Mare Väljataga oli eelmises elus ehitaja

Kui Mare Väljataga (53) esitab Arne Oidi ja Gennadi Podelski lüürilisi lugusid, meenuvad kuldsete kuuekümnendate sumehäälsed lauljannad, kontserdid nähtuna väikestest mustvalgetest televiisoritest, suitsused salongid, kütkestavad meloodiad Radio

“Olen viimasel ajal otsad hästi kokku tõmmanud. Mitte et ma ei tahaks esineda, aga pole olnud põnevaid pakkumisi,” ütleb Mare, kellele osutus 60ndate retromuusika õhtu programmi kokkupanek ja stiilne ülesehitus väljakutseks. Väljataga meenutab naeruga pooleks, kuidas ta kuuekümnendate laulikuist repertuaari otsis ja internetist toonaseid moepilte uuris – et kuidas tolleaegsed lauljannad rõivastusid, milliseid poose modellid võtsid... Kuuekümnendate tütarlapselik stiil istub tänagi Mare selga kui valatult – hoolimata sellest, et mainitud aastakümnel Mare alles muretut lapsepõlve veetis.

Klaver, kleidid ja esimene armastus

“Telekas, väike mustvalge meil oli,” püüab Mare 60ndaid meenutada. Muusika tuli koju peamiselt raadio kaudu, küllap seepärast arvab Mare, et neil kuulati kodus ikka tavapärast estraadimuusikat. Lemmiklugude lindistamiseks oli olemas ka lintmakk.
“Mu vanemad ei ole üldse muusikainimesed,” ütleb naine. “Tõsi, isal oli väga kaunis hääl, aga muusikat ta õppinud ei olnud. Mõnikord ta ikka jorises mõnd laulu, ma mäletan tema hääle ilusat kõla. Ta oli ise ära õppinud akordionimängu. Täiesti iseseisvalt, tõmbas enda rõõmuks lõõtsa. Ja mängis ka klaverit – ega seal palju vahet pole, ühel on klahvid üht-, teisel teistpidi,” naerab Mare, kes mäletab, kuidas isa oma suurte töömehekätega mängis klaverit, mille vanemad tüdrukule viiendaks sünnipäevaks kinkisid. “Mäletan, kuidas must paneel mustade klahvide taga oli küüntest ära kulunud.”
Kuuekümnendate kepsakas mood, mis tänagi Mare seljas nii võluv välja paistab, hakkas tüdrukut huvitama juba lapsepõlves. “Mul oli väga tore õmblejatädi, kes õmbles mulle kõik, mis ma tahtsin. Olin selles mõttes õnnelikus olukorras, et ta mõtles alati välja, kuidas midagi teha. Kangast oli ju ikka saada! Mu ema-isa töötasid jalatsivabrikus Kommunaar, nii et mul olid iga kleidi juurde tellitud selle kleidi värvi kingad. Kui oli kollane kleit, valmistati mulle kollased kingad.”
Otsapidi lapsepõlves on ka esimesed armumised. “Minu elu üks ja ainuke armastuskiri, kuivatatud ära-unusta-mind-lilled vahel, kirjutati mulle esimeses klassis. See on tänaseni alles. Kahjuks lugesin seda alles 11. klassis, kui vanemad seda mulle näitasid. Sest see oli saadetud suvisel koolivaheajal, kui mina olin maal, ja kui ma kooli lõpetasin, otsustasid vanemad seda mulle näidata.” Mare ise ei osanud toona poisi tundeid tähelegi panna.
Esimesed romantikakogemused tulid koolitüdrukule nagu ikka kinolinalt. “Väga palju näidati toona India filme. Alati oli rikas poiss ja vaene tüdruk või vastupidi, ja suur armastus. Ma olen Foorumi kinost nii välja tulnud, et ulgusin kinoukse kõrval veerand tundi nutta. Ema ootas mind eemal, aga ma ei saanud koju minna, sest film ja armastus oli nii ilus ja kurb. Emotsionaalne olen ma alati olnud, sellised asjad on mulle mõjunud.”
Koolipidudel hakkas Mare käima alles vahetult pärast kuldsete kuuekümnendate lõppu. Siis oli ka põhjust, sest Marel oli õnn käia 7. keskkoolis, kust võrsus legendaarne 60ndate ansambel Andromeeda. “Nad polnud mitte ainult koolibänd, vaid ka laiemalt tuntud – terve kooli tüdrukud olid neisse armunud! Ega ma muu pärast peol käinudki kui ainult selleks, et vaadata, kuidas poisid mängivad.”

Lauljatee algas Voldemar Kuslapist

Mare ise oma esimesei estraadilaululemmikuid ei mäleta, aga kinnitab, et tõenäoliselt olid need pärit Voldemar Kuslapi repertuaarist. “Sellel oli ka oma põhjus – mul oli juba lapsena tohutult madal hääl! Lastemuusikakooli solfedžoõpetaja alati hurjutas: Mare, kas sa kavatsedki sellise karuhäälega laulma jääda? Ma ei saanud ka solfitunnis kõrgemalt laulda. Kuslapi laulud meeldisid mulle sellepärast, et sain neid täpselt samast kõrgusest kaasa laulda. Õppisin klaveri peal saated ära ja laulsin madalas helistikus.”
Seda, kas ta just lauljaks saada tahtis, Mare ei mäleta. “Tõsiselt mitte! See on kuidagi kujunenud, ma ei ole seda eraldi tahtnud. Ei meenu, kelleks tahtsin saada. Aga kuna ma kogu aeg klaverit mängisin ja kogu aeg laulsin, soovitasid peretuttavad mu vanematel mind estraadistuudiosse saata – ta kogu aeg laulab teil, las siis läheb!”
Mare käis paralleelselt lastemuusikakoolis ja 7. keskkoolis. “Ma olen eluaeg kaht asja teinud, õppimise ajal kaht vankrit vedanud. Pärast põhikooli, alates 9. klassist, läksin kõrvuti keskkooliga Filharmoonia estraadistuudiosse.”
71. aastal oligi noorel neiul lauljaks hakkamisega niivõrd kiire, et ta end paar aastat vanemaks luuletas (vastu võeti alates 17. eluaastast, Mare oli aga tollal veel 15aastane), pikema seeliku selga tõmbas (et vanem ja väärikam näida!) ja katsetele läks. “Lembit Saarsalu, kellega oleme hiljem palju esinenud, mäletab, kuidas ma olin estraadistuudio katsete 3. vooru jõudnud,” muigab Mare. “Need toimusid Estonia kontserdisaali laval, aga žüriile jättis mulje, kuidas ma täiesti endastmõistetavalt olin ennast klaveril saatnud ja inglise keeles laulnud. Mõjusin suhteliselt küpsena – võib-olla aitas kaasa minu madal hääl, mis ära pettis.”
Heli Lääts, kellest sai hiljem Mare juhendaja, lubas tüdrukul stuudios õppida, kui muu koolitöö segama ei hakka. Mare oli kõigi aegade noorim stuudiolane. “Toona olid 15aastased ikka väga lapsed. Praegu on sama vanad juba pea täiskasvanud inimesed!”
Huvitav paralleel tollele ajale – Mare tütar Marii alustas lauljatööd samuti 15aastaselt.

Pool aastat Jaapanis

“Tänu laulmisele sain väga palju käia – mul on hästi läinud,” meenutab Mare aegu, mil Soomegi sõit oli paljudele kättesaamatu, kõnelemata kaugematest kohtadest. Aga 1996. aastal elas ja töötas naine tervelt pool aastat Jaapanis. “Natuke hirmus oli küll, mul polnud plaanis nii kauaks ajaks tütre Marii juurest, kes tollal sai just 11, eemale jääda. Aga mul oli väga hea ema, kes ütles, et mine!” meenutab Mare. “Ta võttis vastutuse enda peale ja tagantjärele olen ma väga tänulik, et niisugune avardav võimalus teoks sai,” naerab Mare.
Mare on praegu keskendunud peamiselt õpetajatööle muusikaakadeemias ja Otsa koolis ning reisib nüüd juba tänu tütrele. “Marii on oma õppimised kõik õppinud – lõpetas Tallinna ülikoolis kultuuriajaloo ja tegi magistikraadi Uppsala ülikoolis eurokultuuri teemadel,” on ema hääles uhkusenoot. “Tema ütleb, et kuna mina olen teda aidanud koolitada, tahab tema mulle nüüd reisivõimalusi pakkuda! Meile meeldib väga koos ilma mööda rännata. Kuna ta töötab praegu reisiagendina, on ta ise hirmus reisihimuline. Vaatab aga maailmakaardile ja ütleb: nüüd me läheme sinna! Detsembris käisime Hiinas, Pekingis. Veebruaris Balil, Indoneesias, Tais, aprillis Aafrikas safaril. Nüüd on aasta lõpus veel üht-teist plaanis. Sellest ei julge veel rääkida, aga uut aastat võtame vastu kusagil teisel pool maakera.”
Mare ütleb, et nad on tütrega parimad reisikaaslased – neil on ühtmoodi huvid.
Vaatamata elukutsevalikule jõuab tütar Marii ka laulmisega tegelda, näiteks lööb ta kaasa Peeter Jõgioja trummi- ja tulesõus. Mõnikord on emal ja tütrel õnnestunud koguni koos esineda.
Õpetajatöö on vahel pingeline ja raske, aga Mare ütleb, et üldiselt ta väga naudib seda. “Lauluõpilased kohe ongi toredad. Mulle väga meeldivad noored, kes tahavad muusikuks saada. Võimalusi on ju igasuguseid, praegu on kõikvõimalikud superstaarid ja muud võistlused, aga peab olema ka võimalus õppida neil, kes seda tahavad.”

Kirglik krohvija ja kruvikeeraja

Üks suur kirg on Marel veel. “Mu kõige tähtsam hobi on ehitamine! Arvan juba mõnda aega, et olen mõnes eelmises elus raudselt ehitaja olnud.” Perekonna vana Nõmme-maja kallal saab Mare ennast välja elada. “Juba kümme aastat või rohkemgi muudkui mõtlen, mida järgmiseks teha või kuidas edasi ehitada. Korraldan, vuntsin, teen ilusamaks. Sügisel-talvel raban tööd teha ja suvisel ajal lihtsalt kogu aeg ehitan midagi.”
Järgmiseks kevadeks on juba teada, et Mare hakkab treppi ja trepikoda ümber ehitama. Päris meestetöid teevad ikka spetsialistid, aga vähema värvimise, krohvimise ja vuukimisega pole lauljannal üldse küsimust. “Kirves, saag, kruvikeeraja on mul väga käe järgi. Sellist muret ei ole, et ei saaks naela seina löödud! Kui viimati tegin juba teist korda ümber oma vannituba, ütlesin küll, et järgmise kümblusruumi võiksin vist algusest peale valmis ehitada. Juba tean, kuidas peab olema. Ma puhkan siis, kui füüsiliselt rabelen. Siis mul alles energia voolab!”
Läinudsuvine töö oli piirdeaed. “Siis vahtisin kõiki piirdeaedu, ma ju ei teadnud algul, milline minu majaga sobib. Mõtlesin valmis, hankisin kõik materjalid, tegin ise ära kõik ettevalmistustööd alates immutusest, kruntimisest ja värvimisest.” Praegu ootab Mare aega, mil saab hakata keldrit välja ehitama. “Sinna tuleb tore paekivist ruum, kamin ja saun. Sinna võiks kohe külaliskorter tulla!”