Merle Jääger sai elukaaslase abiga hirmust üle

Enda sõnul viimase aja suurimad hirmud selja taha jätnud setu juurtega Merle Jääger (45) unistab nüüd, kuidas ta saaks end paariks päevaks rabas välja lülitada. “Tahaks olla nii, et kedagi ei näe-ei kuule,” näeb ta vaimusilmas.

Merle Jääger alias Merca, kes kameeleonina alati üllatab oma ekstsentrilise välimusega, paistab kaugelt silma. Seekord köidavad enim pilku tema roosakad, pea porgandikarva juuksed, mis kevadel veel täiesti punased olid. “Päike on mind blondiks värvinud, ausõna! See on Eesti loodus, pane see tingimata kirja!” rõhutab ta. “Imre (Merca elukaaslane – toim) siin kurdab, et mul on ajurakud ka ära pleekinud,” naerab naine.
Blondiiniks on päike teda varemgi teinud. Merca meenutab aastate tagust “hoiatavat näidet”, mil ta Saaremaal autoga sõites ja kaarti lugedes terve seltskonna kuskile pärapõrgusse suutis juhatada. “Mina, kes ma tavaliselt loen kaarti väga hästi, suutsin käituda nagu Ivan Sussanin. Siis oli mul väga piinlik, kõik teised naersid mu pihta. Mis mul muud üle jäi, panin selle looduse arvele, et peast blondiks pleekisin,” muigab Merca.

Hirm kadus pärast jah-sõna

Piinlikkuse pärast tavaliselt mitte eriti põdev ja kartmatu Merca on sel aastal hirmu siiski omal käel tunda saanud, kui päris esimest korda iseseisvalt lavastajakätt proovis. Setu muinasjuttudel põhineva näidendi “Mar’ats’auk” (“Marjakobar” – toim) vägede juhataja töö enda õlule võtmine tekitas Mercas üksjagu kõhklusi küll. “Täitsa õudne väljakutse oli see,” meenutab Merca. “Kui olin jah sõna öelnud, see hirm tuli ausalt öeldes kohe.”
Küll läks hirmutunne pikapeale üle ja suureks toeks seekordse väljakutse ületamisel ja hirmu seljatamisel oli Mercale ka tema elukaaslane Imre, kes siinsamas kohvikus intervjuu ajal naise kõrval istumas. Karmist välimusest hoolimata tundub, et mehele meeldib väga Merca eest hoolitseda: küll toob ta naisele janukustutavaid jooke, siis jälle aitab Merca mõtteid täiendada. Aeg-ajalt püüab naiselt jutu vahel ka mõne suudluse varastada. Ka Merca hoolitseb oma mehe eest. “Keerasin sulle ka ühe,” ütleb ta kaaslasele käsitsi tehtud sigaretti ulatades. Tundub, et sellistes hoolivates väikestes detailides pettubki paari õnn.
Merca tunnustab elukaaslase tuge, mis aitas tal lavastamisega kaasnenud hirmu ületada. “Tegelikult on mul tehnilise poole pealt hästi tiimikaaslane olnud Imre. Ta ehitas meile väga hea hobuse, leidis viisi, kuidas ilma elektri ja tossumasinata saaks tossu. Täitsa üksi oleks seda asja väga keeruline teha.” Imre omakorda lisab, et Merca ja tema moodustavad omavahel nii teatris kui ka igapäevaelus väga hea tiimi. “Kui mingisugused probleemid on, siis need lahenduvad väga kiiresti. Vaja lihtsalt natukene mõelda ja kõik laabub.”
Praegu unistab Merca aga rahust ja vaikusest – puhkusest. Küll ainult paariks päevaks – siis igatseks ta juba tagasi tsivilisatsiooni rüppe. “Tohutu igatsus on minna paariks päevaks rabamaastikule inimestest eemale, mul on korduvalt olnud suhtlusmürgitus. Tahaks olla nii, et kedagi ei näe, ei kuule.” Isegi Imre peaks siis vast koju jääma. Rabamaastikul harrastaks Merca kindlasti ka oma lemmikekstreemsporti, nagu ta seda ise nimetab – laugaste-õõtsikute ületamist. 

Eesti esisetuks end ei pea

“Teinekord ei tasu naljapärast midagi õhku visata, mine tea, kust see tagasi võib tulla ja mis moodi ta tuleb,” teeb Merca vihje etenduse teemadele. “Inimene tahab igasuguseid ilusaid asju, aga kui need ükskord kätte tulevad, siis ei jõua enam ära kahetseda.”
Muidu ettearvamatu ja julge käitumisega Merca on sellest samuti õppinud. “Viimasel ajal ma püüan ikkagi mitte väga selliseid kardinaalseid tõotusi õhku paisata, isegi mitte mõtetes omaette olles.”
“Mar’ats’auk” on juba ei tea mitmekümnes setu projekt, milles Merca kaasa on löönud. Mis see on, mis teda ikka ja jälle setu-asja tegema tõmbab? “Loomulikult ma teen need kõik kaasa ja peangi tegema. Ega geneetika vastu ei saa,” ütleb naine, kuid lisab siis tagasihoidlikumalt, et Eesti esisetuks ta ennast ei pea.
Merca on tegelikult vaid poolenisti setu, ema suguvõsa poolt. Aga nagu ta ise rõhutab, ongi õige oma rahvust ema järgi arvestada. Lapsepõlvekodu oli Mercal Tallinna külje all. “Seal elas mu setost mamma, kes nagu vana indiaalane rääkis ainult seto keelt. Sai  väga hästi hakkama, mitte mingit probleemi ei olnud. Seto keel on mul kodunt täiesti kaasa saadud,” räägib naine.
Pealinna alt lõunasse sattuski Merca tänu perekonnale. “Ikka jälle ütlen, et geneetika vastu ei saa. Sattusin Setomaale läbi mamma, kes oli mul elus vast kõige tähtsam inimene.”
Merca sõnul on Setumaal ka hoopis teistsugused, avatumad inimesed, kui kusagil mujal Eestis. Nii meenutab naine, kuidas ta oma “pungitsa perioodil” hari püsti peas setu mammiga kokku juhtus, too uuris soengu kohta ja soovitas Mercal hoopis keemilised lokid pähe teha, et neiu “õkva illosam” oleks. “Tolle kandi vanainimestele on omane eluterve uudishimu,” ütleb Merca. “Me Imrega just arutasime ükspäev, et äkki on kuidagi põhjus maastikus: Lõuna-Eestis, kus maastik on mägedest ja orgudest liigendatud, on inimesed rohkem omaette ja kui on kokkusaamine, on teisest inimesest suurem rõõm.” Ise samuti Lõuna-Eesti juurtega Imre noogutab ja lisab, et tõesti on lõuna pool inimesed avatumad kui mujal Eestis.

Jumalale väga lähedal

Lisaks oma juurtele ja avatud inimestele paelub Mercat Setumaal ka sealne maagiline loodus. “Kõige ilusam hetk, mida ma üldse tean, on augusti alguses Setomaa männikutes, kui päike hakkab alla lahkuma. Päikesekiired tulevad pool viltu ja kõik männitüved muutuvad täiesti kuldseks ja kogu õhk on kuldne. See täpselt see koht, kus kõik jumalad on sulle väga lähedal ja õhk laulab. Rääkimata lõhnast, mis tekib – päike paneb männid ka lõhnama. Kui sellega seguneb veel küpsete vaarikate lõhn – see on täielik litakas. See on koht kuhu võiks jääda,” õhkab Merca tema roppsuu-röökuri imago kohta üllatava tõsimeelse romantilisusega. 
Ka meeldib Mercale väga Irboska kant, mis jääb küll piiri taha Petserimaale. Naine mäletab, kuidas oma tütrega seal reisides jättis kant neile kustumatu mulje. “Tütreke ei saanud silma fotoaparaadi küljest lahti ja teatas, et kui ta ükskord vanaks saab, siis ta tuleb sinna elama,” naerab ta.
Mercale meenub ka Irboskaga seotud vana setu traditsioon. Nimelt on seal allikad, mille vesi on võluväega. “Kui sa õigest lättest jood, võid saada endale armastust, rikkust ja palju muud, aga sa ei pruugi teada, milline see õige läte on,” räägib ta. Merca tunnistab, et ka temagi on erinevatest allikatest joonud ning mõni on neist täppi ka läinud. “Vist võtsin õigest lättest, paar asja hakkavad viimasel ajal kuidagi rööbastesse minema,” ütleb naine õnnelikult vargsi elukaaslase poole kiigates.

Suurde poliitikasse ei pürgiks

Merca sõnul on setude jaoks praegu kõige suurem mure seotud ikkagi Eesti-Vene piiriga, mis rahvast lahutab, mitte enam setu kultuuri ja keele hääbumisega. Piiriteemaga läheb muidu rahulikult ja naljatades rääkiv Merca keema: ta hääletoon muutub konkreetsemaks, sõnad sõjakatemaks. Ka lendab temalt kriitikanoote Eesti võimu pihta. “Kui see piir ikka siis lõpuks niimoodi jäetigi, siis mina mäletan, kuidas tuli suuri lubadusi Setomaa teedevõrgustiku korrastamise kohta. Huvitav, miks ma ei näe seda? Mille pärast näiteks minu sõber, kes saaks bussipeatusest kaks kilomeetrit jala oma tallu minna, peab 20 kilomeetrise ringi tegema? Mujalt ei saa minna, sest lihtsalt pole teed,” räägib Merca võitlushimuliselt.
Suurt poliitiku ambitsiooni naisel endal aga ei ole. Kuigi Merca osutus valituks Tartu linnavolikogusse, Toompeal riigikogus istumas, kus oleks võimalus reaalselt piiriküsimus tõstatada, ta ennast ei näe. “Ma ei taha sinna Tallinnasse minna, see on üks hirmus paik,” viskab Merca ja ütleb, et Tartu on elamiseks väga hea koht. “Öeldakse küll, et siin käivad ringi pikkade kampsunitega märsilohistajad. Huvitav, miks ma neid väga harva näen?” uurib Merca irooniliselt.

Isikliku ihuahistaja küüsis

Jutukas Merca, oma porgandipunaste juustega jääb korraks mõttesse, kui küsida, kas tema puhul kehtib ütlus omadele võõras, võõrastele oma. “Üldiselt... eks seda on küll,” ütleb ta viimaks. Merca usub, et ta on endale loonud endale imago, kus teda enamasti inimesed tülitama ei tule. Samas on ka oht, et inimesed peavad teda liiga ülbeks. “Kui mind liiga torkima hakatakse, siis võin väga ülbe olla. Tõeline bitch!” ütleb Merca väikse vimkaga hääles.
Oma kogemus on Mercal olemas ka ülemäära andunud fännidega. Näiteks on Vanemuise teatri valvelauast küsitud tema telefoninumbrit. “Nad olid silmanähtavalt ebastabiilse mentaalse olekuga isikud. Olen täielik hullumagnet – mul on olnud korduvalt probleeme,” ütleb ta ja lisab, et nüüdseks on ta igalt poolt eemaldanud oma avalikud kontaktandmed. Sellega on väga rahul ka kaaslane Imre, kel muidu tuleks Merca pärast liigselt muret tunda.
Kui tulla tagasi hirmu juurde, siis tõelist hirmu ja ohutunnet on Mercale põhjustanud ka isiklik ihuahistaja, nagu naine teda ise nimetab. “Ta lõpetas mingi hetk ära, aga ta oli nii tubli ja visa, et üle poole aasta helistas mulle. Eks ma siis muretsesin endale pipragaasi ja käisin, see taskus, ringi.” Merca meenutab, kuidas ükskord helistas ahistaja talle väga lühikese aja jooksul lausa 36 korda järjest. “Võib-olla ta oli hullumajas ka, ma ei tea, ma ei hakanud kontrollima. Kõige halvem asja juures oli see, et tema ju mind teadis, aga mina isegi ei osanud ette kujutada, kes ta on. Teadsin ainult, et ta on meesterahvas vanuses 20–25.” Õnneks ahistaja tüdines Merca tähelepanu püüdmast.

Haletsemise asemel võiks sõimata

Igasuguste hullude fännide kiuste on Merca ikkagi jäänud iseendaks. Ka ei tunne naine ühiskonna survet mingit moodi käituda, välja näha, midagi teha. “Isegi ment ei murdnud mind, mis siis ikka. Pigem lisas auru juurde,” muigab Merca ja kinnitab, et oli juba lapsest saadik äärmiselt isepäine kutsikas.
Lähemal meenutusel tunnistab ekspunkar Merca aga, et kunagi teismeeas läbis ta ka oma “diskopepu perioodi”. “Kes ei tahaks tantsulkadel käia? Aga see möödus üsna kähku sel põhjusel, et ma avastasin, et mul pole muidu nende inimestega millestki rääkida,” selgitas naine ja lisas, et toonased eakaaslased ei mõistnud tema armastust teatri, kunsti ja kirjanduse vastu. “Siis ma sattusin pungitsatega õnneks kokku ja nemad miskipärast üldse ei imestanud, et ma teatris käin, raamatuid loen ja huvitun kunstist.”
Julgus olla erinev on Mercal kaasa sündinud. “Ega siis geneetika vastu ei saa,” ütleb ta juba kolmandat korda. Julgust on Mercal alati jagunud ka oma elukaaslaste puhul – naisel ei ole kunagi probleem olnud armukesteks endast mitu, isegi kümneid aastaid nooremaid elukaaslaseid valida, kuigi inimesed sellele altkulmu vaadata võivad. Erandiks pole ka Imre. Merca meenutab, et tema setu mammagi elas koos endast 22 aastat noorema mehega – jällegi see geneetika?
Kas aga julgelt erineva inimesena olla on ka raskem? “Mingi hetk on ikka, kus enesehaletsus tuleb peale. Pagan teab, miks. Täiesti lambist tuleb,” jutustab ta ja lisab, et selliseid hetki üritab ta vältida, sest iga kord saab ta siis nohu. “Kuna mulle nohu ei meeldi, siis ma püüan sellest hoiduda. Haletsemise asemel võiks sõimata, see annab palju paremaid tulemusi.”
Masendavatest hetkedest ülesaamiseks on aga Mercal tõeline rituaal välja kujunenud. “Kui ikka tuleb tõsine depressioonilaks, siis tuleb varuda endale kaks päeva, alkoholi, sigarette ja süüa võib-olla ka natuke. Ühe päeva sa jood ja suitsetad, kuulad vene muusikat, nutad natukene. Teisel päeval tegelen silmade otsimise ja iluprotseduuridega, vedelen vannis. Aga hingesitt on puhtaks loputatud,” kirjeldab Merca. “Hingelises plaanis on asi täie ette läinud.”