Kuidas Ants Tael tantsu juurde sattus?
Tantsusaate lahingud on selleks korraks läbi. Žürii esimese mehe Ants Taela (74) päevakava on aga endiselt tihe. Päeval palub ta telefonis intervjuuks paar korda ajapikendust, kuna eksleb õhtuks valmistudes kaubanduses. Siis aga ootab treeneritöö
Kui vanalt, kelle mõjul teie võistlustantsu trenni jõudsite?
Vaatasin koolipidudel, kuidas vanemate klasside õpilased esinesid, ja see ajas isu peale.
Ja see on üks kummaline asi — kui kiiresti kellegi pea võtab, et ta tantsusammud selgeks saab. Mõni on nii põmmpea, et tao ja tao talle asja sisse, aga tuleb järgmisse tundi — pole kuulnud ega näinud. Aga minul on see hea omadus, looduse poolt antud hea nägemismälu, et mida ma ainult kas või kõrvalt nägin, see oli kohe kolksti mul selge!
Kui meid, nooremaid õpilasi, ka siis rahvatantsu võeti, oli tahtjaid palju. Ristiku kooli saalis oli lastest kolm ringi peal. Esimeses tunnis õpetati polkasammu, mina olin üks esimesi, kes pihta sai.
Ja ma polnud tõesti rohkem enne tantsinud kui korra Järva-Jaani lasteaia lõpupeol kaerajaani ja jooksupolkat. Mu ema meenutab ilusat lugu, kuidas kõigepealt tuli lavale viiuliga kasvataja ja hoiatas lapsevanamaid ette: «Ärge te, palun, naerma hakake, muidu lähevad lapsed veel rohkem omadega sassi!» Aga ei läinud me midagi…
Ju see lasteaia tants salvestus mulle kenast mällu. Pluss teadmine: ma saan hakkama selle asjaga! Nii ka seal Ristiku tänava koolis. Algul vaatasin: mida kuradit nad kõik mu ümber hüppavad. Vägisi ajas naerma. Aga tunni lõpuks hakkas tulema. Nii et nädala pärast kalpsasin juba enne tundi üksinda saalis polkat ette. Teised vaatasid punnissilmi: kust, pagan, sa käisid vahepeal salatunde võtmas või?! No ei käinud. Lihtsalt hakkas külge.
Ja vaat nii ongi. Kui inimene millegagi väga lihtsalt hakkama saab ja teisi võidab, siis tihti ta selle ala juurde jääbki. Olgu jooks, korvpall või tants, intellektuaalsetel aladel, nagu «mata», samamoodi.
Tundsite hoobilt ära, et sellest saab teie elukutse ja leivaamet? Või kaalusite ka muid ameteid?
Mitte päris kohe. Aga mul läks nii hästi, et Alfred Raadik võttis, pani mind koolipidudel mõne vanema klassi tüdrukuga mõnd pikemat soolokava kalpsama. Aga ma ei mõelnud veel, et hakkan kunagi ise ka ilmtingimata tantsuõpetajaks. Lihtsalt lõbus hobi oli. Sest mis muid võimalusi meil Stalini ajal nii väga oli.
Pluss muidugi kõik tegid sporti. Rahvatants oli meil kord nädalas. Teistel päevadel mängisin korvpalli, käisin ujumas.
