Ago Andersonist tehti film

“Ma ei väsinud Agost vaimustumast, tema raamideta mõtlemine, siirus ja vahetus on lihtsalt uskumatud,” ütleb 2009. aasta parimast meesnäitlejast Ago Andersonist portreefilmi teinud Gerda Kordemets.

Kordemets veetis Andersoniga vaimustava aasta. Koos suitsutati kala, käidi motomatkal ja kohtades, mis näitlejale olulised. “Palju ei puudunud, et oleksin ka endale mootorratta muretsenud,” räägib Kordemets. Kõik Andersoni ilusad mõtted saatesse ei mahtunud, seetõttu saab neid enne esmaeetrit Nädala lugejaga jagada.

Õnn
Olen absoluutselt õnnelik. Arvan, et see ongi elu mõte – rõõm. Minu kogu energia lähebki selle peale, et olla õnnelik ja rõõmus. Aga see on keeruline. Kurb on lihtsam olla, see on lihtsama vastupanu tee, rõõmu ja õnne eest peab võitlema.

Õde
Oleme nagu siga ja kägu, kusjuures tema on loomulikult siga: tal on tumedad sirged juuksed ja hetkel tegeleb ta flamenko tantsimisega. Aga meil on ühed vanemad.
Mäletan koduseid geograafiatunde. Ma ei osanud lugeda ega kirjutada, aga pidin õppima. Oli vastamise aeg ja õde tegi maakaardi lahti ja küsis: “Kus on Madagaskar?” Ma ei osanud seda isegi arvata, ja siis seisin jälle nurgas niikaua, kuni ema ja isa koju tulid.
Seal, kus me oma lapsepõlve veetsime, voolas metsast läbi üks solgioja ja õde õpetas mind läbi hammaste tatistama. Aga tatt sai mingi hetk otsa ja ojaveega käis küll. Hiljem oli mul düsenteeria – päris raske haigus. Olin haiglas, kinnises palatis, mingi mehega koos, kes lõi mu ETKVL-i kilekoti katki. Oh jumal küll! Puhusin sinna mulli sisse ja tema lõi selle pauguga katki! Niigi oli halb olla ja siis veel kurbus selle kilekoti pärast ka! Vanemaid ka ei lastud ligi, jõhker lapsepõlv… Väga õnnelik lapsepõlv oli!

Naabrinaine Pilvi
Naabrinaine Pilvi on minu jaoks nagu Mary Poppins – punaste juustega vanatüdruk. Kui mingi jama oli, tuli talle radika peale koputada, siis ta tuli platsi. Ta tegi ahjus juustusaiu ja lubas mul juustu pealt ära süüa. Saia ei pidanud sööma. Ma mitu korda kolisin tema juurde elama…
Ükskord sünnipäeva ajal käis uksekell ja ukse taga ei olnud kedagi, aga olid autodega vesipildid. See oli maailma kõige vägevam kink. Oh Pilvi, Pilvi, kuidas sul läheb? Soovin sulle kõike head.

Aigi
Kunagi, kui ma teatrikoolis olin, oli nr 18 bussiga pikk tee Kivimäe ühikasse. Siis tegelesin ma bussis sellega, et valisin ühe objekti endale, ühe naisterahva, ja kujutasin oma elu koos temaga ette. Lihtsalt püüdsin ta välimusest või liigutustest välja mõelda, milline ta on ja kuidas me koos elaksime. Nii kui ma bussi istusin, püüdsin end kellessegi armuma panna. Aga ühtegi bussisuhet mul ei tekkinud.
Mul on tunne, et asjad nagu ei juhtu juhuslikult. Kuidagi nii pidi minema, et me saime Aigiga kokku. Ja täiesti võõralt. See oli Vargamäel, kui tegime koos Rakvere Teatriga etendust “Vargamäe kuningriik”. Aigi töötas seal ja siis oli mul nagu selline hetk, kus ma ei tahtnud üldse üksinda olla. Tundus, et on hirmsasti vaja kedagi, et inimene pole loodud üksi elamiseks. Nii me siis tutvusime ja saimegi kokku. Seal Vargamäel oli pikk prooviperiood ja väga lõbus aeg. Ei pidanud kohvikus käima, ega tantsusaalis, ega rahakotti kergendama… Ei, seda pidi ikka.

Vanaema
Mu ainuke vanaema elas Jõgeval, kus on imeilus Pedja jõgi. Seal me püüdsime kahvliga lutsu ja vähki. Lapsena ei julgenud vähki kätte võtta, siis lõime kahvliga läbi. Ma palun vabandust kõikide vähkide ees, keda ma asjatult surmasin. Siin oli mul ka mu ainuke koer, hagijas, see varastati ära. Ma soovin nendele inimestele, kes ta ära varastasid, et nad sünniksid järgmises elus ise koerana.
Tegin seal Jõgeval heina ja kui ma ühe rulli küüni veeretasin, sain vanaemalt selle eest rubla. Ühe rubla saingi, aga see kadus Jõgeva linna ära. Kui keegi selle rubla leiab, siis on minul selle jaoks väärtus.
Mu vanaema tegi eluaeg tööd, pidas lehmi. Elu lõpupoolel, kui enam lehmi ja sigu ei jõudnud pidada, võttis ta kätte raamatu ja hakkas lugema „Põrgupõhja uut Vanapaganat”. Mul oli nii kahju, ta võttis seda üks ühele – küsis, et kuidas inimesed võivad nii teha, ja nuttis.
Tal oli abiline Elmar, kes pandi mingi aeg kinni, sest ta ei teinud tööd. Tol ajal pidi tööl käima, aga tema ei käinud. Siis ta kirjutas kinnipidamisasutusest kirja. See oli vist tema elu esimene ja viimane kiri. See oli nii kurb, ma jälle nutsin, kui seda lugesin. Ei mäleta, mis seal oli, aga kaks vihikulehekülge oli täis kirjutatud. Mäletan veel, et Elmar püüdis põllu peal kirvega kurge, aga ma ei tea miks.

Arabella
Ta saab kolmeaastaseks, ja ma pole elu sees nii palju kodus olnud. Kolleegid on ka öelnud, et olen nüüd kodune, maha rahunenud. Enne rapsisin ringi – et ma pean nagu igal pool olema, nüüd ma enam nii ei arva. Põhiline on see, et sündis tema ja nüüd ta siin kasvatab mind. Kui kellelgi on arusaamine, et tema kasvatab oma lapsi, siis mina ikka pigem arvan, et on vastupidi: lapsed kasvatavad vanemaid.
Eks laps võtab palju energiat ka ära, ei jõuagi enam nii ringi trallata. Ja ei viitsi ka, saab ju kodus ka trallata. Oma kuningriigis.
Mulle sobiks kommuunielu, ideaalne ühiskond ongi anarhism või kommunism. Kommunism sellepärast, et tehaksegi kõike koos ja siis jagatakse omavahel. Näiteks mul on vaja kodus teine korrus välja ehitada, sõbrad tulevad appi ja pärast lähen jälle mina appi.

Apelsini sees. Ago Anderson T 21. detsembril 20.00 ETV