Kohtume Avoga bussijaamas. Ta jalutab ettevaatlikult – vaegnägija valge kepp käes, kompab rahulikult kõnniteed. Aastaid kümme käis Avo Tartus ringi oma juhtkoeraga. Kuid koerake jäi vanaks ning nüüd õpetab treener välja uut neljajalgset sõpra, kes käsklusi kuulates meest õigetesse kohtadesse juhiks. Seniks, kui uus koer veel õpipoiss, tuleb Avol hakkama saada vaid valge kepi abiga.
Tema elu pole kergete killast. Tunnistab, et on olnud palju rasket tööd ja rohkesti raha nimel rabamist. Kunagi oli ta nii jõukas, et suutis abikaasale rajada isikliku juuksuriäri, alustada majaehitust ja osta autosid. Kuid varandus kadus, ja Avo ei häbene tunnistada, et naine hülgas teda siis, kui Avo tervis kehvaks läks.
“Ah, mis seal ikka. Olen andestanud,” ühmab tõsise olekuga mees. Tema hääl peidab pisut nukrust. Sest elu veeretab uusi kaikaid kodaraisse. Riigilt saadav puudetoetus on kasinast kasinaim selleks, et tõusvas eurorallis inimväärselt elada. Nii ongi Avo õppinud lisaks lõõtsmooniku mängule tegema massaaže. On mobiilne massöör – sõidab kohale kasvõi üle Eesti. Sest elu vajab elamist. Kuid nüüd siis Avo lugu.

Uljas sõitja põkatsil

“Sündisin Elvas ja kasvasin üles Rannus. Tegin palju maatöid. Sõitsin nelja-aastaselt traktoriga isa süles, peagi panin põkatsiga juba üksigi ringi. Isa pani käigu sisse, siduri jõudsin käega alla vajutada, gaasi jõudsin ka ise alla vajutada, ja nii sõitsingi.
Kooli käisime traktoriga, sest Mällo talust, kus elasime, olid teed läbimatud. Talvel viidi meid hobusega. Mu lapsepõlv ei olnud raske, päris lõbus oli, kaks õde oli ka ja neid sai natuke kiusatud.
Vanaisa oli lõõtsamängija. Tal oli palju pille. Ta tegi sellise kombaini, kus mängis seitset pilli korraga, käis sellega sünnipäevadel ja tol ajal olid rajoonipeod, tal oli oma kolmeliikmeline kapell. Olin siis kolmene, kui laulsin vanaisa saatel, ja laul oli selline: “Kikas ütles kanale, lähme lakka munele, vaat, vaat sedamoodi, nii peab ilmas elama.” See oli esimene laul, mille vanaisa mulle selgeks õpetas, ja esitasin seda sugulastele.
Olin umbes üheksa-aastane, kui mul hakkas hommikuti halb, iiveldas, nõrkus, päeva peale läks paremaks, aga järgmisel hommikul kordus sama. See haigus piinas mind tükk aega, tohutu joogijanu oli. Isa otsustas, et viib mind ambulantsi, et suhkruproov teha.
Rannu ambulatooriumis tehti vereproov nelja tunniga, sest mul oli väga halb olla. Olin niivõrd läbi, et luu ja nahk vaid järgi, sülge suus ei olnud. Vene ajal mõõdeti veresuhkrut teistmoodi ja mul näitas see 400, ehk praeguste mõõtmetega 40. Maru kõrge. Rannu arst helistas Elva haiglasse, isa viis mind haiglasse, pandi kohe tilgutuste alla ja siis tulid vitamiinisüstid. 15 süsti sain päevas, pluss tilgutused veeni.

Kohe pandi ka insuliinisüstid peale. Arst ütles, et pead jääma eluaeg süstima. Olin vaid kümneaastane, ega see mind siis suurt ei ehmatanud, aga pärastpoole, kui vanemaks sain, hakkasin mõtlema, et ränk ikka küll – 4–5 süsti iga päev ja olen teinud neid tänaseni. Nüüd nagu muuseas teen, see on juba eluga nii kaasa läinud.
Koolis aga õpetajad mõnitasid, et Paap poeb haiguse taha ära, tegelikult ma ei jõudnud palju asju teha, sest tervis oli nii kehv. Kui haiglast koju sain, arstid ütlesid, et kanna koolivormi all kampsunit, et kõht oleks soe. Sest kõhunääre on ju haige, kui suhkruhaigus kallal, aga õpetajad ei saanud kampsunist aru. Tol ajal ei tohtinud koolivormi all kampsunit olla. Mind viidi kantseleisse, kästi koolivorm ära võtta. Kodus ütlesin isale, et mõnitati. Isa tuli kooli kantseleisse ja tegi asja selgeks. Koolis mul ei olnud kerge.
Tekkis murdeiga ja tervis läks kehvemaks, palju olin haiglas. Edasi mõtlesin, et lähen keskkooli, aga vaatasin, et õppimine pole minu jaoks. Otsustasin, et lähen Rakverre tädi juurde autokooli, tehnika on hingelähedasem. Sain load kätte, töötasin autojuhina 1979 kuni 1994. Siis hakkas nägemine ära kaduma – tähed ridade peal hüppasid, postid olid sinkavinka. Kui õhtu sõitsin, autotuled viskasid vastu topelt. Arvan, et kõrge veresuhkur vaikselt hävitas tervist.

Algul läks nägemine muudkui udusemaks, kuni olin koti sees, 39aastaselt. Abielus olin, lapsed olid ka, peres hakkasid probleemid tekkima. Ja kui neerud 1997. aastal läbi läksid, otsustas teine abikaasa jalga lasta.
Mul on kaks naist olnud, esimene abielu oli 1980. aastal, sellest abielust on poeg. Poeg helistab ja räägib, vahel käib külas, aga tema elukaaslane ja lapselaps ei käi mul külas. Eks ta selline sant tunne on, kuid mis ma sinna teha saan. Ma pole saanud enda poega aidata rahaliselt, sellest võisidki tülid tulla.
Teisest abielust on mul tütar, ta on 19aastane, täna elab Soomes ja tal sünnib väike laps, ma saan vanaisaks. Tütar käib minuga tihedasti läbi, käin teda Soomes vaatamas. Temaga on hea kohtuda.
Kuigi palju asju on haiget teinud, siis mul ei ole minevikku vaja tõrvata ja mustata. Aga keegi ei saanud aru, kui raske mul oli, kui pidin üksinda hakkama saama. Tänasel päeval on olemas hooldaja Külli, kes mind aitab. Ta on minu saatja ja abiline, käib ja aitab, kui mul on kuhugi vaja sõita. Elan Rõngus kahetoalises korteris, mille sain siis, kui autojuhina sovhoosi tööle tulin 1979. See oli nagu majandi korter ja tänaseni on see minu kodu.”
 
Lõõtsamängu katsetama

“Kui ma noor mees olin, ega siis lõõts mind ei huvitanud, tehnika ja autovärgid huvitasid rohkem. Aga lõõtsa pidin kätte võtma ja ära õppima, et endale elatist teenida ja korterivõlgadest lahti saada siis, kui olin nägemise kaotanud. Võlad tekkisid seepärast, et olin palju haiglas ja mu naine ei maksnud korteriüüri, laristas raha muude asjad peale. Hullumaja oli. Hakkasin siis lõõtsa õppima. See oli isast jäänud pill. Võtsin kapist pilli ja sõber näitas natuke mängutehnikat, hakkasin omal käel katsetama. Aasta oli 1998.
Kui sain kümme lugu selgeks, läksin Tallinnasse, võtsin pilli, istusin tänavale ja hakkasin mängima. Panin pillikasti enda ette ja inimesed viskasid sinna kolks ja kolks sente sisse. Eks seda mängu ka nautisin, kuid mul oli ikka väga raha vaja, pension väike, tuba tühi ja sissetulekut tarvis. Ja õppisin lugusid muudkui juurde.

Nüüd võin õpetada inimestele juba ise lõõtsa. Olen kahele inimesele õpetanud – Tallinnas ühele Saaremaa mehele ja Tartus ühele naisterahvale. Mul oli kolmerealine lõõts ja pool aastat tagasi andsin selle ühele Viljandi pimedale poisile Harry Karele, et ta saaks õppida mängima. Viljandi puuetega inimeste festivalil mängisime kokku – tore koosmäng tuli. (Harry on pimemassöör, tema jaoks on lõõtsamäng hobi mitte teenistus – toim.)
Ligi kümme aastat olen tegelenud tänavamuusikuna, kolm aastat tagasi õppisin  ka massööriameti ära. Vaatasin, et pillimänguga teenib suviti, aga massaaži saan teha ka talvel. Läbi käte tunnen energiaid, tunnen ära inimeste haiged kohad ja tegelen nende haigete kohtadega. Kes tahab nõrgemat massaaži, kes tugevamat – tehnika on erinev.
Massaaži teen ka oma kodus Rõngus. Tegin enda toas väikese remondi ja saan seal võtta kliente vastu. Kirjutasin äriprojekti, et olen mobiilne massöör, inimesed tellivad vajadusel mind koju või töökohale, võtan kaasa massaažilaua ja hooldaja Külli sõidutab mind kohale. Panen laua püsti, teen massaaži ära ja sõidan järgmisesse massaaži.
Põhiline on kaelasoonte hädad, seljahädad ja ristluud. Kui käed inimese peale panen, kutsun endanimelise ingli, peaingel Rafaeli ja ingel Shanna appi. Ja nad tulevad appi, et ma ei väsiks. Kui massaaž on tehtud, tänan ingleid, et nad mind abistasid.
Hea on kuulata inimestelt tagasisidet, et neil on saanud paremaks õlad, kaelasidemed, et nad on abi saanud. Inimestel ei ole enam seljavalusid, kaelavalusid. Mina seda enda peast ei võta. Lihtsalt teen. Ja see, mis koolis õpetati, sellele olen juurde pookinud oma võtteid. Kui kool ja enda võtted kokku panna, saab hea asja kokku.
Teen ja aitan inimesi vahel ka nii, et tasu ei võta. Ei ole nii, et näpuga ajan rahanumbrit, vaid teen, et inimest aidata. Ma ei saa küsida haige inimese käest, kui ta saab minust veel vähem pensioni.

Eks mul rahaliselt on raske hakkama saada ja see ongi põhimure praegu. Hooldaja Külli ka aitab mind, aga see on tema raha, samas üksi riigipensioniga välja ei tule. Kui saan riigilt 240 eurot ja sealt talvel üle 100 euro maksan küttekuludeks-üüriks, aga rohtusid ja toitu vaja ka osta, siis riiet parem ära ostagi.
Soomes saab pensionär 1000 eurot, aga mina saan 240 eurot. Ega ma ei käiks laatadel mängimas, kui elaks pensionist ära. Rahalist abi on vaja, sest see raha, mida saan toetusena riigilt ja kord aastas Rõngu vallalt 30 eurot – on nagu natuke naljategemine.
Praegu, suvel, on tööd õnneks rohkem lõõtsamänguga. Mängisin Aunaste kirbuturul ja Hansapäevadel, ka Hansahoovi üritustele on mind kutsutud. Palju kutsutakse, kuid vahel lähen ka ise – istun maha, tõmban lõõtsa välja ja mängin.
Kui mul tööd teha pole, siis olen rohkem kodus. Nüüd kui saan juhtkoera, hakkan jälle jalutamas käima. Mulle meeldib jalutamine, meeldib ka kontsertidel käimine. Väga meeldivad vabaõhukontserdid. Kui neid ei ole, käin Vanemuise kontserdisaalis. Armastan muusikat. Meeldib rahulik muusika – nagu Apelsin, Justament ja lõõtspilliansamblid.
Vahel on ka masendus peal, aga tuleb elada rõõmuhetkedest. Rõõm on siis, kui saan tütrega koos olla. Tulevikus tahangi olla oma tütre lapsele hea vanaisa. Unistan ka sellest, et saaksin endale maakodu, kus oleks kolm tuba, linnulaul ja saun. Elada linnulaulu sees ja sauna kütta – see oleks tore. Aga linnulaulu ja sauna ma veel osta ei jõua.”