Ingrid Rüütel: ebakõlad loksuvad aastatega paika

Sel nädalal peab riigi esimene esileedi Ingrid Rüütel 75. sünnipäeva, tähistades juubelit oma raamatu “Muutudes endaks jääda. Meenutusi, artikleid, uurimusi” ilmumisega. Raamat räägib Ingrid Rüütli elust ja tööst, näidates kunagist pres
Ingrid Rüütel jätab esmalt ehk konservatiivse mulje, kuid on hea ütlemisega naine. Alati daamilik, saab ta söögitegemise ja maakodu töödega suurepäraselt hakkama. Folklorist ja rahvaluulekoguja armastab muusikat, sealjuures ka Eesti nüüdisaegset popmuusikat. Sel nädalal tähistab proua Rüütel oma 75. juubelit, millega seoses ilmub raamat tema tööst ja elust. Nagu ta ise ütleb, on need kaks asja omavahel väga lähedalt seotud. Raamatust rääkides ütleb Ingrid Rüütel, et mitmed kirjastused soovisid avaldada temast elulooraamatut, kuid ta lükkas ettepanekud tagasi ja otsustas välja anda kogumiku oma töödest, rääkides ise oma elust oma elukutse kaudu.
Raamat teistsugusest Ingridist
“Minu kunagine kolleeg Keele ja Kirjanduse Instituudi päevilt Silva Tomingas, kes tunneb mind hoopis teisest küljest kui suurem avalikkus, tegi kirjastajana ettepaneku anda välja minu tööde kogumik. See tekitas huvi ja tiivustas edasi mõtlema. Sisu jäi minu otsustada, toimetuse soov oli vaid lisada raamatusse piisav hulk pilte. Omalt poolt soovisin, et need kujutaksid ka inimesi, kes on mind mu elus ja tegevuses ümbritsenud.”
Ingrid Rüütel räägib, et mõningase mõtlemise järel loksus paika ka raamatu struktuur. “Valiku tegin eelkõige eesti keeles ilmunust, kuna paljudel võõrkeelsetel töödel polegi eestikeelset originaali ning nende tõlkimine oleks olnud aeganõudev ja tülikas. Teine printsiip oli see, et püüdsin hõlmata erinevaid tahke ja teemasid oma tegevuses ja uurimistöös.” Ta lisab: “Välitööd on olnud kõige emotsionaalsem osa minu töös. Minu teadlasetee saigi alguse ülikooliaegsetest kogumismatkadest Kihnu, Ruhnu ja Setumaale.”
Küsimusele, miks kõigest hoolimata inimesed siiski suure huviga pigem elulooraamatuid loevad, vastab Rüütel, et kahjuks näitab just kollase varjundiga elulugude ja ajakirjanduse eelistamine lugejate madalat kultuurihuvi. Teda on aga terve elu huvitanud muusika ja kultuur laiemas mõistes ning nende omavahelised seosed, samuti nende muutumine ajas.
Ise arvab daam, et tema vanusega oluliselt muutuda ei kavatse. “Langevarjuga ma hüppama ei hakka, õhulend mind ei tõmba, eelistan pigem liikumist merd mööda, aga Kihnu Virve tuleb mu sünnipäevakontserdile esinema küll, tema on ju hüppaja,” muigab Ingrid Rüütel.
Suhtumine abielusse sõltub põlvkonnast
“Üsna tüütu on olla poliitiku naine!” tõdeb Ingrid Rüütel, kelle sõnul on avalik ülepaisutatud tähelepanu väsitav. “Poliitika puhul on kurb tõsiasi see, et kogu ametiga kaasnev taak tuleb ka kohe pere peale. Minu ebameeldivused algasid juba minu nooruses, olles seotud minu isaga. Ma olen terve elu tundnud end väga ahistatuna, sest minu lähisugulased on olnud poliitikud.”
Hoolimata mehe ametist pole see sidet Ingrid Rüütli ja abikaasa Arnold Rüütli vahel lõhkunud. “Jah, meie elus pole olnud afääre ja skandaale, sellele on kaasa aidanud mõistmine ja see, et meil mõlemal on oma aktiivne elu,” tõdeb abikaasa töö tõttu palju pingeid kogenud naine. Kui küsida Ingrid Rüütlilt, mis on tema õnneliku abielu saladus, ütleb ta rahulikult: “Mina ei saa öelda, et meie oleme kuidagi erilised, enamik minu põlvkonna abieludest kestab, seda nii minul kui ka minu lapsepõlvekaaslastel, kuid see ei ole midagi, mis oleks kramplikult hoitud.” Ta lausub kindlameelselt, et see on põlvkonna küsimus. “Tänapäeval ilmselt ei osata lihtsalt koos olla, ei taheta teineteist hinnata või ollakse liiga egoistlikud.” Ingrid Rüütel arutleb, et palju kolitakse kiirelt kokku ja kiirelt lahku, samas ta ei eita, et tema põlvkond on kõvasti konservatiivsem. “Oleme sõja üle elanud lapsed, meile oli elu armas ja me ei tahtnud midagi kaotada. Hea oli, kui üldse keegi oli. Kui sa oled näinud, kuidas inimesed su ümbert kaovad ja surevad, on see kohutav. Selle võrra kinnistud enda kõrval oleva inimese külge aina rohkem.” Samas ei ole Ingrid Rüütel kindlasti lahutustevastane. “Ma ei arva, et abielu tuleb igal juhul hoida, kui kooselu enam ei sobi ja abielu muutub ängistavaks.”
Hoidu esimesest tülist!
Enda elu peale mõeldes ütleb Ingrid Rüütel, et muidugi, kui oleks põhjust olnud lahutada, oleks ta seda teinud. Tülisid ja ütlemisi on Ingrid Rüütli sõnul kõigil, teisiti ju elu elada ei saaks. Eks aastad on selles suhtes teinud oma töö. Samas ei saa ta öelda, et tal oleks olnud põhjust kurta. “Kui on teineteisega kohanemise aeg, siis on ikka ebakõlad, aga see loksub aastatega paika.” Tülidest rääkides lisab Ingrid Rüütel: “Minu ühel lapselapsel on hea elufilosoofia: hoidu esimesest tülist.”
Hoolimata pikast kooselust ütleb Ingrid Rüütel: “Vaidleme mehega praegugi veel, näiteks poliitika ja ennekõike taktikate üle, sest mina olen selline otsesem ja teravam, tema on rahulikum ja tasakaalukam. Mina olen Skorpion, tema on Sõnn ja mul on mõnikord raske mehega ühele nõule jääda. Kuid oluline on, et meil on ühised väärtused.” Ingrid Rüütel pole enda sõnul suur horoskoopide pooldaja, aga midagi seal tema arvates siiski on.
Ikka ja jälle kütavad kirgi skandaalid riigimeeste suhtekolmnurkadest. “Ma ei saa sellest ilmselt kunagi aru,” mõtiskleb Ingrid Rüütel truudusetuse teemadel. “Olgem ausad, truudus pole juhuste puudus, aga inimene, kes tahab oma peret säilitada, peab oskama hoida distantsi.” Ingrid Rüütel muigab, et see ei tähenda enda tuppa lukustamist, sest suhtlema peab ikka. “Jumal hoidku, ma käisin ekspeditsioonidel ja muudel töösõitudel – kui ma igasuguse mänguga kaasa oleksin läinud, mis minu elust siis saanud oleks ja milleks mulle see!” Ta lisab: “Loomulikult me abiellusime armastusest, kaks noort inimest, kellel ei ole mitte midagi hinge taga, saavad kokku, mis muu neid siis ikka seob.” Ingrid Rüütel ütleb, et nad on mõlemad väga suhtlejad inimesed ja neil on mõlemal suur suhtlusringkond. “Aga seda nüüd küll ei ole olnud, et hakkaks oma kolleegidega üle aisa lööma. See oleks ka töösuhted segi paisanud. Positiivne tööõhkkond on samuti väga tähtis.”
Mul polnud kunagi igav
Ingrid Rüütel tunnistab, et eks elus on ikka asju, mida tagantjärele teeks ehk teisiti. Ta naerab, et ta pole kaugeltki ideaalne inimene, samas pole ta kunagi teinud midagi, mis käiks risti vastu tema tõekspidamiste ja mõtetega. “Eks see on vist nii, et minu lapsepõlves oli vähem materiaalseid võimalusi, aga ka vähem ohtlikke ahvatlusi kui tänapäeva lastel. Samas tegin mina lapsena näiteks palju sporti ja isetegevust, see kõik oli suures osas tasuta või väikese tasu eest, ning mis peamine, mul polnud kunagi igav.” Ingrid Rüütel meenutab, et ta ei kurtnud kunagi selle üle, justkui poleks tal midagi teha, nagu hetkel paljudel noortel. “Elu oli vaene, aga see ei häirinud, sest kõik olid vaesed, vaid mõni üksik oli rikkam. Polnud justkui seda vahet mis nüüd. Mina olin lapsepõlves ikka väga vaene. Meil oli naiste pere – neli põlve naisi. Ema oli provintsiteatri näitleja, ta ei teeninud palju, aga see polnud probleem, sest ma tundsin rõõmu muudest asjadest ja see andis teised väärtushinnangud, kui tänapäeva asjadeküllusest saadakse.”
Oma emast ja vanaemadest rääkides lööb Ingrid Rüütel eriti särama. “Neilt olen pärinud head geenid, nad kõik on olnud huvitavad ja säravad inimesed, nii et mingit nõidust ma ei kasuta, et hea välja näha,” naerab alati daamilik Ingrid. “Tänase meigi tegi mulle näiteks lapselaps, ta käib kosmeetikakursustel. Meikimine on teatud vanuses naise loomulik osa, oma ilu tuleb rõhutada ja vigu peita. Väga võõraks ei taha end teha, mina värvin ikka oma juuksed iseenda värvi, blondiks ma end ei tee.”
Lapselapsed on eluallikas
Lapselapsed on Ingrid Rüütlile kõik võrdselt kallid. “Mul on kuus lapselast, kes kõik on enda moodi – ei saa öelda, et on rohkem minusse või kellessegi teisesse. Lapsed annavad mulle energiat ja elurõõmu.” Proua Rüütel loetleb: “Suurem poiss on väga tubli ja teised ka. Üks tüdruk käib ülikoolis, teine lõpetab gümnaasiumi, järgmine on 15aastane ja siis on vahepeal veel üks 25aastane ja veel eelkoolipõnn.” Kõiki korraga koju kokku saada on keeruline, aga eks tähtpäevadel ja ühekaupa näeb ta lapsi ikka. Ingrid Rüütel ütleb, et lapsed on tema elu olulisim osa, ta sai esmakordselt vanaemaks, kui oli veidi üle 40. “Tuleb olla aktiivne ja tegeleda asjadega, mis hingele tuge annavad, näiteks loomade ja lastelastega. Praegu oleme juba paar nädalat arstinud kassipoega. Üks lapselaps läks Tartusse õppima, võttis endale seltsiks looma, kes jäi kohe haigeks. Nüüd me siin tema õega tegutseme ja turgutame teda.” Ingrid Rüütli arvates tuleks hoolimata vanusest rohkem tegutseda ja vähem mõelda, kui haige ja vana sa oled.
Naudib vabadust
Pärnu on Ingrid Rüütli lapsepõlvelinn, kuid päriseks ta sinna tagasi ei ihka. Samuti ei kujuta neljandat põlve linlane ette päriselu maal. Ingrid Rüütel peab päriskoduks Tartut. Ta on väga nüüdisaegne inimene ja leiab, et arvutiga töötades pole asukoht üldse oluline.
Loodus on Ingrid Rüütli elus ometu olulisel kohal ja tema suurim kirg on meri.
“Olen Pärnus kasvanuna sõudmist õppinud, vee peal tunnen ma end imehästi. Ükski merekatastroof, isegi Estonia mitte, ei ole mind merest eemale peletanud.” Ta meenutab, kuidas ta Tartusse kooli minnes käis klassikaaslastega Emajõe ääres jalutamas, et merelõhna tunda, aga seda ei olnud. “No olgem ausad, mis jõgi see Emajõgi Pärnu jõega võrreldes on ja mis me siis veel merest räägime.” Seepärast armastab Ingrid Rüütel oma Saaremaa suvekodu. “Mulle kohe meeldib seal olla, ma naudin seda, mis on ümberringi. Abikaasa teeb enamasti väljas tööd. Mina istun tihti toas arvuti taga, teen oma tööd ja aknast paistab maaliline merelaht.” Avamerd Ingrid Rüütli suvekodust ei näe, aga ilus on vaade ikka. “Ma naudin seda vabadust, mida meri annab, ja seda, et meri on igal minutil isevärvi. See on igal ajal nii ilus ja muutuv, olgu sombune sügis või tärkav kevad.”