Miljonärtankist Joel Volkov

«Kõlab banaalselt, aga ma ei tee tööd raha pärast,» ütleb Eesti ühe edukama reklaamibüroo Tank juht ja omanik, legendaarse Kukerpilli Ike Volkovi poeg Joel Volkov.

Joel (37) elab oma naise Anneli  ja kahe vahva lapse Oliveri (4) ja Lindaga (2) Nõmme mändide all maitsekas funkstiilis majas. Joelile meeldib liivane-männine Põhja-Eesti ja Nõmme on selles suhtes väga stiilipuhas näide. Pealegi ei aja männid lehti.
Joel võiks siin mõnusat rantjeepõlve pidada. Talle on Tanki eest miljoneid eurosid pakutud, kuid rahahunniku otsas vedelemine ei paku adrenaliinijanusele mehele pinget.

Mida elamist soetades taotlesid – sisekujundust või kodu?
Kui päris aus olla, siis mitte kumbagi. Me hankisime endale kodu viis aastat tagasi. Tore funkmaja. Eelmisel aastal hakati meie kodutänavat – Pärnu maanteed — renoveerima. Ja tulemuseks oli maja totaalne amortiseerumine vibratsiooni tõttu. Koostöös Ergo kindlustusega sai see jama nüüd kõrvaldatud. Nii et kahjuks ei mingit seksikat tagamaad siin. Puhtalt olme.

Kuidas ühendad töö ja pereasjad?
Kõik tuleb ilusasti balansis hoida. Mu abikaasa on ka siit firmast, ta mõistab selle tööga kaasnevat sisu. Seega võib öelda, et ma olen abielus oma tööga.

Leidsite üksteist töö käigus?
Nii-öelda tööõnnetus. Ta tuli üsna noorelt ja töötas aastaid enne, kui meil omavahel sügavam kontakt tekkis.

Kes ja mis peab su lastest saama?
Lastest peavad saama ennekõike inimesed, kes on vabad oma otsustes. See tähendab vastutusvõimelisust, loovust ja vastupidavust. Kõiki neid omadusi katsume ka oma eeskujuga kultiveerida. Eks elu näitab, kas see ka õnnestus.
Loen lastele unejutte — «Jippi ja Jannekest». See on samalt autorilt kes kirjutas «Viplala lood». Need on õpetlikud jutud, ilmselt kirjaniku enda lapsepõlvest. Ka «Bullerby lapsi» olen ette lugenud. Oliver saab hästi aru, aga Linda naudib lihtsalt protsessi, lugemist ennast.

Sa olla kunagi öelnud, et reklaamiäriga küll rikkaks ei saa, ja seejärel oma Lexusesse istunud ning ära sõitnud.
Mul on olnud mitu Lexust, Mercedeseid, BMWsid, isegi vana Cadillac ja mootorrattaid. Aga minu meelest pole sõiduvahend rikkuse mõõdupuu. Pigem on see esteetiline tarbeese. Kui mul on mingil hetkel võimalik endale mugavamat autot lubada, siis ma seda ka teen. Kui ei, siis kolistan vana romuga ringi. Põhiline, et ma enda või teiste elu sellega ohtu ei seaks. Kõlab banaalselt, aga ma ei tee tööd raha pärast. Ma pean ära elama nagu mu kolleegidki.

Edasi loe värskest Kroonikast!

Millised on su harrastused?
Hobisid on kuradi palju. Sõidan mootorrattaga, tegelen langevarjuhüpetega, olen sukeldunud, sõidan regulaarselt HML liigas offroad radu… Miljon ala. Eks ma leiutan iga paari aasta tagant mõne uue asja. Praegu tegelen põhiliselt tervislike eluviisidega. Käin regulaarselt trennis, rattaga sõitmas, jooksmas. On ikka väga suur vahe, kas tuled kurnatuna töölt või lähed vahepeal trennist läbi ja tunned ennast koju jõudes taas inimesena.

Sul on pöörased hobid.
Adrenaliinijanu, kuid üldiselt ikka mida vanemaks seda rahulikumaks.  Reklaamitöö on nii pöörane, et ei oska vabal ajal kuidagi teistmoodi olla kui otsida mingis mõttes adrenaliini.

Kas reklaamis võib kõiki lollusi teha, mis pähe tuleb?
Ei saa. See on iganenud kuvand. Mingil ajal võis see nii ju olla ja igasugused hullud sattusid reklaamialale — töötud näitlejad ja muu selline kamp, aga reklaamiala läheb järjest peenekoelisemaks. Üha enam tuleb läbi mõelda, miks ja mida teha.

Töövõidud?
See, et selline läbi aegade sõltumatu reklaamibüroo eksisteerib juba pikemat aega tipus ja on täna värskem kui kunagi varem. Meil on ajalooliselt välja kujunenud neli väga tugevat alustala, kus me võime öelda, et oleme maailmatasemel — telekommunikatsioon, finantsteenused, riigitasand ja tarbekaup. Uus huvitav suund, millega kõvasti vaeva näeme, on energeetika turundus. Ma arvan, et Eesti on selles vallas kindlasti juba täna üks maailma juhtivamaid riike.

Kes on Tanki omanikud?
Mina ja Margus Zuravljov. Kaks veerandvenelast. Meie hea sõber ja Tanki pikaajaline kolmas partner Jaanus Tamme otsustas mullu pühendada oma elu ookeanipurjetamisele ning muudele merendusega seotud toimingutele. Tänaseks teda enam Tanki töötajate ega omanike nimekirjas pole. Küll aga soovitan ma kõigil paadiomanikel kiiremas korras oma vara kallist Pirita sadamast märksa sõbralikumasse Noblessneri sadamasse kolida. Jaanus juhib ja arendab seda.

Mis reklaamiturul toimub?
Kord kasvamine ja kord kahanemine. Olukord on üsna stabiilne kokkuvõttes. Need, kes on tahtnud minna, need on saanud minna. Asendust ei ole alati võetud, aga samas üritame oma status quod hoida.
Meie sõbrad-konkurendid on Division, Kontuur, Taevas. Võitleme seal, kus suudame oma strateegilise ja loova mõtlemisega midagi muuta või uut luua. Niisama konkureerimine konkureerimise pärast pole meie teema.

Kas Tankil on hind?
Erinevatel ajastutel on seda firmat hinnatud erinevalt. Täna müües palju ei saa, sest hetkel on reklaamifirmad odavad. Kui oleks paar aastat tagasi müünud, siis võiks olla suhteliselt jõukas mees. Kosilasi käis just Kesk-Euroopast, sellised sõltumatud kompaktsemad ketid käisid vaatamas. Hinnapakkumised algasid mõnest miljonist eurost.

Kuidas on vanemad sind mõjutanud?
Mu ema on raamatupidaja/ökonomist ja isa pidas pikka aega Tallinna linna peaarhitekti ametit. Isa poolt olen saanud võime asju suures pildis vaadata ja üldistada ning ema poolt võime osasid asju jutustusteks vormida.
Muusika on minu elus alati olulist rolli mänginud. Seda kindlasti jällegi tänu isale, kes lisaks arhitekti ametile on eluaeg pidanud ka Kukerpilli ametit.

Laulad?
Ma mängin trummi, viimased 20 aastat. Laulsin viimati ilmselt TEMTis, kui poisse lauluansamblisse valiti. Ma isegi sain kvarteti liikmeks, aga proove ei toimunud kunagi.

Miks Eesti meedia depressiivselt mõjub?
Kogu Eesti meedia ei mõju ju depressiivselt. Ma arvan, et see on väga sügav ja väga aeglaselt paranev kompleks, mis pärineb sadade aastate tagant. Meil on kõik kultuurrahva tunnused, kuid me millegipärast ei suuda endast mõelda kui kultuurrahvast. Sellest on kahju. Meedia lihtsalt võimendab seda. Ja ma arvan ka, et meedia ei oska ise ennast või oma mõju adekvaatselt hinnata, kuna ta on niivõrd suletud süsteem tegelikult. Sellest on kuradi kahju, aga eks me kõik õpime kogu elu.

Eestlased on negatiivsed oma maa ja inimeste suhtes. Mis neil viga on?
Eestlastel pole viga midagi. Soomlased on tegelikult samasugused ja rootslased ja paljud venelased jne. Lihtsalt meile tundub, et me oleme oma atituudiga äärmuses. Ja kuna meil väga palju eristuvaid välimuse- või iseloomuomadusi pole, siis ma arvan, et me kollektiivselt võimendame seda joont isegi veidi uhkust tundes. Aga jah, natuke võiks olla vahest sellist muretut värki ka. Vahel harva lõunamaale minnes tajun, et tegelikult on ikka kuradi mõnus, kui kõik inimesed kogu aeg ei pabista kõikide asjade pärast. Nagu kivi langeks südamelt. Samas – ei saa pattu salata — ma ise olen oma tutvusringkonna kõige suurem pabistaja ja tihtipeale taban ennast vingumas.

Ma olin ühel lõunasöögil, kus siia hotelli ostnud hollandlane kiitis Eestit, aga eestlased laitsid oma kodumaad. Miks me vihkame oma Eestit?
Ma ei usu, et ükski eestlane oma kodumaad vihkab. Ikka teist eestlast ei sallita. Väikese ja hajutatud riigi mured. Kui me vähegi suudame ennast oma nabast veidi kaugemale murda, siis olukord paraneb dramaatiliselt. Näiteks nagu islandlastel läks olukord väga mõnusaks, kui nende pangandusäri liikus maailma ja tekkisid esimesed islandlastest dollarimiljardärid. Kui see süsteem kokku kukkus, siis tuli teineteise vihkamine ja kinnisus jälle raginaga tagasi. Tänaseks on neil asi nii hull, et noored pagevad saarelt.
Ma olen kindel, et kui tuleb sõda, siis kõik eestlased ja paljud siin elavad venelased läheksid sõtta Eestimaa eest. Aga kui ikka olme närib silmad peast välja ja mingit muutust näha pole, siis tekib äng. Põhjamaarahval on äng paraku loomulik meeleseisund. Kõik muu on erakordne. Seega pole kodumaa vihkamist. Kohe kindlasti mitte.

Inimesed kaovad siit üksteise järel Austraaliasse ja Indiasse ängi ravima.
Ängil on omamoodi omadus sõltuvust tekitada. Meie tunneme seda kui
koduigatsust ja juurte kutset. Eestlane ei ole rändrahvas. 10 000 aastat ühe koha peal konutamist on meist sellise paikse looma teinud, kes käib võib-olla korra ära, aga tuleb ikka lõpuks tagasi kui võimalik. Isegi väliseestlased ju tulevad peale viiekümneaastast pausi siia surema. Islandlased on teistmoodi rahvas. Nad on oma juurtelt vanad rootslased ning kui saare peal ei vea välja, lähevad Norrasse või Rootsi tagasi ja asi vask. Äng endine, aga võimalused laiemad. Ka korraks Indiasse või Austraaliasse läinud inimesed tulevad tagasi. Isegi need tulevad tagasi, kes on Londonisse või veel kaugemale doktorantuuri läinud. Kuigi karjääri silmas pidades oleks neil sinna palju mõttekam jääda.

Mis kasu on Eesti turundamisest, kui me ise sellesse ei usu?
Mina usun Eestimaasse. Ja ma näen iga päev erinevaid inimesi, kes täpselt samamoodi usuvad ja teevad Eesti nimel mitmel pool maailmas palju tööd. Oluline, et intelligentsed inimesed usuksid. Sellest piisab. Lambakari usub reeglina seda, kes kõvema häälega haugub. Kui nutikad inimesed ennast kokku võtavad, siis saab see olema üks korralik haugatus. Küll siis kõik jubeda ludinaga liikuma hakkab. Juba täna liigub Eesti tegelikult päris heal kursil! Olukord on nelja aasta tagusega võrreldes hoopis midagi muud. Ja juba siis me uskusime, et oleme vinged tegijad.