Maria Soomets, maailmalõpp ja mäe vägi

"Võtke see kõik, ma pean pääsema!" karjub ta päästva paadi poole tormates ja tõstab üles seeliku, mille all on taskud 500-krooniste pakkidega. Veel paar päeva tagasi ei teadnud Maria Soomets (30), kuidas maailma lõpp välja näeb. Nü

  "Andsin lubaduse, et ei võta endalt maasuve ära," räägib näitlejanna Maria, keda enamik ehk hoopis lastesaate tegelasena mäletab. Põline Tallinna tüdruk elab suviti juba neljandat aastat Võrumaa mägiseimas osas, päris Eestimaa lõpus, kust Läti piirini loetud kilomeetrid. Siin on kollaste luukidega vana talumaja, palkidest kohvijoomispaviljon ja kokri täis tiik üksiku pardipojaga, kes saab Maria kinnitust mööda eluga väga hästi hakkama. Nii nagu Maria isegi – habras naine ääremaa talus. Pealtnäha üksi. Tegelikult aga kõike muud kui üksi, sest märkamatult on see kant suvekoduks kujunenud tervele seltskonnale loomeinimestele, kes otsustasid sel suvel et “2 in 1” on parim. Puhata Haanjamaa kuplite vahel ja teha sealsamas Suurel Munamäel ka tööd. 

Mäe vägi, väe mägi

“Munamäel on teatrit tehtud kolm suve ja kõigis olen ma kaasa teinud,” jutustab Maria. Vaid ühe, eelmise suve oli ta Võrumaalt tänu suveetendustele Viinistus eemal ning tunneb, et kuigi majanduslikult tulus, pole see ikkagi sama kogemus mis siin. “Võrumaa on erilise väega koht,” tunnistab Maria. “Paljud, kes pole siin ei sündinud ega oma mingit nähtavat seost, on rääkinud, kuidas nad siia sattusid – just selle väe tajumise läbi. Kui selle maja leidsime, polnud mul kahtlustki – see on minu koht!”

Etendust “Viimane mägi” mängitakse kokku ainult kuuel korral. “Teatris saad rolli kätte umbes kümnendal korral, siin pead rolli käigu pealt looma,” räägib Maria vahetult pärast kontrolletendust. Tüki ettevalmistuseks oli trupil vaid 12 päeva ja neid päevi ei unusta osalenud ilmselt kunagi – just selle loova intensiivsuse pärast, mis väemäe jalamil neil öösse suubunud päevil valitses.

Suurte muutuste aeg

Kuigi paroodia ja suviselt lõbus jant, paneb “Viimane mägi” mõtlema taoliste tõsiste asjade üle nagu ajastute vahetus, maailma lõpp ning inimkonna jõudmine uude arenguetappi. Erinevalt paljudest lihtsalt lustlikest suvetükkidest kõlab kogu tekstist läbi vajadus mõelda teisiti, kui me oma igapäevas harjunud oleme. “Kui vaatan oma tutvusringkonda, siis naiste jutukaid ei loeta enam, need on asendunud erinevate maailmavaateliste raamatutega. Kes usub inglitesse ja kes on leidnud vabastava hingamise,” kõneleb Maria, kes arvab, et tegu pole mingi uue hulluse või trendi, vaid millegi hoopis sügavamaga. “Üks on aga selge, elame hetkel suurte muutuste ajas, kogu meie kollektiivne alateadvus on muutunud. Silmaklapid on inimestel peast tulema hakanud.”

Risu mõtetest välja!

“Siia maale ei ulatu mingi masu, hommikul ärkad ja vaatad aknast välja, mis ilm on – kas saab välitöid teha või talitad toas või loed,” räägib Maria, miks teda üha enam Haanjasse kisub. “Siin puhastub iseendast mõtetest risu välja.”

“Muidu töötad 30 aastat teatris, tead partnereid ja kõiki kolleege; kuigi tükid vahetuvad, on kõik ikka sama,” püüab Maria selgitada, miks näitlejad suvelavastusi teevad. Mitte ainult lihtsa rahateenimise eesmärgil. Eks loobunud ka Maria ju Viinistu selle suve tükis kaasa tegemast, mis küll tõotas raha sisse tuua, kuid “siis tuli Sepo ja me otsustasime, et teeme hoopis selle siin ära”. Maria usub, et muutuvatel aegadel muutuvad ka inimeste ootused meelelahutusele. Et kui varem käidi suvelavastustel lihtsalt head kerget nalja otsimas, siis nüüd sellega enam ei piirduta. Asjal võiks ikka mõte ka sees olla.

2012. aasta 23. detsembrist on vist kõik midagi kuulnud. Siit ka Munamäe-tüki läbivaks jooneks olevad maailmalõpunaljad. “Eks neid mööda läinud “maailmalõppe” on ennegi olnud,” ütleb Maria kergel toonil, kuid jätkab siiski tõsisemalt. “Ma ei tea, mida see kuupäev, nagu ka kõik praegu meie ümber toimuv inimkonnale tegelikult tähendab. Tunnen ainult, et vaimsust on tulnud hüppeliselt rohkem ja äkki see kriitiline mass kasvab nii suureks, et lauslollus vajub kiige alla ja vaim tõuseb üles.” Seda öeldes on Maria sama lihtne ja siiras, nagu räägiks igapäevastest asjadest. “Arvan, et peaksime olema oma enesekesksusest ja loodust mitte millekski pidavast materialistlikust ülbusest üle ja mitte tassima seda endaga kaasas üksteise õuele.” Noore naise hääles pole seda lauset öeldes mingit artistipaatost. “Tegelikult ma lihtsalt usungi, et inimkonna pääsemine sõltub mõtteviisi muutusest.”

Loo täisversiooni loe ajakirjast Naised!www.naistemaailm.ee