Elu kui voolav mesi

Endla teatri näitleja Ago Anderson ei ütle, et ta kasvatab kodus tütart. Vastupidi, tütar Arabella kasvatab isa.

Ühe endise suvilarajooni roostepunasel verandal mängib grammofon. Tuntud vokaal-instrumentaalansambel Apelsin kerib vinüülplaadil aeglaselt noote kõrgemale: “Mu armurõõm, üks hetk vaid kestad sa…” Tuult peaaegu polegi.
Eesti selle aasta parimal meesnäitlejal Ago Andersonil on puhkus. Eile pidas pere sõpradega väikest puukuuri avamise pidu ja täna tõusid Ago, Aigi ja Arabella alles siis, kui mõni mees juba tööpäeva lõpetama hakkas. Kiire salat spagettidest, oliividest ja tomatitest, mille Aigi kella kolme paiku aias serveerib, on seega neile kergeks hommikusöögiks.
Ümberringi kestab töine kesknädal, kuid selles aias siin voolab laisk pühapäev, paks nagu mesi.

Väike arvutuskäik
“Ja kindlasti tuleb salati sisse spinatit panna,” õpetab Aigi spagette taldrikutele jaotades. “Mina panin spinati sel aastal endale aeda maha ka. Imemaitsev!”
“On ka või?” Ago hääles kõlab kerge kahtlus spinati maitseomaduste suhtes. Aga võib-olla ei kõla ka, sest Agost ei pruugi alati aru saada, kas ta teeb vigurit või ei. Võtkem näiteks lihtne küsimus: “Ago, kui vana sa oled?”
Ago vaikib.
Aigi: “Ago ei tea, küsi minu käest! Ago on 38.”
Ago (selge imestus näol): “Ei ole!”
Aigi: “Jaa, said 38.”
Ago (veel rohkem hämmastunult): “Aga mul oli sel aastal juubel ju!”
Aigi (naerdes): “Mis juubel sul oli?”
Ago: “39. juubel oli!”
Aigi: “Sel kevadel keegi veel kuskilt ajakirjast helistas ja Ago parandas hiljem artiklis oma vanuse valeks, et ei, ta on 39.”
Ago (nõutult): “Hm... kui vana ma siis õieti olen?”
Aigi: “38.”
Ago: “Nojah… tegelikult saan ma selle ju sünniaasta järgi välja arvutada, sest seda ma tean. (Arvutab natuke.) Ja teine igavikuline teema on meil see, kui suur on minu ja õe vanusevahe. Seda me arvutame iga aasta ja jätame seejärel eluks ajaks meelde.”
Arabella seevastu ei kuluta ainsatki sõna, et oma vanust kuulutada. Tüdruk tõstab lihtsalt parema käe kahe sõrmega püsti nagu Winston Churchill Teise maailmasõja päevil. Augustis saab Arabella kolmeseks.
Ja Aigi on Agost täpselt kaheksa aastat noorem.
Nii lihtne see ongi.

Pastakummardajate pere
Kui Ago (kel on muu hulgas 3. kategooria ketraja paberid Sindi kutsekoolist) ja Aigi (kes oli kolm aastat tagasi Rakvere teatris inspitsient) olid alles üsna natuke aega tuttavad olnud, läksid nad kord toidupoodi.
Teatavasti on kõige kehvem variant minna poodi tühja kõhuga ja ilma plaanita. Siis tahad kõike! Ja midagi ei oska valida! Lõpuks otsustati pastat teha. Aga pastariiul on pikk ja valida ikka ei oska. “Seisame siis seal riiuli ees ja äkki näen silmanurgast, kuidas Aigi teeb sügava kummarduse,” pajatab Ago. “Igaks juhuks, mine sa tea, tegin ka. Aga hing jäi kripeldama. Paar päeva hiljem küsisin, et ta kummardas seal poes pastale… et väga põnev, aga miks ta seda ikkagi tegi?”
Selle peale vastas Aigi, et tema lihtsalt vaatas, kas tal on kingapeal ikka korralikult kinni või on kogemata lahti tulnud.
“No aga mina olin teinud juba pastale kummarduse,” jätkab Ago, “ja kui siis järgmine kord poes sama riiuli ette sattusime, kummardasin jälle. Aigi tuli kohe kaasa. Ja nüüd ongi meil peretraditsioon, et kui koos poes käime, siis teeme alati pastariiuli ees kummarduse. Küllap turvamehed mõtlevad meid nähes: ahaa, näe, pastakummardajad tulevad jälle!”
Arabellal on suvekleidikese õlapeal lahti rebenenud ja isa pakub, et paneb selle teibiga kinni. Ema arvab, et pildistamise puhul võiks ju kostüümi vahetada. Paneks mõne teise kleidi? Vanemad elavnevad.
Ago (retooriliselt): “Millist kleiti sa tahad, Arabella?”
Arabella ei adu veel, kuhu isa sihib.
Ago tõstab käed ja teeb paar 2/4 taktimõõdus plaksu.
Arabella taipab, tema kulmud lendavad vaimustusest kõrgele ja ta jookseb tuppa kleiti vahetama.
Kui ta taas õue astub, on tal seljas midagi taevalikku. See on roosa, mustade täppidega ja satsivahus flamenkokleit. Ago õde hiljuti Hispaaniast tõi. Arabella kõpsutab samas stiilis roosade ja mustatäpiliste flamenkotantsu-kingadega vastu maad. Olé!
Aigi: “Neid kingi märkavad isegi väikesed poisid, kes muidu tüdrukute välimust ei näe. Ja kus siis vaatavad teatrimajas Arabellale järele!”
Ago: “Nojah, need on ju nagu Miki-Hiire pruudi kingad.”

Ja teeb õnnelikuks
Teine traditsioon on neil veel: pühapäeviti nad kodus tööd ei tee. Kus sa sellega – pühapäeviti paneb Ago mängima sellesama Apelsini plaadi ja siis tantsivad nad valssi. Sest ilma valsita pole seda päris pühapäeva-tunnet. Pealegi teavad nad suurepäraselt, et üks korralik valss teeb terveks nädalaks tuju heaks.
Kuid täna on kolmapäev ja täna täidab nende aeda 1980. aastate karismaatilise vene rokkari Viktor Tsoi hääl. “Mama anarhia, papa stakan portveina…” laulab see noorelt hukkunud vabadusesümbol. Ka Agos on kõvasti vabaduseiha ja protestivaimu. “Ago anarhism sobib mulle,” tunnustab Aigi. “Tänu temale tulin ma raamidest välja, olen oma tegudes ja mõtlemises vabam. Ja ta on väga hea inimene.”
Ago jälle kiidab Aigi rõõmsat olekut: “Ta naerab ju nii kaasakiskuvalt!” Aigi möönab, et tema naeruhäält pandi tähele juba Rakveres. Ikka juhtus, et kolleegid ütlesid pärast mõnd etendust: noh, Aigi, oli kuulda, et sina olid ka täna saalis!
Aga muidu on nad erinevat tüüpi. Aigi sõnul nagu öö ja päev. Küllap on neil omajagu teravaid nukke, mida kooselu ümaramaks lihvib. “Jah, meie kooskasvamine on olnud väga keeruline ja nõudnud barjääride ületamist,” ütleb Aigi. “Õnneks on Ago rahulik mees.”
Kooskasvamise juurde käib vältimatult ka omaette oleku aeg. Kui Aigi pererutiinist pääseda tahab, pakub kõige kiiremat vaheldust aed. Aigi on pärit majaomanike perest ja ema on kasvatanud temast “väga tugeva rohija”. Peenarde vahel tulevad naisele ilusad mõtted pähe ning hea energia pääseb sõrmede ja taimede kokkupuutest voolama. Ja kui Aigi on paar tundi spinateid, spargelkapsast ja lehtpeeti (kolme sorti), lollo rosso salatit, rukolat ja kressi, lillkapsast ja punast peasalatit, kaalikat ja nuikapsast rohinud, läheb ta tuppa tagasi ja on jälle palju parem ema.
Kui Ago rutiinist pääseda tahab, istub ta oma chopperi (Suzuki Marauder, selline tõsine, kõrgete lenksudega motikas) selga ja läheb sõitma. Motikaga on tema sõnul see hea asi, et võid kodus öelda, et kuule, ma lähen sõidan natuke, mis see ratas siin õues niisama seisab! Kuidas sa ütleksid naisele näiteks, et ma lähen sõidan natuke niisama autoga? Kahtlane oleks!
Võib juhtuda, et motikamees sõidab sihitult ja avastab end lõpuks… näiteks Hiiumaalt. Jah, asend väsitab pikapeale ja vihm teeb märjaks. Ja kui ees sõitva auto juht otsustab hakata esiklaasi pesema ja sa sõidad linnas ja prille ees ei ole, siis lendab kõik pesuvesi üle auto mõnusalt sulle silma. Ja keskenduma peab, sest üks vale liigutus ja ongi kõik…
Aga õnnelikuks teeb see mootorrattaga sõitmine. Kui Ago sealt Hiiumaalt siis kolme päeva pärast tagasi tuleb, on ta jälle palju parem inimene, isa ja mees.

Mängida on vaja
“Välk ja pauk!” kilkab Arabella võrkkiigest. Ta on sinna ka isa tirinud, ja nüüd ollakse sääsevõrgu all kahekesi. Kui läheduses asuvas Paikuse politseikoolis laskmistreening käib, on nad isaga ikka paugutamise eest võrgu all peidus. Ja “välk ja pauk” on mängu käigus kujunenud neile varjumise märguandeks.
Jah, Agole kohe meeldib mängida. Kui mees sel kevadel parima meesnäitleja auhinda vastu võttis, ütles ta: “Kui ma olin väike, siis mängisin eluga, kui sain vanemaks, mängis elu minuga. Nüüd teatrit tehes on mul jälle tunne, et mina mängin eluga.”
Kui sellisel mehel on kodus laps, avarduvad mänguvõimalused veelgi. Mängud sünnivad hetkest ja ilma vahenditeta, nii et needki vähesed lelud, mis majas on, pakib Aigi kokku ja viib kuuri. Näiteks eile käisid isa ja tütar vihmaussi-jahil. Täiesti veretult – usse oli vaja kätte saada selleks, et neile, nagu kord ja kohus, nimi panna. Kätte saadi üks ussike, kes Roobertiks ristiti.
Ka magamamineku ajal nõuab Arabella isa. “Olen lolli peaga õhtuse uneprogrammi jube pikaks venitanud,” kratsib Ago pead. “Kõigepealt loen talle, siis räägin mingi loo, mis sünnib kohapeal. Siis on unelaul. Järgmiseks teatab ta, et tal on sipelgad voodis, tuiskab mööda tuba ringi ja me peame sipelgad ära võluma. Ta ise võlub. Siis massaaž. Ja siis heal juhul jääb magama. Aigi paneb palju rutem teda magama. Ma olen arvanud, et lapsele peab kõike jõle põnevalt tegema, aga siis lapsel ongi põnev ja ta ei taha üldse magama jääda!”
Tõsi, Aigi jääb tänu isa uneprogrammile natuke jänni, sest kui meest ei ole, peab ema Arabellale neidsamu Ago väljamõeldud lugusid rääkima. Ikka, et “laula sellest jänesest, räägi tollest põdrast”. Aga kust sa võtad õige süžee, kui tütreke nõuab täpipealt sama, mida isa rääkis?!
Küllap ongi isa mängulust see, mis pani tütre mõnda aega tagasi teatama, et issi on kõige parem mees ja tema tahab ainult issiga koos elada. Nagu lapsed sagedasti ütlevad. Kuid Arabella lisas oma igatsusele kuidagi nukralt: “Aga ta on ju ainult näitleja…”
Mine sa võta kinni, mida laps selle viimase lausega silmas pidas.

Kes kasvatab keda?
“Millegipärast arvavad inimesed, et nad kasvatavad lapsi, aga tegelikult on ju vastupidi,” arutleb Ago. “Laps ütleb kohe su egole, et see ei tähenda midagi – nüüd on siin veel keegi, kes on palju tähtsam kui sinu ego. Keegi, kes sõltub sinust, aga kelle pilli järgi sina tantsid.”
Mis piiridesse puutub, siis selle tunnistab Ago keeruliseks teemaks. “Mina ei pane lapsele mingeid piire, Aigi proovib panna,” jagab ta. “Ma arvan, et Aigil on õigus, ja minul on ka õigus. Midagi peaks, jah, panema, aga ma ise ei ole kunagi reegleid ega kasvatamist sallinud. Ja minu poolt seda kasvatamist ilmselt ei tule ka.”
Ehk tajubki Arabella juba praegu, et temaga koos saavad vanemad õppida tähtsaid asju. Igatahes juhtub vahel nii, et kui ema tahab tütrega riielda ja tõstab häält, ütleb laps vaikselt: “Emme, sa pead veel õppima!” Küllap peab ta silmas, et temaga ei pea suhtlema nii käskival toonil, arvab Aigi. Mis siis, et sellele salatile, kuhu ema suure hoolega esimesed rohelised lehed sisse korjas, sai kallatud pool pakki jahu peale!
Või siis see õpetlik lauluke, mille Arabella hiljuti tegi:
“Emmeke, emmeke,
küll sa oled karvane.
Kui sa oled karvane,
ei vii ma sind teatrisse!”
Kuid vähemalt ühe asja on ka Ago tütrele selgeks õpetanud. Sel talvel oli tal teatris peaaegu igal õhtul etendus. Kui siis isa kümne ajal koju jõudis, tormas tütar teda esikusse kallistama, rabas vaat et jalust maha. Aga väsinud isa tahtis mantli seljast võtta, korralikult uksest sisse saada ja väheke hinge tõmmata. Hakkas siis last harjutama: jäägu too kaks meetrit eemal seisma ja tehku sügav kummardus. Lugupidamisest inimese ja näitleja vastu või nii.
Sest mingi austus võiks ju inimesel ikka olla!