Mati Nuut. Eesmärgiga eestlane

“Ma olen osa jõust, mis kõikjal tõstab pead, mis kurja kavatseb, kuid korda saadab head,” on esimesed sõnad, mis MütoFesti korraldaja Mati Nuut kohtumisel ütleb, irvitades seejuures suisa saatanlikult.

See tsitaat ja kogu situatsioon on lausa jahmatavalt matilik – lüüa vestluskaaslase jalgealune kõikuma veel enne, kui tere öeldud saab, ja lükata teemad kohe selles suunas käima, mis tema arvates kõige olulisemad on. Elu on liiga lühike, et seda tühjale lobale kulutada.

Eesti Tolkieni Seltsi Keskmaa Ordu asutamine, MTÜ Kalevite Kange Rahvas käimalükkamine, MütoFesti korraldamine, Eesti muinasloo uurimine ja oma taaselustajate grupiga esinemine kõikvõimalikel üritustel, koolituste ja rollimängude korraldamine ja veel kümned muud projektid on Mati Nuudi nimega seotud. Silmad hiilgamas peas, võib ta eesti viikingitest, Eesti ajaloo erakordsusest ja selle väärititõlgendamisest, rollimängust ja eestluse edendamisest rääkida tunde. Ometi on tegemist hoopis majandusinimesega, kes on lõpetanud EPA põllumajandusökonoomia erialal ja töötanud aastaid ärijuhina. Nüüd küll juba aastaid mitte.

Lipsust mõõgani

Kuidas siis tegelikult juhtus, et ärijuhist sai muinasfestivali korraldaja ja pühendunud Eesti viikingiaja uurija, kes suurema osa oma ajast käib ringi viikingiaegsetes rõivastes ja nuga vööl, alustab Mati  vastusega juba enne, kui küsimisega ühele poole saan. Võtmesõnaks on kirjanik J. R. R. Tolkien. See võib kõlada uskumatult, aga Mati on ehe näide sellest, kuidas kirjandus võib inimese elu muuta.

Huvist Tolkieni raamatute vastu pani Mati koos omasuguste huvilistega aluse “Sõrmuste isanda” filmide kuulsuse laineharjal 2004. aastal Keskmaa Ordule, mis tegutseb edukalt tänini. Mati ise on nüüdseks orduliikme staatusest edasi liikunud. Kuid armastus vanameistri teoste vastu on alles. “Sest mida Tolkien teeb? Ta võtab Põhjala mütoloogia, vääristab iidsed saagad, populariseerib ajalugu. Ja sealtkaudu hakkab ajaloos olev vägi inimeste jaoks tööle. Maailm läheb hoopis teistmoodi lahti, ta maalib selle lahti,” selgitab Mati kirega.

Mati ütleb, et just neid teoseid lugedes tajus ta esimest korda kahjutunnet, et Eestil midagi sellist maailmale pakkuda ei ole. “Ma olin mingis mõttes nördinud nagu Tõnissongi “Kevades”.” Ta mõtleb hetke intensiivselt teetassi põrnitsedes ja jätkab: “Meie ajalugu on väga koledaks kirjutatud, kõik need “Tasujad” ja “Meelised” ja sellised asjad, et tuldi ja tapeti meid ja saime peksa – ja et kogu aeg saime peksa. Nooruki protest selle vastu oli arusaadav. Tol ajal võtsin ma seda tõena, nüüd enam mitte. Ja meie elava ajalooõppega koos koolides käies ma näen, et ka paljud ajalooõpetajad enam ei usu sellesse. Ja kui hakata meie ajalugu lähemalt uurima, nagu omal ajal sai Tolkieni raamatuid uuritud, siis näed, et müüt seitsmesajast aastast orjapõlvest laguneb lausa silme all olematuks.”
Mati räägib kirglikult ja vastuvaidlematult nagu hoo sisse saanud kaubarong. Sellest, kuidas ajal, kui mujal Euroopas algas rahvuslik ärkamisaeg, võeti Eestis kasutusele reklaamlause “700 aastat orjarahvas”, millega tsaarivõim muidugi rahul oli ja nõukogude võim hiljem omakorda rõõmuga süvendas. Kuidas järjekindlalt õõnestati eestlaste identiteeti ja rahvuslikku eneseuhkust ja vaadati lausa kuritegelikult mööda vastupidist kinnitavatest faktidest ajaloos. Ja kõigest sellest, mis ilmselgelt kinnitab, et eestlased pole orjarahvas kunagi olnud ning selline käsitlus on vaid oma aja ära elanud müüt.

“Ja kui kõike seda kompleksselt koos vaadata, siis muutub eestluse kontseptsioon hoopis teistsuguseks,” kinnitab Mati. “Ja ma arvan, et eriti ilukirjanduse vallas oleks nüüd paljudele kätele tööd, sest eks see ole ikka teatud mõttes propaganda. Ja Eesti lugu tuleks nüüd uueks ja huvitavaks kirjutada.”

Aitab naba urgitsemisest

Kahtlemata on Mati suure missioonitundega inimene, kes pühendub oma eesmärkidele tavalisele eestlasel mitteomase kirega. Seda, et emotsioonid käivad sageli üle pea, ja et läbisaamine temaga pole sageli kõige lihtsamate killast, märgivad paljud sõbrad ja tuttavad. Mati tunnistab ise ka, et kipub olema vahel ebaeestlaslikult tuline ja ütleb välja asju, mida ehk ei peaks. Aga on ju raske end taltsutada, kui näed, et teised eesmärgi nimel samavõrra ei pinguta. Aastatega on ta siiski leebemaks jäänud.

Küsin ettevaatlikult, et mis ta eesmärk siis üldse on, mida ta oma tegevusega saavutada tahab. “Ma tahan, et lõpeks ära see hala ja iseenese naba urgitsemine. Sellega kaasneb alati teatud alaväärsustunne ja piiratus, mis seab otsustele ja leidlikkusele piirid. Siis ehk tekib ka teistsugune alus tulevikuks lahendusi loovaks innovatsiooniks. Kui me rahvuslikul tasandil mõistmisele jõuaksime, et meil on sama suur süda ja sama väärikas minevik nagu kõigil teistel põhjala rahvastel.” Eeldused selleks on Mati arvates meie ühiskonnas juba olemas. Seda tunnistab juba seegi, et viimasel ajal räägitakse väga palju loomemajandusest ja sellega kaasnevatest võimalustest. Nagu on KKRi pakutavad ajaloo- ja rollimängupaketid või Mütofest. “Tuleb rohkem lükata käima muistsel teadmisel baseeruvaid loomingulisi initsiatiive, olgu siis dramaturgia, rollimängu, proosa-luule või laulu ja tantsu kaudu. Kuna keskmine eestlane ei tea praegu veel oma ajaloost õieti midagi, siis ei saa ta seda ka kasutada, rääkimata selle vääristamisest kultuuriturismis ja noorsootöös. Ja see, et meie tegevus noorsootöös hästi vilja kannab, ma näen ju. Eelmisel aastal sai KKRilt elavat ajalooõpet ja ajalooteemalist harivat meelelahutust 50 kooli, 40 firmat, 13 sünnipäeva, 6 lastelaagrit ja 7 avalikku üritust – lisaks veel Mütofest ja Jüriöö. See oli varasemaga võrreldes väga suur hüpe.” 

Me anname inimestele, mida nad tahavad

“Üks mu noor sõber nentis kunagi, et poleks uskunud, et see asi niimoodi inimeste hingekeeltel mängib,” ütleb Mati. “Nad jäävad su suud vaatama siis ka, kui oled selle juba kinni pannud, ja tahavad veel ja veel.”  Kahtlemata on väeline muinaspõli ja uhke viikingiaeg nii noore kui ka vanema jaoks väga põnev, seda enam et KKRi üritusel saab lisaks ajalooloengule proovida selga rõngassärke ja turviseid, samuti mõõgavõitlust, ja suuremad seltskonnad isegi linnuse vallutamist.

Rollimäng on ilmselt asi, mille populariseerimisse ja tutvustamisse on Mati väga palju panustanud. Ja isegi vihje sellele, nagu võiks see täiskasvanud inimest mitte huvitada, ajab ta pöördesse: “Vaata inimesi Mütofestil! Tulevad esimesel korral teksaste ja T-särgiga, kuid järgmisel aastal juba muinasrõivastes ning tirivad veel sõbrad ja lapsed ka kaasa.” Esimese päris elus rollimängu Keskmaa-teemadel korraldas ta juba ligi seitse aastat tagasi, 2004. aastal, ning sellest kasvaski lõpuks välja Mütofest, mille rollimängus püütakse ellu äratada meie enda vanemat ajalugu. 

Nüüdseks on rollimängijaid ja rollimänguüritusi Eestis päris palju, ja üheks väga populaarseks suunaks on saanud nn taaskehastamine ehk püüd võimalikult autentselt edasi anda reaalset ajalugu kõigis selle detailides, riietest relvade ja nende valmistamiseni välja. Sellesse suunda on läinud ka KKR.
“Need kaks asja – taaskehastamine ja rollimäng – on minu jaoks lahutamatud. Esimene on lihtsalt teise liik, kus kasutatakse väga palju autentset kraami.” Selline taaskehastamine, kui inimene paneb mõõga vööle, aga ise käitub edasi nagu Kalmer Lasnamäelt, pole Mati arvates mingi taaskehastamine. Kostüümi selga pannes muutub inimene ikka kellekski teiseks, eraldab end oma igapäevaelust. Ja see, et osa Eesti taaskehastajaid eirab või vastandab ennast rollimängule, on tema arvates vaid mööduv lastehaigus. “Euroopas tegeldakse sellega juba 20–30 aastat ja seal on enamik neist ühtlasi ka  rollimängijad. Minu jaoks on rollimängu tähtsus selles, et vaid nii hakkavad muistne lugu ja selles kätkevad ajahambale vastupidanud väärtushoiakud päriselt tööle. Ja seda suurem on sellest saadav emotsioon ja ka kasutegur. Just lugu on see, mis paneb 21. sajandi noored tegema rõngassärke ja ronima nendega linnusemüüridele. Võite ise ette kujutada, millist füüsilist koormust see endas kätkeb. Võite ise ette kujutada, kuidas see mõjutab osaleja suhtumist näiteks meeskonnatöösse.” Jüriööl, 23. aprillil taaselustavad Mati ja teised temasugused Kassinurme mägedes Jüriöö ülestõusu.

Naistega elus vedanud

2009. aastal jõudis Mati lõpuks omadega nii kaugele, et tuli põhitöölt ära ja pühendas end täielikult uuema Eesti ajaloonägemuse rahvani toomisele rollimängude kaudu. “Võib nii öelda küll,” kehitab Mati õlgu, nagu poleks selles midagi erilist. “Töö kõrvalt sai seda väga kaua tehtud, aga mõte end täielikul pühendada käis juba mitmeid aastaid peas. Ju siis tuli lõpuks see hetk, kui leidsin, et ma tahan ainult sellega tegeleda.”
Iga uue asja käimalükkamine on raske ja esimesed aastad olid ka rahaliselt väga pingelised. Aasta varem oli lõppenud ka Mati viimane pikemaajaline suhe. Pärast seda pole Mati end päriselt ühegi teise naisega sidunud. Ometi sõnab mõõgamees kindlalt, et naistega on tal elus vedanud.

“Need, kes on olnud osa minu elust, need on alati olnud kaasatud kõigisse mu tegemistesse. Ja eks nad ole liitunud minuga ikka tänu sellele, kes ma olen,” muigab Mati, kui küsin, kas tema temperamentne iseloom pole mitte põhjuseks, miks suhted pole püsima jäänud. “Selge see, et mul on emotsionaalne ja väga mitte-eestlaslik iseloom, mis ajab seiklustesse, aga ... Mul on poeg, kes tegi mu vanaisaks, ja ma olen tema üle väga õnnelik. Me oleme head sõbrad.”

Ta on jupp aega vaid ja lisab siis muheledes: “Ma olen õnnelik kõige selle üle, mis mu elus on olnud. On olnud palju huvitavat, palju emotsioone ja ka suhteid. Ilusaid. Ja enamikuga neist naistest, kes mu elus on olnud, saan ma praegugi hästi läbi. Igaüks neist on mulle midagi andnud, ja just tänu sellele olen ma praegu see, kes ma olen. Elu on ilus!”