teie praeguses elus?
Väino: Minul saab täis 57 aastat teatritööd: ühe aasta olin Vanemuises, muidu ikka Estonias. Praegune ametinimetus on inspitsient, minu vastutada on muusikalid ja operetid. Üldiselt olen ma “võimas tegelane”: mina kutsun publiku saali, näitlejad lavale, mina teen eesriide lahti. Kui tarvis, võin isegi teatridirektoril paluda lava kõrvalt lahkuda, kui tema sealolek segab miskipärast lauljaid-näitlejaid.
Anu: Väino on ju legend: ta teab kõigi oma vastutusalas olevate lavastuste muusikat peast. Hädaolukordades on sedagi ette tulnud, et kuna Väintsile on lugu tuttav, siis teeb ta kellegi eest laval sutsu ära!
Aga mina olin 33 aastat Estonias ja nüüd, viimased 22 aastat, olen õpetanud muusikaakadeemias laulmist.
Anu Kaalu haruldast sopranit ei unusta Eesti muusikasõbrad niipea. Mil määral süstis töö teisse reisipisiku?
Anu: Kontsertreise oli ikka väga palju ning mõnikord sõitsime ka koos Väinoga. Mäletan, kuidas tulime Austraaliast ja ühe otsa Singapurist Moskvasse pidime lendama Aeroflotiga. Aga seltsimehed olid omavahel juba kohad ära jaganud ja meid nimekirjast maha tõmmanud, kuigi meil olid piletid olemas. Eks me siis nutsime natuke...
Väino: Mina ei nutnud, ikka sina nutsid!
Anu: No hea küll: mina nutsin siis natuke ja katsusime mingit ülemust pehmeks rääkida. Mina saingi lõpuks istekoha ja Väino mahutati pilootide kabiini taha klapptoolile.
Väino: See oli, muide, väga tore koht, sest stjuardessid käisid sealt kogu aeg mööda, et esimese klassi parunitele sööke-jooke viia, ja minul ka näkkas natuke. Jah, aga nüüd oleme rohkem mugavus- ja puhkusereisijad, mis on jälle omamoodi vahva.
Anu: Norrasse ja Austriasse läheks alati tagasi! Aga viimasel ajal elame päev korraga, nii et eks vaatame, kuhu veel jõuame. Lõuna-Ameerika, Arktika ja Antarktika jäävad tõenäoliselt avastamata.
Teil on mõlemal üks tütar ja kahe peale viis lapselast. Kuuldavasti naudite vanavanemate rolli täiel rinnal?
Väino: Ega ilma lasteta elu küll ette ei kujutaks! Argipäeviti oleme harjunud käima Anu lapsepõlvekodus Nõmmel, kus nüüd elab tema tütar oma perega.
Anu: Mul on hea rahulik olla, kui ma tean, et lapsed tulevad koolist, saavad sooja lõuna ja võivad edasi tegutseda. Ma ei tee midagi keerulist, sellise kerge söögi: kana või kala, aga istume lastega koos ja kuuleme sedaviisi kõik uudised ära.
Väino: Kolmapäev on mul noorema tütrepoja Raul-Markuse (7) päev. Reede õhtul tulevad jälle Anu kaks nooremat lapselast Madli (13) ja Kaarel (11) sageli meile: siis on madratsid maas, süüakse pitsat ja vahitakse telekat. Meil on küllaltki vähe ruumi – kaks väikest tuba Uus-Tatari tänaval – , aga millegipärast lastele meie juures meeldib. Ja meile jälle meeldib, kui elu keeb.
Aga nädalavahetused? Kas siis teeb Väino süüa?
Anu: Teebki. Tema leivanumbriks on eelkõige praed. Me tõesti armastame head toitu ja vahel naerame, et mis meile muud enam jäänud ongi. Suusatanud ega sportinud pole enam ammu, sest Väino tervis oli vahepeal väga halb. Mõni aasta tagasi, kui mu ema suri, avastati Väinol üleüldine närvikahjustus ja vaat siis olid meil tõesti rasked ajad. Praegu – kui ta pole just hea simulant – on Väinol tervis vist tõesti parem.
Väino: On-on.
Anu (vaatab kahtlustavalt Väino poole, aga lööb siis käega): On-on. Onon on jõgi Mongoolias. Ristsõnades sageli küsitakse seda.
Väino: Kuule, ei saa ju öelda, et me oleksime nüüd paljudest asjadest loobunud?
Anu: Ei. Me oleme lihtsalt õppinud ütlema, et meil on kõik hästi kas või juba sellepärast, et parasjagu pole miski halvasti.
