Sõnad taiji ja kung fu toovad silme ette pilusilmsed väledad poisid, kes vehivad käte ja jalgadega ülehelikiirusel, nüpeldavad pätte ning teevad kõiksugu ennekuulmatuid imetrikke.
Ometi on need kaks võitluskunsti vormi erinevad ega ole Hollywoodi stereotüüpidega nii lähedalt seotud. Taiji, mida omal nahal proovisin, tundus elu eest võitlemisest vägagi kaugel olevat.

Soojenduseks haigutus
Otsustasin, et ei tee taiji kohta suurt eeltööd ja hüppan pea ees tundmatusse, tulgu mis tuleb. Ühinesin Leino Laurimäe algajate rühmaga Gustav Adolfi gümnaasiumi võimla väikses saalis. Sain  enne paar juhtnööri: pane selga tumedad riided ning saali sisendes kummarda.
Laurimäe selgitab lähemalt, et ühte värvi ja silmatorkavate kirjadeta riided lasevad keskenduda tegevusele, kummardusega aga avaldad austust eesootava suhtes ning jätad igapäevatööd seljataha.
Algab soojendus, mille eesmärk on õpetaja sõnul tugevdada lihaseid ja saada meel sellisesse olukorda, et päevategemised ununevad.
Alustame kõndimisega, sirutame, ringutame, haigutame. No kuidas ma nüüd haigutan niimoodi võõraste ees? Pinged esimese paari sekundiga ei lahtu, igapäevased muremõtted tungivad ikka pähe.
Võtame paaridesse. On ebamugav. Pean järgmised 20 minutit käima selg selja vastas võhivõõra inimesega ja tegema koos temaga harjutusi. Mul on paariliseks habras naisterahvas – äkki venitan ta selja paigast? Äkki kukun talle otsa? On ta väga pahane, et ma nüüd kükkimise ajal meid mõlemaid tõepoolest külili kukutasin?
Igasugu tobedaid mõtteid tulvab pähe, kui peame kordamööda teineteist seljale võtma, kükki laskuma, puusaringe tegema, käteringe sooritama jne. Pikapeale saan juba ülesannetele pihta, kuid kindlasti oleks kergem teha harjutusi lähedasega, kellega toimib juba mingigi sünergia.
Pärast rohkeid kükkimisi ja erisuguseid harjutusi saab soojendus läbi. Homme on reied valusad, tean juba ette.
Seisame, hingame, keskendume, vabastame end pingetest. Algavad taiji harjutused. Nendega võib filmidest paralleele leida küll. Kui kujutada ette mõnd halli habemega vana hiinlast, kes päikesetõusu ajal teeb laial aasal aeglaselt harjutusi, käed liikumas nagu dirigendil, siis järgnev midagi sellist ka meenutas.

Energiad said liikuma
Teised on harjutanud juba mõned kuud, mina üritan mõne sekundiga asjast aru saada. Ei saa. Kaks kätt hoidmas kõrval justkui nähtamatut palli, üks käsi läheb sinna ja teine tänna, juba jalg, juba pööre... Kõik piiluvad vaikselt silmanurgast Laurimäe poole, ma jõllitan üsna häbematult. Laurimäe selgitab, kus on “suur pall”, kus “väike pall”, kus me “lükkame palli ära”, ning harjutus muutubki palju kergemaks. Treeningu algusest saati kummitanud tobedad mõtted on haihtunud, olen lõpuks sada protsenti kohal.
Laurimäe hakkab seejärel uut, tiigriharjutust õpetama. Surume kujuteldavad küüned maasse, järgmises asendis vaatame läbi küüniste, ülejärgmises märkame saaki, silmad pärani, ning liigume lõdvestusega järgmisesse asendisse. Ära ei tasu unustada ka hingamist, tiigriharjutuse puhul hingame välja lausa urisedes. Mõni naine häälitseb kohe nagu väga kuri tiigrikutsikas, pimedal tänaval oleks hirm sellist kohatagi.
Pärast “tiigrit” on taas lõdvestumine. Võtame uuesti paaridesse ning mudime partnerit. Raputame õlad lahti, hõõrume peopesadega selga ja turja, masseerime õlalihaseid, raputame veel – mõnus.
Laurimäe selgitab, et n-ö taiji vormi harjutamine kestab kolmveerand kuni tund aega. “Kuna taijis harjutaja mõtlemine “vägisi” väheneb, siis chi ehk meie energia hakkab kätesse ja jalgadesse kogunema. Taiji vormi tehes me viime käsi rütmiliselt keha teatud akupunktuuripunktide juurde ja mõjutame neid oma käte energiaga. See tagab tasakaalustava mõju meie organismile.”
Viimases osas on yin-harjutused selleks, et tuua chi kõige kasulikumalt tagasi oma keha sisse. Tihti tehakse seda paaris. Nii et üks on abistaja, kes vajutab teatud akupunktuuripunkte ja aitab teisel lõdvestuda.
Tunne pärast treeningut oli teistsugune kui näiteks bodypumpi, poksi või jooga järel. Et ma öösel unesegaselt tahtsin läbi seina joosta, näitab vist, et energiad said uue liikumise sisse küll.
 

Taiji – iidne sisemine võitluskunst
Taiji rajaneb lõdvestusel, pehmusel ja seostatud hingamisel. Regulaarse ja korrektse harjutamise korral vähendab see stressi, parandab füüsilist vormi, kontsentratsioonivõimet ja üldist heaolu. Taiji on väliselt rahulik ja väljapeetud liigutustega võitluskunst. Aeglased liigutused võimaldavad isegi väga kangete liigestega ja pinges inimestel lõõgastuda ning tugevdada oma keha ilma suurte pingutuste ja vigastusriskita.
Tänapäeval hinnatakse taijid eelkõige haigestumist ennetavate ja tervist parandavate harjutuste poolest ning enesekaitseõpetusena. Tugev keskendatus vabastab meele kõrvalisest. Seepärast on taijid nimetatud ka aktiivseks meditatsiooniks. Kuid taiji harrastamine ei ole ainult tervise eest hoolitsemine. Alles siis, kui tervis korras, algab õige harjutamine.
Taiji sobib hästi reumaatikutele ja liigesepõletike põdejaile. Mitmed uurimused on näidanud, et taiji vähendab liigesevaevusi. Kui valu järele annab ja liigesed paremini liikuma hakkavad, paraneb kogu elukvaliteet.
Taiji aitab ka sclerosis multiplexi põdevatel inimestel endaga paremini toime tulla, nii et neil läheb tarvis vähem kõrvalist tuge.
Taijid harrastades liigud piisavalt, et kaitsta ennast luude hõrenemise ehk osteoporoosi eest.
Taiji aitab ka rühti parandada, õigest rühist on aga tohutult kasu seljavalude ärahoidmiseks.
Taiji abil võid isegi vererõhku alandada.
www.taiji.ee

Kellele taiji?
Taiji sobib kõikidele täisealistele inimestele olenemata füüsilisest vormist. Kuna laste organism on veel kiires arengufaasis, peab neid treenima teise metoodika järgi.
Energiaharjutusi, sh ka taijid, ei ole soovitatav teha, kui organismis on aktiivne põletik või hiljuti on olnud sügav psühhiline trauma. Need protsessid võivad saada liiga palju energiat. Sellisel juhul on vaja sooritada teisi harjutusi, mida õpetaja nendeks puhkudeks näitab.
Allikas: Leino Laurimäe