Krupskaja ja Lenin: inimlikkus revolutsioonis

Nadezhda Krupskaja oli justkui inimlikkuse monument kesk purustavat revolutsiooni, mis õgis julmalt oma loojaid. Lenini abikaasa: fanaatik, lootusetult revolutsiooniusku naine, kes pooldas surmani kommunistlikke ideid.

Nadezhda Krupskaja sündis 1869. aastal Peterburis ohvitseri tütrena. Varasest east radikaalse loomuga, oli naine andunud marksist ja paljude keelatud salaorganisatsioonide liige. 1894. aastal Vladimir Uljanoviga kohtudes töötas Krupskaja täiskasvanute õhtukoolis õpetajana. Kahe aasta pärast Vladimir arreteeriti ning saadeti kolmeks aastaks Siberisse asumisele. Krupskaja järgnes talle.
Noor Nadezhda üritas panna meest endast huvituma marksistlike jutuajamistega, mida Uljanov jumaldas. Olles juba tema pruut, ei leidnud Nadezhda ometi mehe perekonnas suurt poolehoidu. Muu hulgas mainiti, et Krupskajal on “kala silmad”. Tegelikult andsid need tunnistust naise Basedow´ tõvest, mille tõttu ei saanud Nadezhda kunagi lapsi. Vladimir ise suhtus oma tulevase naise “kalasilmsusesse” huumoriga.
Noorte otsus abielluda sündis Siberi asumisaastatel. Uljanov pakkus, et Krupskaja võiks saada tema naiseks. “Noh, naiseks, siis naiseks,” vastas Nadezhda. Hiljem kirjeldas ta Vladimiriga Siberis veedetud aega oma sõbrale nii: “Me olime siis väga noored, alles abiellunud ja meeletult armunud. Mõnda aega polnud meie jaoks midagi muud, kui vaid meie kaks. Me ei teinud muud, kui tõlkisime sotsialistlikku kirjandust.”
Huvitav on see, et Nadezhda ema soovil abiellusid noored õigeusu kirikus. Seda hoolimata kommunistlikust veendumusest, et ateism on revolutsionäärile kõige sobivam.
Mehena oli Vladimir hoolitsev. Juba esimestel abielupäevadel palkas ta koju abilise, et see aitaks naisel ahju kütta ja muid kodutöid teha. Nadezhda kokakunstikatsetused võtsid isegi lähedastelt inimestelt isu ära. Tihti ei jäänud noorpaaril üle muud kui käia söömas odavates sööklates.

Tuline vaidleja

Esimese maailmasõja ajal elasid Nadezhda ja Vladimir Shveitsis. Venemaale naasid nad alles pärast 1917. aasta revolutsiooni. Sama aasta oktoobris oli Lenin juba bolshevike pealikuna haaramas Venemaad enda võimu alla.
Keegi paari sõprusringkonnast märkis, et “Nadezhda Krupskaja ei nõustunud mõnikord vaidluses kõigega, mida Lenin väitis. See oli väga huvitav, sest Leniniga vaielda oli väga raske, tema jutus oli kõik loogiline ja läbimõeldud. Aga Krupskaja märkas tema kõnes “apsakaid”. Kui ta tuli mõnikord oma märkustega lagedale, siis Vladimir ainult naeris ja kratsis kukalt. Kogu tema olek näitas, et aeg-ajalt suudab naine panna ta põhjalikult paika.” Seega tundis Krupskaja inimesena oma abikaasat väga hästi.
Lenini ja Krupskaja suhted olid rohkem platoonilist kui füüsilist laadi. Lenin ei leidnud sellele olukorrale muud lahendust, kui otsis teiste naiste seltsi. Muuseas oli nõnda külge hakanud süüfilis just see, mis pani teda elu lõpus tohutult kannatama. Tuntuim Lenini armuke oli prantslanna Inessa Armand, kes veetis suurema osa oma elust Venemaal. Veendunud kommunistina pühendas ta end sotsialistlike ideede teenimisele ning kandis selle eest ka korduvalt vanglakaristust. Räägitakse, et Armand olevat sünnitanud Leninile poja.
Krupskaja teadis mehe suhetest Inessa Armandiga ja pakkus kord, et kui mehe süda tõesti soovib, siis las korraldab ta oma isiklikku õnne nii, nagu parem tundub. Ometi valis Vladimir oma naise ning kaks revolutsionäärist kaasat toetasid teineteist ka edaspidi.
Kauaoodatud uus elu pärast bolshevike võitu Venemaal ei jäänud kestma. 30. augustil 1918. aastal lasi Dora Kaplan Lenini pihta kaks kuuli, mida liigse riski tõttu kunagi ei eemaldatud. Sellest ajast peale hakkas Vladimiri tervis järk-järgult halvenema. 1922. aasta jooksul elas ta üle kaks tugevat atakki ning mõne aja pärast ka kolmanda. Selle tagajärjel kaotas ta täielikult rääkimis- ja kirjutamisvõime. Krupskaja jäi mehe kõrvale kuni surmani. Kaks aastat hiljem avaldas ta oma mälestused Leninist.

Pärast Lenini lahkumist

Pärast abikaasa surma jäi Nadezhda päris üksi. Paljud nägid alles siis naist tugeva isiksusena, mitte suure juhi osana. Vaatamata ohtrale kriitikale tegi Krupskaja poliitilist karjääri ja pälvis paljude austuse ja imetluse. Kuid elu kaaskommunistide seas polnud lihtne. Krupskajat piiras terasmees Stalin, kes kahtles, kas naine suudab järgida tema, uue juhi valitud teed.
Stalini ja Krupskaja vahelised suhted polnud kunagi eriti sõbralikud, kuid juba Lenini haiguse ajal, 1920. aastate algul, halvenesid need järsult. Oma kirjas sõbrale kurdab Krupskaja: “Stalin lubas endale eile minu suhtes väga ebaviisakat käitumist. Ma ei ole parteis esimest päeva. Kuid kõigi nende 30 aasta jooksul pole ma kuulnud üheltki seltsimehelt nii julmi sõnu. Ometigi pole partei ja Iljitshi huvid mulle vähem tähtsad kui Stalinile. Ma pean praegu eriliselt pingutama, et hoida end vaos. Seda, millest Leniniga võib ja millest ei tohi rääkida, tean mina paremini kui ükskõik milline arst. Ma tean, mis teda ärritab ja mis mitte, ja kindlasti tean ma seda paremini kui Stalin. Palun teid ja Zinovjevit, et hoiduksite igasugustest julmadest sekkumistest minu isiklikku ellu... Ma olen ka elav inimene ja mu närvid on äärmuseni pingul.”
Kui Lenini tervis teist korda halvenes, siis arvas Stalin, et ei pea temaga enam eriti arvestama. Ta oli pidevalt ebaviisakas Krupskaja vastu, kes rääkis Lenini nimel. Ükskord sõimas Stalin Krupskaja nii läbi, et see tormas pisarsilmi mehe juurde. Selle peale kirjutas Lenin oma kolleegile väga pahase kirja, milles teatas, et katkestab temaga igasugused isiklikud suhted. Kogu selle närvilise olukorra tulemusena sai Lenin veel ühe ataki. Viimased kümme kuud kujutasid endast vaid aeglast surma. Abikaasa elu lõpupäevil püüdis ka Krupskaja ise lõpetada oma mehe piinu, kuid tal ei jätkunud selleks jõudu.
Pärast Lenini areenilt kadumist ei arvestanud Stalin Krupskajaga enam üldse. Pole selge, milliste vahenditega sundis ta naise vaikima. Kord oli Stalin poetanud, et kui Krupskaja ei jäta tema kritiseerimist, siis teatab partei, et mitte Krupskaja, vaid hoopis üks hall kuju kommunistlikus ühiskonnas, Jelena Stasova, oli tegelikult Lenini naine. “Jaa-jaa,” lisanud Stalin karmilt, “partei suudab kõike.”
Nadežda Krupskaja elas oma mehest 15 aastat kauem. See aeg oli täis tülisid ja intriige. Üheks näiteks on seegi, kuidas naine anus, et Lenin maetaks, kuid selle asemel tehti mehest muumia.
Krupskaja surm on kaetud siiani saladuslooriga. Just enne surma pidi naine astuma üles kõnega partei XVIII kongressil. 24. veebruaril 1939. aastal olid tal külas sõbrad, et tähistada lähenevat 70. aasta juubelit. Kaetud peolaua taga tundus Nadezhda jutukas ja lõbus. Õhtul hakkas tal äkitselt halb. Kutsuti arst, kuid too jõudis kohale alles kolm tundi hiljem. Kohe diagnoositi “tugev appenditsiit-peritoniit-tromboos”, kuid millegipärast ei tehtud vajalikku operatsiooni. Krupskaja suri kolme päeva pärast kohutavates piinades. Stalinistlikus maailmas polnud talle kui idealistile ja revolutsionäärist romantikule enam kohta.