“Ma sain aru, et seagripp on täiesti reaalne, kui mulle hakkasid lapse koolist tulema esimesed kirjad, milles öeldi, et neil on juba esinenud mõned juhtumid ja kui lapsel on midagi viga, ärge siis teda kooli saatke. Kõhust käis kohe valus jutt läbi. Ja nii läkski. Isegi need lapsed, kellel kahtlustati nohu, saadeti koju tagasi. Täielik paranoia ja paanika valdas kogu Londonit,” kirjeldab Mare olukorda. Algselt oli emal küll välja mõeldud hea plaan, kuid hiljem selgus, et see ei saa toimida. “Püüdsin teda ikka igasugusest kontaktist teiste inimestega hoida, kuid Londonis on see ju tegelikult võimatu. No kuidas ma isoleerin teda kõige ümbritseva eest,” sõnab Tralla ja lisab, et just selles piirkonnas, kus nemad elavad, levis gripp eriti jõuliselt.
Helistada tuleb siis, kui laps on suremas
Mare sõnul oli kirjeldamatu tunne oma poja peal esimesi seagripi sümptomeid näha. “Ühelt poolt valdas mind tohutu paanika, teiselt poolt aga kergendustunne, mis kaasnes teadmisega, et nüüd on see siis lõpuks kohal. Olin selleks ajaks juba päris pikalt ärevil olnud.” Esimese asjana helistas Mare loomulikult arstile. “Kõik see tsirkus, mis minu poja haigusega kaasas käis, on tagantjärele isegi päris naljakas. Seagripp on Inglismaal nii levinud, et ükski arst meid näha ei tahtnud, isegi helistamise peale sain sõimata. Öeldi, et kui teie laps just suremas pole, siis ärge helistage, neil on niikuinii kõik kohad seagrippi täis. Aga kust ma tean, kas mu laps on suremas?”
Loe lisa ajakirjast Naised.
www.naistemaailm.ee