Kullateraga Ellen Niit

Et kullateraga, pole minu väljamõeldis. Kui tänavu suvel oli Ellen Niidu 80. sünnipäev ja Postimehes ilmus sel puhul intervjuu temaga, kirjutas üks rohketest õnnesoovijatest võrgukommentaaris soojalt: "Palju õnne, kullateraga inimene!"

Seepeale otsisin välja Ellen Niidu kolmekümne aasta taguse luulekogu "Maailma pidevus" ja lugesin üle tema luuletuse "Ma arvasin", millele lugeja vihjab. Selle viimased read kõlavad nii:

Kuid ma arvan, et siiski tasub

olla, eksida, ihata,

teada tahta, kus tera asub,

armastada ja vihata, 

ning näha, et hallist hallim

meri vahel on sinine,

ja tunda: on kallist kallim

kullateraga inime.

Ellen Niidu täiskasvanuluulet lugedes tabasin end mõtlemast, et sama hästi kui intervjuud teha, võiks avaldada tema aastate vältel kirjutatud luuletusi, mis ju väga tihendatud moel peegeldavad tema elu. Poja sünd, kohtumine Jaan Krossiga, vaevad esimesest abikaasast lahkuminekul ja ometi sügav veendumus, et "armastuse pärast võib". Hiljem argipäev ja laste kasvatamine, lein ema surma puhul, pisukesed ajanäppamised omaenda loomingu jaoks, ning ikka ja jälle armastus.

Naise elujoon

Rohkem tuntakse Ellen Niitu lastekirjanikuna. Pille-Riin, Triinu ja Taavi elavad Eesti laste hulgas oma iseseisvat lapseelu, Krõll teeb iga päev oma väikseid krõllitempe ning Suur Maaler võõpab hommikust õhtuni taevast siniseks ja pilvi pilvekarva. Aga kas te teadsite, et näiteks lastelaulu "Rongisõit" sõnade autor on Ellen Niit? Sellesama, kus piilupart jäi tukkuma ning mis on üks esimesi lugusid, mida lapsed klaveril ühe sõrmega toksima õpivad. Beebikoolides rullivad emmed oma pontsaka tita selga: "Teerull, teerull, mis sa teed? Rullin teed, rullin teed..." Elleni lastele kirjutatud lood ja laulud on meile nii omased, et autorit enam ei mäletatagi, pigem on need saanud sama endastmõistetavaks kui rahvaluule.
Lepime Elleniga telefonis kokku, et räägime tema lapsepõlvest ja vanaemaks olemisest. Kuid ikkagi veereb meie vestlus ka muile radadele. Istume Harju tänava raamatuid täis korteris kohvilaua ääres, mille on katnud tema hea abiline Marie.
Elleni tervis pole kiita, kuid ta ei kurda, vaid räägib elust ja inimestest mõistmise ning sooja huumorimeelega. Ja see võib minugipärast paista liialduse või laenuna mõnelt kirjanikult, kuid ometi on mul intervjuu ajal tunne, et üle Elleni õla jälgib meid Jaan Kross - maalilt, millel nad on kahekesi, aegade lõpuni.

Vanemad olid elu mõõdupuuks

Alustame ehk algusest. Millisena te oma vanemaid mäletate?
Sümpaatseina. Eriti ema.

Ema töötas teil õmblejana.
Jaa. Kodus tegi tööd. See oli üks oluline asi, et ema oli kogu aeg kodus. Isa oli väga palju tööreisidel. Ta oli vasesepp ja tegi piirituseaparaate, käis neid üles panemas - Leedus ja Lätis, Eestis ka - ning oli vähe kodus.
Ema tegeles minuga, noh, nii mõõdukalt. Aga ma sain ise hakkama seal ema töölaua all.

Vanasti ei olnud ka kombeks lastega lakkamatult tegelda.
Ei, üldse ei tegeldud, see käis elu sisse.

On teil meeles, kas te kunagi vitsa ka saite?
Sain, aga kergel kujul. Sirtsakas vastu kintsusid. (Muigamisi.) Mina leian, et ka praegu võiks mõnele visale jonnipunnile väikse sutsaka anda, kui see jonnija on noor ja temaga ei saa veel õieti jutule. Kui ta juba kõnekaaslane on, siis ei ole enam vaja. Aga see tuleb palju odavam, kui nääkuda lapse kallal tundide viisi ja teda kasvatada.

Kas on midagi, mille eest te oma emale-isale eriti tänulik olete?
Raske öelda. Ei ole niiviisi mõelnudki. Ema ja isa olid elu mõõdupuud, mille järgi ma muud maailma hindasin.
Jah, niisuguseid vastuolusid noorte ja vanemate vahel, nagu praegu ajakirjandusest selgub, päris teravaid vastuolusid... kristliku kasvatuse puhul polnud need mõeldavad.

Teie vanemad olid kristlased.
Küllap jah. Ema käis ka kirikus, isa mitte, aga kristlased olid nad muidugi, üldises mõttes.

Ehk meenub teile mõni eredam lugu oma lapsepõlvest.
(Jääb mõttesse.) Ema oskus kasutada kasvatuslikke nõkse, ilma et ta oleks psühholoogiat ja pedagoogikat õppinud.
Me elasime Väike-Ameerika tänava agulimajas. Seal oli kaheksa korterit ja meie kõrvalkorteris elas perekond Leis. Nende isa pidas aeda - tõi õhtul mõned viljad trepikotta ja läks hommikul nendega turule.
Kord oli naabri ukse taga suur korv rohelise sibulaga. Mina läksin mööda, võtsin naksti umbes kolmesentimeetrise tüki ja sõin ära.
Mu ema uuris: "Kust sa sibulat said?"
"Sealt, tädi Leisi ukse tagant võtsin."
"Kuidas sa tohtisid võtta, see on ju vargus! Kas sa küsisid tädi käest?"
"Ei küsinud..."
Ema ütles, et nüüd tuleb mul minna ja andeks paluda. Oi kui raske siis oli minna! Aga niikaua ema mind pumpas, kuni ma käisin seal ära ja saingi andeks.
Nisukestes pealtnäha tühistes üksikasjades oli iva sees.

See eeldab ka vanemate tähelepanelikkust ja aega lapsega olla.
Jah. Et sa oled ta kõrval. Tuli ette ka selliseid väikseid asju, et näiteks ei öelnud ma alumise korruse tädile trepi peal tere - sellest tehti päevasündmus.
Esimeses klassis, ma mäletan, oli tütarlastekool siin Allika tänaval. Ja ühe tüdruku pinalist oli kadunud pliiatsijupp. Ma praegu mõtlen, et kui minu tütrel läks koolis kaduma jopp, polnud sellest midagi. Aga seda pliiatsijuppi aeti taga, nagu midagi hullu. Klassijuhataja tõi väiksed tikud, andis meile kätte ja ütles: "Igaüks võtab nüüd tiku ja vaatame - kes teise asja endale võttis, sellel murdub tiku otsast tükk ära."
Mäletan, et ma istusin seal oma pingis ja mul oli nii hea meel, et mul mingit muret ei olnud selle tikuga. Siis tõusis keskmises reas üks plika äkki püsti ja hakkas nutma - tema oli ise murdnud tiku otsast tüki ära, et ei oleks näha, et ta on selle pliiatsi võtnud.
Seesugune oli kristlik kasvatus kaheksa-aastastele, mõjus igatahes tõhusalt.

Kas te olete oma vanematele midagi ka pahaks pannud?
Et isa vahel rohkem viina võttis kui tarvis, see oli üks niisugune lõikekoht. Ma olen niimitu viinapudelit kraanikaussi tühjaks kallanud.

Ühes intervjuus rääkisite, et olete oma emale öelnud, et ta võiks isast lahku minna.
Jah. Need piiritusevabriku ülesseadmised mõjusid nii, et viina oli vabalt saada. See oli muidugi ebameeldiv, kui isa tuli koju purjus peaga. Siis ma ütlesin emale, et lahuta tast ära - ma olin päris väike siis.
Ja ema ütles, et mis sa räägid, seda ma iialgi ei tee. Ma pean ära kannatama, kui midagi ei meeldi. See on ju minu lapse isa ja mis tast siis saaks, kui ma ta maha jätaksin. Nii nad elasidki surmani ja isa parandas ennast vanemas eas, nii et emal oli õigus.

Ellen, Toomas ja Pille-Riin

Mis teie lapsepõlve lemmiktegevus oli?
Nukkudega mängimine, varases lapsepõlves. Siis juba raamatulugemine.

Kas ema õmbles nukkudele riideid ka?
Neid ma hakkasin varsti ise õmblema. Aga ema õed õmblesid küll nukkudele
riideid, ja kudusid sokke.

Pille-Riini lugudes on tädi Juuli...
Tema on kokkuvõte mu tädidest. Mul oli terve hulk tädisid, ema oli suurest perest pärit, üksteist last oli. Kaks nendest surid lapsena, aga teised kasvasid ikka täiskasvanuks. Ja tädidega oli mul palju pistmist. Suviti olin maal ema vanema õe juures. Ja nii see tädi Aliide oli täitsa topeltema.

Lapsena meeldis mulle väga rohelise klaasikillu lugu.
See on tõestisündinud lugu. Pille-Riin on minu vanem poeg Toomas ja mina ise. Mõtlesingi alguses poisist kirjutada, aga ei osanud. Siis panin kaks last kokku.

Kust Pille-Riin oma nime sai? Tol ajal ei olnud see kuigi levinud nimi.
See on Gailiti "Ekke Moori" kõrvaltegelase nimi, väga põgus. Gailit oli ju nimede panemise meister ja mina siis laenasin temalt.

Kuidas tuli Krõlli idee?
Selle mängis elu mulle ette sõja ajal. Head asja oli siis vähe saada ja lapsed olid ilma magusata. Emad ostsid sõja eel rosinaid ja suhkrut varuks.
Minu emal oli üks suur kotitäis rosinaid. See oli pandud sahvrisse ja mina käisin sealt aeg-ajalt pihuga neid rosinaid võtmas. Siis tuli mu isa sünnipäev. Ema tahtis kringlit teha ja vaatas, et sa armas aeg, kott on juba pooltühi. Ütles: "Kuule, isa, tule vaata, meil on üks krõll siin koti kallal käinud!" Isa tuli, vaatas ja lausus: "Anna see kott siia, ma peidan ära. Kui järgmine sünnipäev tuleb, siis küsi mu käest."
No ja peitiski ära ning me ei leidnud emaga kuidagi seda kotti üles. Siis hakkas sõda läbi saama ja me valmistusime Tapalt Tallinnasse kolima. Siis see rosinakott oli ahju peal ja rosinad olid kõvaks kuivanud.
Sealt siis see Krõll. Tema kaudu on näha mu vanemate lahke meel.

Nii et Krõll on teie ema välja mõeldud tegelane?
See oli juhuleid. Edgar Valter joonistas Krõlli nii kenasti, peajalgsena, nagu väiksed lapsed joonistavad.

Teine kunstnik, kellega teil on hea koostöö olnud, on Vive Tolli.
Jaa, me olime siin Allika tänava koolis kunagi klassiõed ja oleme head sõbrad siiamaani.

On ehk ka mõni uus autor, kes teid eesti lastekirjanduses praegu rõõmustab?
Kerttu Soans. Ega ma väga palju pole jõudnud lugeda, sest kodus ei ole enam väikseid lapsi, kelle kõrvalt seda teha. Nii et väga palju ei satu pihku.

Mida soovitate neile vanematele, kes kurdavad, et laps ei taha lugeda?
Oodata ja loota! Ja ehk ka midagi ette sööta.

Valikute küsimus

Teil on neli last...
Ja Jaani esimesest abielust on meil ka üks laps, nii et kokku viis, aga nad kõik on ju ammu täiskasvanud.

Laste kõrvalt loometööd teha ei olnud ilmselt kuigi kerge?
Aga ometi võimalik. See oli nagu heinategu vihmasel suvel: kahe vihmahoo vahel kaarutad saojagu heina kuivaks ja ongi midagi olemas. Kui ootad elu ääretul heinamaal aina paremat ilma, jäävad loomad talvel söömata.

Eks teil emana on olnud ka igasuguseid aegu. Luuletuses "Koormuse vähenemine" kirjutate, et arst ei luba tõsta korraga üle kolme kilo. Millised olud siis olid?
No täitsa tavalised. Keegi ei tulnud siis selle peale, et homseks loota Eesti vabariiki. Ja kõige hullemad ajad olid siis juba möödas, need, kui inimesi vangi pandi.

See oli aeg, kui tuli piimapudeleid võrguga trepist üles tassida ning tolles luuletuses te otsustasite kogu sellest olmelisest ja eluolulisest raskusest võtta...
... pool pakki võid. (Naerame.)
Kõige raskemini talutav oli vaimne surve. Luuletuse puhul iriseti su kallal, et ei ole ideoloogiliselt õige. Siis tuli end läbi pilu pressida - sinna vahele, mida sa öelda tahad ja mida sult oodatakse, jääb üks väike pilu, kust läbi mahud.

Kui te tagasi mõtlete, siis mis on see, millest te pere nimel vabatahtlikult loobusite?
No mõnest kirjutamise asjast. Kui väikesed poisid toas trambivad, on raske romaani kirjutada. Aga väikest luuletust - võib.

Kas kahetsete oma loobumisi?
Ei. Ma olen öelnud, et Jaanil läks kaheksa aastat elust Siberi ja vangilaagrite nahka.
Mina ütlesin, et ma pakun sulle selle tagasi - mina teen sinu eest ebaolulised tööd ära ja siis võid sa romaani kirjutada. Mingil määral ma sain seda ka tehtud.

Mis teile selleks kõigeks jõudu on andnud?
Armastus. Aga takkajärele vaadates tundub see jutt kõik sääse hooplemisena kündva härja sarve peal. Krossi moodi mees oleks ka ilma selle sääseta suurpäraselt toime tulnud. Nii töökaid tüüpe on ilmas vähe leida.

Nüüd te olete mõnda aega elanud üksi...
Mu lapsed käivad siit ikka läbi. Ja mul on pealegi kogu aeg niisugune tunne, nagu keegi on siin kuskil just, või tuleb kohe... Sellega ei harju niipea, selle üksiolemisega.

Teie abielu Jaaniga kestis 47 aastat.
2008. aasta 25. oktoobril oleks olnud meie kuldpulmapäev, ainult et Jaan hüppas alt ära, kümme kuud enne aega. Ta suri 7. detsembril 2007.
Miski ei kao, kõik mälestused on kogu aeg kaasas. Ainult et tagantjärele ei saa midagi muuta.

Vana olla on lihtsam

Kui oma lapselapsi vaatate, kas tunnete midagi ka endast ära?
Eks ikka tunnen. Kuid praegu on kogu elukorraldus muutunud, see on paratamatult hoopis teine. Minu lapsepõlves oli loomulik, et laps oli kodus.
Ma käisin siiski ka ühe aasta lasteaias, ema pani, et harjuksin teiste lastega.
Näen lapselapsi päris tihti, nad astuvad siit ikka läbi. Nad on küllalt iseseisvad, koolitükke takka aidata pole vaja.

Kui te vanaemaks saite, kas midagi muutus teie ümber või sees?
Igatahes. Vanaemad muutuvad silmapilk leebemaks kui emad. See on hea tunne - sina ei vastuta enam, vastutab see järgmine. Vana olla on palju lihtsam kui noor. Võid palju jätta tegemata, kui oled lapsed kasvatanud nii, et nad oma laste eest hoolitsevad. Ega ma ei viitsiks küll enam uuesti noor olla.

Maailm läheb meie ümber üha keerulisemaks. Mis võiks vanematel aidata toime tulla kogu selle infotulva sees?
Informatsioonist tuleb võtta see osa, millest sa aru saad. Ma olen suur ööraadio kuulaja. Tihti on väga huvitavaid loenguid ja siis olen mõelnud, et kõik sõnad, millest räägitakse, on tuttavad, aga arusaamine on ikka hägune.
Peab lihtsalt ennast harima.

Kui kujutleda, et Eestis on alates taasiseseisvumisest käinud nii-öelda suur maalritöö ja kogu nõukaaegne hallus on kadunud, siis kuidas teile tundub - kas mõnda värvi on praegu ka üleliia?
Võib-olla küll, jah. Liiga ebaolulised asjad on üles puhvitud.

Te kuulute sellesse põlvkonda, kes on üle elanud Eesti riigi kadumise, okupatsiooni ja riigi taasloomise. Kui te sellele kõigele tagasi vaatate, siis mis teie arvates on tegelikult tähtis või püsiv?
Võimalus teha seda tööd, mida kõige paremini oskad.
See riigi taastekkimine oli muidugi üks fantastiline sündmus. Minu põlvkond ja vanemad ütlesid siis kaks korda päevas, et see on täielik ime.

Mida me peaksime tegema, et seda imet hoida?
Mitte nii hirmus nõudlikud olema. Ei pruugi ka muidugi kartulikoori süüa, nagu me olime nõus lubama, aga väikseid järeleandmisi võiks ikkagi teha.

Imetabane maailm

Öeldakse, et inimene on ise oma õnne sepp. Või on siiski nii mõndagi ette
määratud?
Kindlasti on ka ette määratud. Aga see on nii lohutav - sõnastada nii, et "igaüks on oma õnne sepp".

Mille kohta te usute, et see oli teie elus ette määratud?
No et me Jaaniga kokku saime.

Te ei tahtnud algul kirjanikuks hakata.
Ma tahtsin arhitektiks saada. Aga kõik koolikaaslased nääkusid mu kallal selle pärast. Siis oli sihuke aeg, et ühel nõrgal naisterahval oleks selle eluga raske ka olnud.
Üks vahepealne ametisoov oli mul veel - oleksin tahtnud spordiarstiks õppida.

Aga õppisite filoloogiat...
... jaa, eesti filoloogiat.

Nii et oma saatuse eest ei pääse.
(Naerab.) Küllap jah.

Abielu ei ole enam midagi kestvat, inimesed ei püsi kaua koos. Mis teie arvates võiks olla koospüsimise võti? Algul on ju küll armastus, aga kuhu see kaob?
Ega ta kaogi kuskile, kui teda ilusasti hoida.
Kui ma olin laps, siis ma mõtlesin niiviisi, et kõik asjad on maailmas määratud. Et see liigutus, mis ma teen, kui ma võtan paberitüki üles - et kui ma võtaksin selle viis sentimeetrit siitpoolt, läheks kogu elu teistmoodi. Ja võib praegu ka veel niiviisi mõelda, aga see teeb elu tülikaks. Kõik langeb sinu vastutusele, et sa selle paberitüki just sealt võtsid.

Et igast meie väikesest otsusest sõltub tegelikult midagi.
Jah. Kogu maailm.

Mis on see, mis teid hommikul ärgates rõõmsaks teeb?
Kui päike paistab. Kui kõik on terved. Kui pole pakilist tööd kaelas, mis peab kolmveerand kaheks valmis saama.
 
MÕNI RIDA MINU EMAST
Maarja Undusk

Viimastel aastakümnetel on tervis ja vanus muutnud mu ema liiga paikseks. Olen palju mõelnud, et lapselapsed teavad ja mäletavadki oma mammat sellisena, kes on peamiselt kodus ja istuva eluviisiga. Minu lapsepõlve ema oli väga mobiilne nii kehalt kui ka vaimult. Ehkki meil oli alati keegi kodus (mis nõukogude ajal oli küllaltki tavatu), jooksis mu ema palju ringi. Ta ajas pidevalt mingeid asju, küll enese ja perekonna, aga ka kõikvõimalike vähe abitumate sugulaste ja tuttavate omi. Mu ema hoolitses omal moel mitme tädi eest, kes jällegi aitasid teda lastehoidmisel ja käisid ka muidu abiks. Ja kui mõni neist enam ise toime ei tulnud, võeti ta meie juurde elama. Mitmeid aastaid elasid meiega koos minu kaks vanaema, neist isapoolne koguni paarkümmend aastat. Aga vahepeal elas kõrvaltoas veel mõni teine tädike, nii et mu lapsepõlve jooksul elas ja suri meie juures lisaks vanaemadele vähemalt kolm mu vanatädi.
Pärast ülikooli lõpetamist elas meil ka Tartust tulnud vend Toomas oma naise ja väikse tütrega, kuni emal õnnestus neile Lasnamäele kooperatiivkorter "hankida". Ja mina ja mu kaks nooremat venda niikuinii. Lisaks liikus me korteris pidevalt külalisi kirja- ja muu rahva seast. Kell kolm söödi alati ühiselt lõunat ja kõik, kes parasjagu kohal viibisid, olid lauda palutud. Üheksa inimest igapäevases lõunalauas polnud miskit ebatavalist. Lõuna valmistas ja nõusid pesi tavaliselt mõni tädi, aga õhtused nõud olid peamiselt laste kraes.
Õnneks oli tol ajal vanalinnas palju toidupoode, nii et liitriseid klaasist piimapudeleid ei tulnud kaugelt vedada. Aga neli liitrit piima päevas läks ikka ära. Kui ema kottidega poest tuli, andis ta alt kolm kella, mispeale isa end töölaua tagant sõbraliku vandumise saatel üles ajas ja neljandalt korruselt alla kotte tassima ronis.
Liha ostmine oli minu aukohus. Sain hea lihatüki valimise eest sageli kiita.
Ema oli meie perekonna ainuke sohver. Auto oli tema kehaosa. Ja et isa oli end autoasjandusest distantseerinud ega osanudki masinat juhtida, siis seda enam olid kõik sõidud ema teha. Ja sugulased teadsid: oh, Ellen ju tööl ei käi, küll tema tuleb, toob ja teeb!
Takkajärele mõeldes tuleb tõdeda, et ema ei lasknud end kunagi lonksu. Ta ei tujutsenud, ei hüsteeritsenud, ei kaevelnud, ei karjunud. Muidugi ta vihastas vahetevahel ja oli kindlasti väsinud. Aga ta ei teinud sellest teistele probleemi.
Kõige uskumatum on ikkagi see, et sealjuures ta kirjutas luuletusi. Ja sugugi mitte vähe! Ennekõike oli ta ikkagi ema-kirjanik, mitte koduperenaine. Kuidas ta seda küll oskas... 

Valik Ellen Niidu lasteloomingust:
"Rongisõit" (1957)
"Pille-Riini lood" (1963)
"Triinu ja Taavi jutud" (1970)
"Suur maalritöö" (1971)
"Krõlliraamat" (1979)
"Oma olemine, turteltulemine" (1979)
"Suur suislepapuu" (1983)
"Krõlli pannkoogitegu" (1995)
"Tõmblukuga kass" (1989)
"Onu Ööbiku ööpäev" (1998)
"Tere, tere, lambatall" (1993)
"Ühel viivul vikervalgel" (1999)
"Noorte lehtede päev" (2008)

Täiskasvanutele kirjutatud luuleraamatud:
"Maa on täis leidmist" (1960)
"Linnuvoolija" (1970)
"Vee peal käija" (1977)
"Maailma pidevus" (1978)
"Sügispeeglimäng" (1981)
"Paekivi laul" (1998)