Annely Peebo: “Ei mingit dieeti!”

Ooperilaulja Annely Peebo on õppinud, et liigselt ühes suunas tegutsemine mõjub  pigem pidurdavalt. Vahel tuleb lasta asjadel ise kujuneda – kommen lassen.

Annely Peebo on rahvus-
vahelise karjääriga Eesti ooperilaulja, kes juba 9 aastat esineb  Viini ooperi-
majades. Ta on mänginud
ka Prantsuse filmis, laul-
nud paavstile pühendatud kontserdil 8000 inimese ees, juhtinud koos Marko Matverega Eurovisiooni jne. Nüüd, kus ta prioriteet on hoopis laps ja perekond, laabuvad tööasjad märksa lihtsamalt. 

Mis kulutab teid kõige rohkem?

Mind kui lauljat väsitavad kõige rohkem pausid, oote-
ajad. Kui ma töö ette võtan, tahan teha seda intensiivselt. On inimesi, kes tahavad iga tunni aja tagant pause. Aga see pole minu natuur ja selline jupitamine kulutab mind väga. Teine asi – minu tööd ei saa teha magamata või söömata. Kui režiimist kõrvale kalduda, siis kontsentratsioon kohe väheneb.
Kas režiim on väga range?
Laulmine on nagu sport. Ei saa sportlanegi maksimumtulemusi, kui režiimist kinni ei pea. Millal magada ja süüa, on igaühe enda asi, aga mingi annuse peab kätte saama.
Te olete heas vormis nii ooperilava kui ka kosmeetikafirma reklaami jaoks. Mida sööte – kas peate dieeti, tarvitate toidulisandeid? 
Söön absoluutselt vabalt. Kesk-Euroopas on kerkinud esile uus laine, mis eitab ameerikalikku 0,1% rasvasisaldusega toitu. Ebaloomulik toitumine on viinud tulemuseni, kus noored naised ei pruugi enam rasedaks jääda. Sellisest toidust on leitud kemikaale, mis seda võimalust pidurdavad. Mina olen noore emana harjunud korralikku toitu sööma ja olen märganud, et selle võrra söön ka vähem. Ma olen suur maiasmokk. Nii et ei mingit dieeti. 
Mis tekitab stressi?
Stress on minu ametis väga ohtlik. Hääles peab ju kajastuma rahu ja ilu. Kui sisemist balanssi pole, on laval raske sellist hingeseisundit tekitada. Minul tekib stress tihti aja survel. Kui oled mingi ajakavaga arvestanud, kuid teiste laiskuse või hoolimatuse tõttu  asjad ei toimi – automaatselt oled stressis. Või kui lennukid hilinevad ja oled proovi hilinemas, või perekondlik stress, või noore ema stress magamatusest jm.
Kas teete joogat või harrastate mingit psühholoogilist tehnikat, et stressist  vabaneda?
Jooga oleks kindlasti väga kasulik, aga ma olen seesmiselt nii tugev, et kui on vaja magada, siis olgu või lühike aeg, ma suudan magama jääda. Või vastupidi – kui vaja ennast üles kruvida, siis kruvin. Siiani olen endaga hästi hakkama saanud. Väga hea stressi maandaja on ka musitseerimine. Mul on kodus äsja ostetud suur klaver, mõnikord ma lihtsalt istun ja mängin.
Mis vaimselt toidab, mida loete? 
Lugemisega on nii, et mul on aastas uusi oopereid viis kuni seitse: sel aastal näiteks kaks prantsuse keeles, üks tšehhi keeles. Ooperi süžee juurde kuulub ajalugu, laiem taust – selle aja kombed ja mentaliteet. Ma pean ennast selle kõigega kurssi viima, ja kolmetunnise ooperi pähe õppimine on suur töö. Tihti pole mul peas enam ruumi, et tegelda kriminaalromaanidega, õpin usinalt keeli. 
Aga kui olete energiast tühi?
Mõnikord oled tuhandete inimeste ees esinenud, kuid ikka energiat täis. Teinekord oled kahesajale antud kontserdi järel täiesti läbi. On olemas energiavampiire – inimesi, kes imevad teise energiat. Artistile on see väga tunda. Kui meie avame laval oma hinge ja enese, siis sealt on tõesti lihtne võtta, kui inimene seda oskab. Aga eks siis pärast peab end jälle koguma – olema üksi, minema värske õhu kätte. Minu jaoks on väga oluline ka sõpradega kohtuda. Mul pole neid palju, aga kui ma neid näen, on see nagu uue energia tankimine. Selle elu ja reiside kõrvalt palju kohtuda ei saa, aga need harvad hetked on nii vajalikud. Ja laps – kui ta magamata öö järel tuleb ja kallistab sind nii ausalt ja siiralt, nagu ainult laps seda teha oskab, on kõik vaev unustatud. Ma olen emaks olemist võtnud väga tõsiselt ja üritanud lapsega palju koos olla. Me oleme aasta jooksul kuues riigis viibinud. Aga edu on sellele vaatamata suurem, pakkumisi on rohkem. 
Vahest on ka hingeline sügavus lapse ja pere tõttu kasvanud? Wagneri-kontserdil oli tunda uut süvenemist ja küpsemat tundetasandit.
Eks peresuhete tõttu ka, aga selle ajaga olen hakanud aru saama, mis ümberringi toimub. Olen õppinud konkurentsiga hakkama saama. Sa võid olla väga hea laulja, aga tänapäeval ei piisa ainult häälest. Kui sul pole näiteks korralikku agentuuri, pole mingit lootust selles muusikamaailma maffias läbi lüüa.
Kas tuleb ette ka haigusi? 
Ikka. Meie erialal on hingamisteede haigused eriti ohtlikud. Palju on lendamist, aga lennuki õhk on ju lausa bakterite kogum. Sinna ei tule värsket õhku juurde. Ja tihti on pärast lendamist mingi katarr. Ravin nagu ikka, tavaliste rohtudega. Tihti ei saa rääkida, aga laulda küll. Kõige ekstreemsematel juhtudel tehakse kortisoonisüst, aga see on muidugi vabatahtlik mürgi võtmine ja häälele kahjulik. Need etapid olen läbi teinud. Vahel teed teatri jaoks liigagi palju, aga sealt ei tule midagi tagasi, sellest õpid oma järeldusi tegema. Nüüd, vabakutselisena, on teine mentaliteet. Kõik, mis teed, teed iseendale, oma mainele.
Kas tajute elus ja tunnetuses mingit uut perioodi? 
Jah. Saksa keeles on selline väljend – weniger ist mehr. Vähem on rohkem. Algaja üritab minu erialal kindlasti teha kõike väga palju, perfektselt ja suurelt. Aga see on just see, mis ei toimi. Inimesed tulevad teatrisse mingit illusiooni läbi elama, kuid illusioon on ka vaba, pingutuseta. Tuleb kommen lassen – minna lasta, lasta asjadel ise kujuneda. Ei saa kõiki reaktsioone ära õppida. Vanusega tuleb tunnetus – ootad ära kõhutunde, et just nüüd on selleks aeg. Mõnikord partner unustab midagi ära, siis algaja teeb ikka oma rolli nii edasi, nagu oli ette nähtud. Aga situatsioon on juba teine, enam ei haaku äraõpitud variant. Siis aitab just see kommen lassen. Ka elus. See on kogemus, mida ainult elu annab.
Aprillikuu Wagneri-kontserdil kõlanud Wesendonki laulude põhjal tundus, et Saksa kultuuriruumi sügavus on teile hästi omaseks saanud, see kannatuse ja hingevalu nautimine. Kuidas on see tulnud? 
Kui selles keskkonnas elad, saad osa nende tunnetusest. Wagnerit ei saa laulda väga heleda häälega inimene. Need värvid ei saa olla pealiskaudsed. Sügavus tuleb ajaga, ka uuel tasandil naiselikkus, emalikkus. Ja kõik läbielatu… Ma olen töö nimel pidanud paljust loobuma – paljust, mida keegi ei teagi. Ja millest polegi vaja rääkida. Need algusaegade patjanutmised, kus polnud kellegagi suhelda, ümberringi võõras keskkond… Need on rasked perioodid, mis jätavad oma jälje. Siis tuleb aeg, kus hakkad hirmsasti tööd tegema. Tahe läheb vahel lausa liiale, hiljem saad aru, aga eks seegi ole vajalik õppeperiood.
Laps on nüüd 13kuune. Kas rohkem aega kulub temaga jalutamisele või jõusaalis käimisele? 
Mul on väga sportlik mees, kes käib ikka viis korda nädalas jõusaalis ja motiveerib mindki seda külastama. Fitness-klubide maksu maksan ma tõesti korralikult. Aga kui mul on väga pingeline periood teatris, siis ma hoian kõrvale. Laval mängin oma hääleliigi tõttu ka palju poiste osi, nii et see “sport” on mul niikuinii.
Aga tervis. Ma arvan, et see tuleb ikka seestpoolt. Sellest on nii palju räägitud, aga nii see on. Kui inimene oma kanalid universumile avab, siis ta saab sealt palju energiat. Muusika on üks suur teraapia ja aitab universumiga kontakti saada. Soovitan kõigile muusikaga tegelemist, ükskõik mis tasandil, kas või poplauludele kaasa laulmist. Ja prioriteedid tuleb paika panna. Meestel on tihti töö põhiline, ja see viib neid stressi. Nad on üleväsinud ja pinges. Võiks õppida, nii nagu mina oma kogemusest, perekonda  esiplaanile seadma. Midagi ei jää selle tõttu tegemata, vastupidi – inimesed näevad sinus avaramat isiksust, tunnevad suuremat soojust. Ja see aitab kõiges.