Jaan Tätte: “Ma ei tohi igatseda!”
Vilsandi üksindust hindav laulja, näitleja ja kirjanik Jaan Tätte on juba üle 10 000 meremiili seilanud väikesel Nordeal, kus omaette saab olla liiga harva ning kaks aastat kestva reisi kestel seltskonda valida hoopiski mitte.
Olete nüüd pool aastat ühes paadis seilanud, see tundub kohutavalt pikk aeg. Kaks aastat väikeses laevas ninapidi koos, lisaks igal nädalal võõrad, kas pole see ümbermaailmareisi eest soolane hind üksindust hindavale inimesele?
Reisi esimesel poolel olin ma pisut suuremas paanikas kui praegu selle üksiolemise sooviga. Ausalt tunnistades kaalusin esimesel kolmel kuul korduvalt reisi poolelijätmist, just selle ülerahvastatuse pärast. See oli liiga äkiline üleminek minu harjumuspäraselt vaikelult. Ei olnud välja kujunenud rutiini ja oli tunne, et pean viisakuse pärast kogu aeg seltskonnas olema. Lõpuks see piinas nii ära, et hakkasin otsima võimalusi eraldumiseks. Nüüd on kaks kindlat aega, mida pean enda omaks siin laeval: öine vaht laevaroolis, kui teised kõik magavad; ja päeval kella üheteistkümnest kaheni, kui on Marko (Marko Matvere – toim) vahikord ja meie ühine kajut on minu päralt. Saan aru, et sellest ajast mulle piisab, ja rohkem ma selle üle ei virise.
Ja see kolm tundi omaette olemist on mu vaimsele tervisele päris hästi mõjunud. Olen siin palju õppinud asjadest, mis mulle ei meeldi, mööda vaatama. Varem olin harjunud kõik ümbritsevad pinged enda sisse imema, aga nüüd olen kasvatanud ümber kõva kooriku. Muidu siin hakkama ei saaks. See on vist mingi egoasjandus, mida mul varem vaja polnud. Sellistes tingimustes tuleb vägisi ise psühholoogiks hakata, asjad enese jaoks väga põhjalikult läbi mõelda ja püüda neid mõtteid ka rakendada.
Kõik me neli põhimeeskonna liiget siin ühisel laeval oleme tegelikult erinevatel reisidel. Igaühe jaoks tähendab see pöörane ettevõtmine mingit oma asja. Kui sellest aru saada, siis on kõik juba lihtne. On üsna erakordne elamus see 23 päeva järjest ookeanil – just selles plaanis, kui palju jõuad mõelda oma elu üle järele, ilma et sind mingid pisiasjad segaksid.
Kas kitarr on kaasas?
Jah, on kaasas ja ta on kujunenud mulle siin väga heaks kaaslaseks. Kodus ma teda nii tihti kätte ei võtnud. Sõrmitsen pilli ja laulan mõttes uusi laule.
Oled sa kursis, kuidas on abikaasal Margitil läinud see pool aastat saarevahi ametis?
Jah, olen kursis. Suhtleme igal võimalusel kas telefoni või neti kaudu ja see annab mulle palju jõudu vastupidamiseks. Saarevahi ameti pärast ma muret ei tunne, kuna tean, et Margit on minust palju kohusetundlikum ja tublim ning saarerahvas kindlasti aitab teda raskemate tööde juures.
Mis on olnud kõige huvitavam Vilsandil looduse keskel elades?
Kõik on väga huvitav. Jälgid lindude saabumist või äralendu; vaatad, kuidas tärkab esimene roheline kõrs, näed, kuidas ta kasvab, millal tuleb õis, millal vili.
Üks eriline hetk tuleb meelde kevadest aastaid tagasi, kui töötasin õue peal ja kuulsin äkitselt metsast mingit plõksumist. Ei saanud enne rahu, kui jätsin kõik pooleli ja läksin metsa asja uurima. See oli selle kevade esimene kuum päev ja männivaik sulas ning noored käbid avanesid toreda praksakaga. Istusin kaua kivi peal ja kuulasin. Püüan siiani igal kevadel seda suurt pidupäeva mitte maha magada.
Mis on sinu jaoks maal parem kui linnas?
Mõistan täiesti inimesi, kes maal oma elu ette ei kujuta. Eks ma isegi kaalusin pikki aastaid, enne kui linnaga lõpu tegin. Kartsin, tundus, et linnast ei tohi ära tulla. Õnneks tulin. Mäletan esimese suve lõppu, kui kõik suvitajad sõitsid ära ja ma sain aru, et ma ei pea nendega kaasa minema, vaid võin jääda siia – paika, mida üle kõige armastan. See oli nii võrratu kogemus, et iga järgnev päev oli nagu pidupäev. Ma olen ikka siin ja võin siin olla ja jäängi siia. See tundus liiga hea, et olla tõsi, ja see tunne pole kolme aastaga üle läinud. Kaks talve olin üksinda ja enne reisi viimase aasta koos naise Margitiga.
Kui jätta kõrvale lapsepõlv vanematekodus ja aeg, kui oma lapsed olid väikesed, siis aasta koos Margitiga Vilsandil oli mu elu kõige õnnelikum aasta. Üliraske oli sellest rõõmsast elust põgeneda siia reisile. Kunagi selgub, kas tegin õige otsuse. Olen siin tohutult palju näinud ja kogenud ning veel rohkem seiklemist ootab ees. Eks näis.
Linnas oli päevi ja aegu, kui mõtlesin, et nõnda see mulle antud ainus elu lihtsalt libiseb käest ja ma ei oska temast rõõmu tunda. Torman ringi, ajan mingeid asju, õhtuks olen laipväsinud, aga midagi päevast meenutada ei ole. Öösel ei saa und, sest kõik päevane sigrimigri käib peas ringi. Mida ei olnud, oli hingerahu – kõige olulisem asi inimese jaoks.
Maal selliseid mõtteid ei teki. Iga elatud päev läheb kirja kahe eest, sest kõik, mida su silmad enese ümber näevad ja kõrvad kuulevad, ei mahu ühe päeva sisse ära. Isegi kui sa ühel päeval ei tee mitte midagi, on see ikka väärtuslikum aeg sinu elus kui kuu aega linnas sebimist. Linnas olin harjunud ootama suve, mis tähendas maaelu. Linnas ootad kogu aeg midagi. Ootad midagi, mis su hinge rõõmustaks. Maal sellised ootused kaovad. Iga päev on loomulik ja loogiline. Kõik muutub kindlas rütmis, sina elad koos looduse muutumisega ja koos muutuva valgusega. Isegi pimedal talvel ei oota, et tuleks ükskord juba kevad. Kevad lihtsalt tuleb, tuleb iga päevaga lähemale ja jõuab kohale märksa varem, kui linnainimene seda märkab.
Igas päevas on päris palju rõõmuhetki. Linnas pead ikkagi päris palju vaeva nägema, et neid rõõmuhetki leida, ja tihti otsid neid valedest kohtadest, enamasti ostukeskustest. Maal tuleb rõõm ise sinuni, kui oskad loodust tähele panna ja see sind erutab.
Kui harjud ära, et öösel on pime ja vaikne, siis ilma selleta on väga raske.
Kas loodus on pannud sind näiteks ka toidule teistsuguse pilguga vaatama?
Usun, et meie peres on samad lood mis igas keskmises haritud eesti peres, kus uued ajad on toonud uued kombed. Kuna meil naisega on nüüd seal saarel rohkem aega enesega tegeleda, oleme päris kõvasti oma harjumusi muutnud. On kuidagi nii, et kui juba elukvaliteet läheb paremaks – pean silmas maale asumist –, siis märkamatult hakkad ka muid asju teisiti toimetama. Või tuleb see vanusega?
Meil on poeskäimise võimalused kasinad, seepärast varume talupidajatelt porgandid-kaalid, ja kuna need on kõik niivõrd head, siis on liha jäänud märkamatult teisejärguliseks. Sööme liha küll ja väga hea meelega, aga mitte väga sagedasti. Lisaks ökopoodide pudrumaterjalid ja oma sügavkülmakirst täis kõike suvist. Sööke teeme puuahjus ja kõik see kokku on väga tore. Aga mingid toitumisfriigid me ei ole. Siin laevas olen veidi segaduses, kui teen hommikul näiteks kaerahelbeputru ja Marko ei tule laua ligigi, vaid vaatab mind eemalt nagu hullu ja korrutab järelejätmatult, et inimene peab toituma ainult lihast ja praekartulitest. Eks igal ole oma tõde, millesse ta usub.
Aga milline on sinu suhe oma tervisega? Liikumisega?
Nagu keskmine eesti mees, nii ei hooli ka mina suurt oma tervisest. Enne reisi käisin üle kümne aasta esimest korda Kihelkonnal arsti juures läbivaatusel ja vereproovidel ning minu rõõmuks ütles dr Aus, et terve mees. Seda oli hea kuulda, sest eks me salaja ikka veidi kardame, et äkki on meil midagi viga, ja seepärast ei tahagi arstile minna.
Maal seda küsimust ei teki, et kas peaks rohkem liikuma. Oma hädavajaliku liikumise teen ära juba kodutoimetuste käigus ja iga päev umbes 5–6 kilomeetrit kõndimist või suusatamist mööda saart on minu jaoks väga mõnus elustiil. Õhtul tuleb hea uni ja tuju on hea.
Mis on sind hoidnud nii kaua Margitiga koos – väga paljud mehed ilmutavad 40ndates väsimuse märke ja lahkutakse tagasi vaatamata. Ilma hukka mõistmata – paljud on ju tõesti koos olnud sellest ajast, kui veel mõistus polnud saabunud ning maailma võlud ja valud nägemata.
Olen võib-olla vähe ringi liikunud, aga ma pole paremat naist kohanud ja isegi pea salasoppides pole ma uuest naisest unistanud. See on jumalik tunne, kui tavalisest armumisest ja kirest kasvab välja päris armastus, mis laieneb kõigele sind ümbritsevale.
Millised on sinu pojad? Mis on see, mida oled tahtnud neile kaasa anda? Kas nad kuulavad sind?
Vanem poeg Jaan (23) õpib Tallinnas filmimeheks ja Kunter (21) Tartus ökoloogiat. Pojad on toredad poisid ja usun, et saavad elus kenasti hakkama. Nende südamed on õige koha peal. Ise olen kunagi natuke õppinud Tartu Ülikoolis bioloogiat ja hiljem lavaka lõpetanud, nii et kummaski pojas on midagi ka minu valikutest.
Teadlikku õpetust eluks ma neile jaganud ei ole. Ma ei saa ju arvata, et minu tõed on õigemad kui nende omad. Loodan, et hädavajaliku on nad saanud kätte Margiti ja natuke ka minu eeskuju põhjal. Kõik lapsepõlvesuved Vilsandil on ehk mõjunud vaimule tervendavalt. Ma ei tea, kas nad kuulavad mind. Ma ei tea, kas nad on tähele pannud, et mul on vahel õigus olnud, kui see neile alguses nii ei tundunud. Mulle näib, et me mõistame üksteist kõik päris hästi ka suurte sõnadeta.
Kas igatsed koju? Millest puudust tunned?
Ma ei tohi igatseda. Reisi algul, kui võitlesin veel merehaigusega ja igatsesin tohutult peret ja Vilsandit taga, jäin kuidagi hingelt nõrgaks. Nüüd olen tugevam. Tean, et mu pere elab kuskil rõõmsat elu, tean, et mu Vilsandi on sama koha peal ja Margit kõnnib minu armsaid radu minu eest ning näeb kõike seda, millest mina puudust tunnen. Tean, et olen ükskord tagasi ja kõik on jälle väga hästi. Võib-olla on kunagi lapselastel vaja vanaisa, kes on purjetanud ümber maakera ja kes räägib neile lugusid kaugetest maadest.
Puudust tunnen mõnest paist.
Kas oled õnnelik ja mis sind õnnelikuks teeb?
Imelik oleks öelda, et ma ei ole õnnelik. Olen väga õnnelik. Vahel tundub, et mu elu on nagu üks ilus muinasjutt, mille ma ise olen välja mõelnud.
