Rentaablust teavad veel paljud lõunaeestlased ja kunagise Tartu 2. keskkooli, nüüdse Miina Härma gümnaasiumi vilistlased.
Rentaabluse moodustasid klassi- ja koolivennad Urmas ja Alar Soots, Margus Hanson ja Rein Kinkar, kes kõik läksid ülikooli majandusteaduskonda õppima. Hiljem liitus nendega Marguse pinginaaber, praegune Tartu Ülikooli rektor Alar Karis, kes läks õppima EPAsse veterinaariat.

Miks Rentaablus?

“Et kõik ausalt ära rääkida…” alustab Hanson Agu Sihvka stiilis lugu Rentaablusest.
Ansambli nime ristiisa on Igor Gräzin. Veel ilma nimeta Rentaablus esines 1979. aastal ühel Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva talvisel üritusel. Pärast esinemist tuli nende juurde toonane õigusteaduskonna õppejõud ja EÜE tegelane Gräzin ja ütles: “Üks huvitav sõna on rentaabel. Kõlab nagu nimisõna, aga tegelikult on omadussõna. See sobiks hästi ansamblile nimeks.”
“Kohendasime seda natuke ja panime Rentaablus. See on majanduslik termin, mis tähendab tõhusust ehk kuidas kasutada olemasolevat materjali võimalikult tõhusalt,” selgitab Margus, kes nimepaneku ajal oli kolmanda kursuse tudeng ja kolm suve EÜEs käinud.

Rahvas võttis kohe omaks
Rentaablus tegi kantrimuusikat ja suureks eeskujuks olid Kukerpillid. Kõik liikmed laulsid ja esialgu mängiti vaid akustilistel pillidel.
Margusel on meeles, et 1978. aastal kutsuti neid esinema festivalile Tartu Sügis, mis oli suur au. “Mis pillimehed me nüüd olime, aga meilegi suure üllatusena läksime rahvale hästi peale. Võib-olla sellepärast, et laulsime mitmehäälselt ja südamlikult. Meid plaksutati korduvalt tagasi ja see andis indu edasi tegutseda.”
Muusikalises mõttes oli kõige kõvem tegija Rein Kinkar, sest tema oli lõpetanud muusikakooli akordioni erialal, ja hilisem liituja Alar Karis, kes oskas viiulit mängida. “Rein oskas ka pille häälestada ja mitmehäälse laulu puhul hääli kätte anda.”

N-ö bänd Lauri Vahtrega

Vanemad tahtsid ka Marguse panna “Miina Härma” muusikaklassi, aga… “Katsetel tuli koputada rütmi mingi loo järgi ja ausalt öeldes ei saanud ma sellega hakkama ja mind ei võetud akordioniklassi,” ütleb Margus, kellel hiljem tekkis huvi hakata kitarri tinistama. “Palusin Silver Vahtret, ajaloolase Lauri Vahtre vanemat venda, kes oli väga hea perekonnatuttav, et ta ruudulise paberi peale duurid kirja paneks.” Nõnda hakkas Margus harjutama ning tegi hiljem ajatäiteks Lauri Vahtrega n-ö bändigi.
“Kolme duuri lugude oskus oli mul Rentaabluse tegemise ajaks täiesti olemas, aga ega kõik saanud hakata kitarri mängima. Mulle jäi basskitarr ehk bassmandoliin, kuna seal on kõige vähem keeli. Eks ma siis kuulmise järgi ja jõuga ning hiljem juba harjumusest mängisin,” muheleb Margus vanu aeg meenutades.

Protestilauluga Moskvas

Rentaablus mängis malevapidudel, Tartu levimuusikapäevadel, Tartu 2. ehitusvalitsuse pidudel, kuhu neid kutsus Olari Taal, kes oli toona selle asutuse juht, Klubi Sõprus keskealiste tantsuõhtutel ja muudel pidudel. Rentaablus on osalenud ka Priit Aimla tükis “Liftis kinni”, kus bänd mängis vahepalasid sketšidele. “Seda saigi mängida vast ainult 13 korda ja siis löödi kinni, sest oli suhteliselt ühiskonnakriitiline.” Rentaablust on üles võetud “Viljaveski” ja “Reklaamiklubi” telesaadetes. Isegi välismaal on Rentaablus käinud: Koola poolsaarel, Pavlodaris, Poolas ning Moskvas Lumumba-nimelises ülikoolis protestilaulude konkursil. Selle viimase kohta ütleb Margus, et oli üks eredamaid reise Rentaabluse ajaloos. “Kogu see värk oli ikka sürrealistlik. Õhtul oli suurejooneline bankett, mis muutus viisakalt öeldes kõvaks peoks. Sealsed prorektorid laulsid ikka selliseid laule, mida nad kindlasti kaine peaga poleks laulnud.” 

Luigelaul

Rentaabluse luigelauluks kujunes Saksamaa-reis 1989. aastal külla ühele ansamblile, keda nemad olid siin võõrustanud.
Buss pidurdas järsult, viiulikast kukkus maha ning viiul läks katki.
“Vaatasime, et see on märk, ja on õige aeg ära lõpetada. Ja pärast seda me enam ei käinud keikadel, nagu nüüd öeldakse. Aga meie ütlesime “valu välja karjumas”.”
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb mainida ka seda, et viimastel Rentaabluse aastatel mängisid kahe Alari asemel pundis muusikaliselt võimekad tudengid. “Ega poistele olnud midagi ette heita, aga me saime aru, et Rentaablus oli sõpruskond, mitte lihtsalt ansambel, kes teeb muusikat,” kinnitab Margus.
Mis on saanud Margusest kui muusikust? “Kolm aastat tagasi võtsin internetist nende lugude duure, mida olen kuulnud ja headeks pidanud, teiste seas ka Valgret ja Sinatrat, ja nii ma siis vaikselt harjutasin. Mängin neid aeg-ajalt ette oma kuulajaskonnale, kelleks tihti on ainult abikaasa ja labrador Reverend B. Ja nad on siiamaani ära kannatanud.”
Ka sõpruskond Rentaablus on alles. Pillid võetakse kätte, kui kellelgi pundist või tema abikaasal on ümmargune sünnipäev.