Meelis Kompus, kuulates sisemist häält

“Ma olen jälle hakanud rohkem raamatuid lugema,” rõõmustab raadio- ja teletoimetaja Meelis Kompus (29). Kunagi töötas ta päevas uhkusega 16 tundi. Nüüd väärtustab eeskätt aega, mis jäetud enese ja pere jaoks.

Vahel tundub, et Meelist jätkub kõikjale. Vikerraadios äratab ta inimesi, “Terevisioonis” ja “Aktuaalses kaameras” vahendab uudiseid, teeb aeg-ajalt “Tähelaeva”, juhib tänavu “Laulukarusselli” kontserte...

“Ma pole selles töös ennast veel leidnud,” ütleb Meelis otsekoheselt. “Et teatrinäitleja saaks huvitavaid rolle, oleks hea, kui tal on oma lavastaja. Tele on natuke sarnane – võiks olla produtsent või režissöör, kes usub ainult sinusse. Kuni seda inimest pole, katsetadki erinevaid asju.”

Otsekohene. Kümmekonna minutiga lisanduvad loetelusse: analüüsiv, enesekriitiline, otsiv. “Mida sina arvad?” küsib Meelis ühe või teise mõtte peale. Kuulab. Noogutab. Arutleb edasi.

“Raadiot kuulates tundub mulle vahel, et see on üksluine. Oma saadetes püüan üksluisuse vastu võidelda. Oluline on töö ka endale huvitavaks teha – kui hakkaks igav, oleks lõpp käes!” 

Vikerraadio hommikuprogramm algab kell 5.30. Meelise jaoks tähendab see, et tekk tuleb pealt visata kell 4.55. Müstiline varajane kellaaeg suudab teda pärast kaheksat aastat endiselt naerma ajada: “Tegelikult olen õhtuinimene! Võiksin vabalt minna magama kell kolm öösel. Ärkan varakult, kui mul pole teist valikut – tõusen ja teen ära asjad, mida minult oodatakse. Aga mingeid lisavapustusi ma siis ei talu!”

Nii võib Meelis endast täiesti välja minna, kui näiteks printer varahommikul jukerdab: see polnud ju osa plaanist! Tema on tulnud raadiosse saadet tegema, mitte printerit parandama. Vähemalt ei pea Meelis liikluse pärast muretsema – ta elab tele- ja raadiomajale nii lähedal.

“Vikerhommiku” ettevalmistused võtavad terve eelneva päeva – hilisõhtul vaatab ta veel  päevalehtede saadetud ülevaadetest, mis on homsed uudised. Lisaks püüab leida põnevaid heliklippe: “Raadiot ju kuulatakse – mida rohkem on saates väikesi värvilaike, seda huvitavam on kõlapilt. Näiteks: ühel päeval rääkisin esimesest naisdiktorist, kes alustas tööd BBCs. Youtube’st leidsin selle naise häälenäite, salvestise aastast 1938!”

Raadiotööd võrdleb Meelis ühemehebändiga. Ta on ise oma tiim – toimetaja, mänedžer ja saatejuht.

“Kui ekraanilepürgimise soovi iga hinna eest pole, siis vist telesaatejuhina läbi ei löö? Ma ei tea, kui palju minus seda soovi on, aga – olen õnneks sattunud ETVs heasse seltskonda. Olen saanud teha asju, mis on mulle midagi pakkunud.”

Keskkoolis oli Meelis kindel, et tahab saada telerežissööriks: “Kujutlesin, kuidas ma miksin kokku saadet, sätin inimesi paika, teen telelavastust... Mul oli selleks soont! Lavastasin koolikaaslastega pikki tükke, millega käisime üleriigilistel festivalidel. Aga – tuli kaks tõehetke.”

Esimene: aastal, kui Meelis lõpetas Kose keskkooli, ei olnud pedagoogikaülikoolis telerežii erialale vastuvõttu. Küll aga raadiorežii omale.

Teine: ülikoolis läks Meelis järsku loomingulistes töödes “lukku”.

“Olen üritanud lahti harutada, mis siis juhtus. Ju ma polnud sel ajal eriti teadlik õppija, ei osanud õigest asjast kinni haarata. Avastasin ühtäkki ehmatusega, et ma ei mõtle enam nii, nagu mõtleb harilikult Meelis Kompus, vaid tegelen võimatu tabamisega – mida mõtleb abstraktne publik?”

Nüüdseks on ta õppinud, et see on suur viga. “Põhiküsimus on ikkagi see, m i k s  ma eetris olen. Mille nimel?” Sestap on Meelis valiv ka tööpakkumiste puhul: ta tahab end pakkumises ära tunda. “Tean, et olen võib-olla osa kolleegide hulgas omandamas äraütleja kuulsust, aga igasugune tegemine kaotab mõtte, kui ma ei mõista, miks just  m i n a  olen kõige õigem inimene seda või teist saadet vedama.”

Kui liigne enesekindlus pole Meelisele omane, siis kaalutletust paistab tal olevat küllaga. Mis omakorda viib küsimuseni – võib-olla ei peaks telerežissööri tööst rääkima lihtsalt kui kunagisest unistusest? “Väikese hulga inimesi suudaksin ühe eesmärgi nimel tööle panna,” usub Meelis. “Mingeid juhivõimeid mul on. Kui keegi tuleks välja hea saateideega, siis seda eetri tagant teostada kas teles või raadios...” Lause jääb poolikuks. Tahaks näha, mida Meelis mõtleb, sest mitu hetke hiljem vaatab ta küsijale otsa ja tõdeb: “Mingi lõpetamatuse tunne on küll selles osas.”

Leidmaks uusi küsimusi ja vastuseid vanadele, läks Meelis tänavu uuesti ülikooli – Tartusse kultuurikorraldust tudeerima. “Olin seda mõtet juba paar aastat veeretanud – et tegelikult tuleks midagi juurde õppida. Kas või selleks, et oma teadmisi süstematiseerida. See on ka võimalus saada tagasi energiat, mida tele- ja raadiotööd tehes paratamatult ära annan.”

Muidugi saab energiat ka kodust ja lähedastelt. Meelis ütleb, et tema elus pole armastusest puudus. Tal on pere, mõned väga head sõbrad keskkooliajast, vahvaid kolleege. “Ma hindan inimeste puhul lihtsust ja võimet teisi peegeldada. Intelligentsust. Oskust mõnedest asjadest üle olla.”

“Ajaga on mul hästi – ma ei tea oma tutvusringkonnas kedagi, kes mõnel tööpäeval võiks kell 15 mõelda kinnomineku peale. Mina võin, sest hommikul saab töö tehtud.”

Kui Meelis ei pea kella peale ärkama, võib ta end voodist püsti ajada näiteks kell pool üksteist. “Väga normaalne! Ma ei ole üks neist inimestest, kes ärkavad ka puhkuse ajal kell kuus, sest keha on nii harjunud.”

Meelis on kirglik teatriskäija. Tegemist leiaks muudki, aga graafik seab piirid. “Mind on kutsutud trenni, koori ja rahvatantsu. Olen kõigile ära öelnud, sest ei saa ju nii, et käin kaks korda kohal ja siis neli korda puudun.”

Nagu paljudele inimestele, meeldib ka Meelisele reisida. Põhja-Ameerika ja Euroopa on tal läbi sõidetud, avastamist ootavad Aafrika ja Aasia. “Enese laadimiseks on vaja aeg-ajalt kogeda midagi uut. Maailm on nii suur, aeg-ajalt Eesti väiksus väsitab mind. Jube naljakas on pikal reisil olles võtta lahti Eesti uudised. Paljud teemad, mille pärast kakeldakse ja vaieldakse, tunduvad siis nii tühised...”

Vahel sõidab Meelis vanematekoju Kosele. Kõnnib alevis ringi ja paneb tähele naljakaid asju – nagu puude kõrgus. “Suvel läksin Kose poodi jäätist ostma,” alustab Meelis lugu, ise juba naerdes. “Leti taga oli mu endine naabrinaine ja ütlesin talle: “Oi, kui suureks see õuepealne kask on kasvanud.” “Oi, on küll,” ütles tema. “Varem nägin aknast, kuidas mu sõbranna vastasmajas kohvi joob, aga enam ei näe.”

Tänavu detsembris saab Meelis 30. Oluline verstapost? Mees raputab pead. Aeg on muutnud teda muretumaks: “Nooremana olin tõsisem, võtsin ka iseennast tõsisemalt. Ka “vananemise probleem” oli siis märksa aktuaalsem – kas tõesti kuue aasta pärast juba 30?! Jah, see on veidi maagiline piir küll, sest ainult nooruse uljusest jääb juba väheks. Nüüd vaadatakse, mida inimene teha oskab. Seepärast püüan igasuguse jama peale mitte aega kulutada. Kui midagi teha, siis ainult asju, millel ka mõte sees. Kas või imeväike.”