Annely Peebo: ma ei tahaks olla noorem!

Alati särav ja armastatud ooperilaulja Annely Peebo (40) usub, et hoolimata juba naise jaoks küpsest east on temas sees tütarlapselikku krutskimeelsust, mis tal oma kahe poja kasvatamisel ka ära kulub.

“Naine on suurepärane kahekümneselt, veetlev neljakümneselt ja vastupandamatu elu lõpuni. See on ilus lause – meil on ainult põhjust rõõmu tunda, sest muutume vastupandamatuks,” ütleb  värskelt 40. sünnipäeva pidanud Annely endale omase särava naeratusega.
40. eluaastat, praegust eluetappi nimetab kahe väikse poisi – kuueaastase Leon Tristani ja kaheaastase Lauri Lennoxi ema naudingute ajaks. “Naine on selles vanuses jõudnud sinnamaani, et on pere loonud, lapsed sünnitanud, tööpost on paigas ja kodu on rajatud. See on selline iga, kus tõesti on käed-jalad tööd täis. Aga vundamendid on igal alal loodud ja nende peal nüüd käia ja olla on palju mugavam ja mõnusam,” kirjeldab Annely. 

Ebakindlusele ei tohi mõelda

Naise sõnul ei ihka ta olla aastaid ega aastakümneid noorem. “40 aastat on teinud oma töö igas mõttes, nii heas kui ka halvas. Üks 40aastane on kindlasti suurema elukogemusega kui 25aastane,” lausub ta. Üheks olulisemaks kogemuseks peabki Annely emaks saamist. “Olen hakanud elu natuke rahulikuma, targema pilguga vaatama. Südametunnistus või sisemine rahu on loksunud õigesse kohta. Emaks saamised, prioriteetide muutused löövad asjad paika,” kirjeldab ooperitäht. “Hetkel ma ei saa öelda, et tahaksin olla palju-palju noorem ja et siis oleks need ja teised asjad paremini. Võib-olla kümne aasta pärast ütlen, ma ei tea. Praegu on mul jõudu teha sporti, reisida, olla ema, teha tööd,” kinnitab oma sõnade tõestuseks nii seest kui ka väljast särav naine.
Kas 40 täis saamine on ka mingisugust ebakindlust toonud? “Ei tohi väga selle peale mõelda,” ütleb Annely lõbusalt. “Eks 40 on juba selline number, et kui sa mõtled, siis on 50 ja 60 ukse ees. Ja kui ma noor olin, olid 60aastased meie vanaemad. Nad olid ikka kohe vanad. Tänapäeval võib üks 56aastane naine olla väga atraktiivne ja nooruslik. Ajad on muutunud. Minu jaoks on täna 80aastane vanaema,” selgitab Annely.
Meestele, kes teatud vanusest naisi maha kannavad, ütleb Annely diplomaatiliselt, et eks igaüks otsustab oma elu üle ise, aga peale välimuse on tähtis ka sisu. “Ühte 20–25aastast naist on kaunis vaadata ja noore inimese lõhn on juba teine. Aga samas tuleb selle peale ka mõelda, et kui see 20aastane suu lahti teeb, kas see vaimne baas on ka küpse mõtteviisiga mehega jagamiseks. Ainult väline atraktiivsus – sellest väsib suhteliselt kiiresti ära,” usub Annley.
Lõppude lõpuks näeb Annely nii kaunis ja särav välja, et tema vanust ongi raske ära arvata. “Üks kolleeg on mul 29aastane ja me mängime temaga laval armastavat paari. Kui siis kuidagi proovide käigus tuli kogemata välja, et ma olen 40, oli tema šokk suur. Mis on osaliselt tore, et keegi ei mõtle, et sul on ka juba teatud aastad turjal,” jutustab naine lõbusa loo.

Sobib poiste emaks

Annely sõnul on tema sees endiselt ka tütarlapselikku krutskilikkust. Eks juba amet nõuab seda.  “Me peame olema laval ülimalt avatud, sest teisiti ei jõua see informatsioon, mida sa jagad, inimesteni. Mäletan, kui mängisin aastaid tagasi Hansu ja Gretet, oli mul võimalik laval väike poiss olla, jalad harkis istuda, keelt näidata, kukerpallitada. Sain teha asju, mida üks naine, tüdruk iialgi ei tee,” räägib oma hääle tõttu laval just poisikeserollidest alustanud Annely.
Ka emaks olemisel tuleb särtsakus ja krutskilikkus kasuks, eriti kui kasvatad kahte poega. “Mulle sobib olla poiste ema. Mulle hirmsasti meeldib poistega mürada ja neile nalju rääkida. See osa on minus olemas. Kui mulle öeldakse, et sa särad väga, elurõõm ei ole sinust kadunud – see ongi just see. Niisugune lapsemeelne rõõm ja sära, mida ei saa mitte mingi raha eest osta. Sul kas on see või ei,” jutustab Annely.

Lapsed õpivad ema keelt

Emana on Annely peagi ühe suure muutuse ees – poeg Leon Tristan alustab uuel sügisel kooliteed. “Üks kuueaastane tahab juba ise oma otsuseid vastu võtta ja on suhteliselt iseteadlik, ” kirjeldab Annely oma vanemat poega. “Kooliminek on kindlasti suur muutus. Ta hakkab olema koolis inimestega, kes mõjutavad tema igapäevaelu. Kodune mõju muidugi jääb, aga aina vähemaks. See on vanematele kindlasti raske moment, aga ma usun, et need esimesed kuus-seitse aastat on põhilised aastad, kus laps saab kaasa teatud iseloomu.”
Annely jaoks on üks olulisi põhimõtteid poegade kasvatamisel nendega eesti keeles rääkimine. “Leian, et emakeel on siiski ema keel. Loomulikult nad kasvavad üles teises ühiskonnas ja nende sõbrad ja koolikeel saab olema saksa keel. Aga tänapäeval kahes keeles üles kasvada ei ole mingi vaev,” usub naine.
Kuigi väiksemad lapsed võtavad keelt kergelt omaks, on naise sõnul eesti keele õpetamine ka raske ülesanne. “Kui sa elad teises keskkonnas, siis igapäevateemasid sa käsitled, aga kui hakata rääkima sügavamatel teemadel, jääb sõnavarast puudu. Meil on õnneks väga palju eestlasi pidevalt külas ja suviti on pojad kuu, poolteist, vahel isegi kaks siin Eestimaal,” kirjeldab Annely. “Ma alati naeran, et ma saadan nad Eestisse asumisele. Kui nad selleks ajaks tahavad midagi unustama hakata, siis õpivad nad siin selle jälle kiiresti ära,” ütleb naine lõbusalt.

Sünnipäevapidu planeerimata

Kodumaale satub Austrias Viinis elav ooperisolist kontserte andma kaks-kolm korda aastas. Viimati tõi Võhma tüdruku siia tagasi koostöö Viini poistekooriga. Nüüd astub Annely nädal enne jõulupühi lavale koos Mart Sanderiga, kellega tuleb ettekandmisele džässilik bigbändi repertuaar. “See on minu jaoks hoopis midagi muud: sõrmenipsakad ja repertuaar, mida paljud inimesed saavad kaasa laulda. Sellist kontserti teed naerunäoga. Lisaks on meil koos Mardiga kindlasti lõbus,” jutustab Annely kontserdituurist, mis ta taas kodumaale tõi.
Üleüldse on Annely elus oluline kõik pakkumised ja kontserdid korralikult ära organiseerida. “Kui oma pakkumistest piisavalt vara teada saada, on võimalik kõik kalendrisse sättida. Aga tihti on ka seda, et pakkumised tulevad liiga hilja,” kirjeldab vägagi tiheda esinemisgraafikuga naine.
Aasta lõpp on Annely jaoks olnud niivõrd tihe, et isegi korralik juubelipidu on veel pidamata jäänud. “40 on niisugune vanus, kus peaks midagi korraldama. Ja ega ma sellest ka pääse. Ei tahagi pääseda,” ütleb naine ausalt. “Tähtpäevi on meil tegelikult vähe ja kui neid ka ei peeta ja inimesele tähelepanu ei avaldata, siis on kurb. Meie oma peres ja lähedastega üritame seda teha. Olude sunnil mul praegu selleks aega ei ole. Detsembris, jõulude eel, on mul iga päev kas etendus või kontsert.”

Jõulud Austria moodi

Tähtpäevi hindab Annely väga. Nii on ka eelseisev pühadeaeg naisele väga oluline. “Jõulukaunistuste nautimine ja piparkookide küpsetamine – mulle see hirmasti meeldib,” tunnistab ta. Oma pere jõulutraditsioone kirjeldades möönab Annely, et Austrial ja Eestil on need sarnased. “Söögiks sealiha, verivorstid, hapukapsas, kartul. Ainult Austrias on kartuli asemel gnödel – saiast tehtud pallike,” kirjeldab ta.
Paar erinevust on, teatab Annely. Esiteks ei tule jõulude ajal kodudesse mitte jõuluvana, vaid Krist Kind – Kristuse laps. “Mina pole selle traditsiooniga siiamaani leppinud, sest minu jaoks on ikka näärivana ja jõuluvana. Ja meil ongi igal aastal ka jõuluvana käinud või vähemalt koti ukse taha jätnud.”

Kui Eestis peetakse jõule nii, et pered istuvad koos, jagatakse kingitusi, lauldakse, tantsitakse, siis Austrias see komme Annely sõnul puudub. “Jõululaupäeval ehitakse laste eest salaja kuusk. Kingitused pannakse kuuse alla ja siis helistatakse kellukest, avatakse uksed ja siis seisab seal imeilus kuusk ja Krist Kind on sinna alla kingitused toonud. Suur üllatus ja pidu kõigile. Siis tormavad kõik kuuse juurde kingituste järele. Lugemist-laulmist nagu Eestis pole,” jutustab Annely. Selle traditsiooni juurutas lauljanna oma perele õige pea sisse. “Ütlesin, et kingituse eest tuleb ju midagi teha. Laulda ei oska, lugeda ei oska, siis minupärast tee kas või kätekõverdusi,” naerab särtsakas ema. “Ma mäletan, et isegi mu mehe vanemad kirjutasid oma luuletused paberite peale, natuke võõrastasid küll, aga nad tegid seda imeilusasti kaasa. Meil on täiesti Eesti jõulud ka Austrias, verivorstki on laual,” ütleb Annely.

Kodabiline on normaalne

Annely tunnistab, et on perekeskne inimene, kel on mõnikord tunne, et tahaks lavale astumise asemel hoopis kodus lapsele tekki peale panna. “Loomulikult on aegu, kus tahaks kodus olla, ei viitsi kohvreid võtta ja asju pakkida. Lükkan selle alati viimasele minutile. Et mitte minna. Aga samas on eluaeg inimestel olnud koduabilised ja lapsed on normaalseks kasvanud. Meil on selleks koduhoidja ja minu mees, kes on väga tublid. Minu äraoleku ajal hoolitsevad nemad kodu eest,” jutustab Annely, kuidas pere- ja tööelu koos toimivad. Naine ise nimetab seda kuldse kesktee saavutamiseks.
“Põhimõte peaks selles olema, et me teeme oma asja, aga oma töö kõrvalt me ei tohiks unustada ka iseendasse vaadata ja aeg-ajalt puhata. Mina olen veel eriti inimene, kes seda endale ütlema peab, sest ma ei oska puhata,” muigab Annely ja räägib, et tihtipeale kukub ta vabal hetkel askeldama. “Kui ma olen kodus ja mul on aega, siis hakkan kindlasti kooki tegema või võtan mingi asja ette: pesen, koristan. Mulle meeldib tegutseda,” ütleb ta ausalt, et tegutsemine ongi tema jaoks puhkamine.
“Minu töö on seotud siiski energeetikaga. Ma märkan inimesi, kes päev otsa enne etendust magavad ja puhkavad. Nad tulevad etendusele ka täpselt samas vaimus. Mina torman etendusepäeval ringi, panen veel enne lapsi potile. Ma tunnen, et mul on see elurõõm, igapäevane elutempo sees, ja ma suudan seda kohe edasi anda,” kirjeldab Annely, kust tema energia tuleb.

Haiguste vastu rahvameditsiiniga

Nii isiklikus kui ka professionaalses elus juba nii palju saavutanuna unistab Annely ikka millestki suuremast. “Unistama peabki rohkemast, siis liigud natukenegi sinna suunas. Samas ei tohi unustada, et igapäevast elu tuleb ka kuskilt otsast nautida, sest kui sa ainult tambid, jooksed ja teed, siis unustad kõik muu ära,” mõtiskleb Annely.
Esinejana on Annely jaoks eriti oluline vältida stressi ja haigusi. “Minu erialal on kõige nõrgem koht tööaparaat, see on vastuvõtlikum kui kõik muu. Kui sa näiteks lennukis istud ja kõik sulle näkku köhivad, ei ole kuhugi põgeneda, külmetushaigused on väga kiired tulema,” kirjeldab Annely, kes on ka praegu külmetushaigusest paranemas. “Nendega on kontserdi ajal ülimalt keeruline võidelda. Tuleb õppida nende olukordadega hakkama saada. Ühel päeval on sul teatud balanss olemas, hingamine lahti, teisel päeval stressist ja arusaamatul moel on kuskil midagi kinni. Sest kogu sisemine maailm – haigused, stress – on kajastatud hääles.”
Naise sõnul ei olegi tal olulist nippi, kuidas külmetusi vältida. “Ma üritan elada nii normaalse inimesena kui saan, ma ei käi talvel suurte sallidega, ma ei joo erilisi kokteile, millest tihti räägitakse ja millest ma kunagi oma pikaajalises karjääris kuulnud ei ole. Mõni küsib: joote te toorest muna? No ma ei tea,” räägib Annely, milliste imelike moodustega hääle eest hoolitsetakse.
“Küüslaugu söömine, muu elementaarne rahvameditsiin – see on loomulikult, esialgu tuleb proovida sellega ravida. Kui on aga kohe-kohe kontserdid ees ja häält ei ole, tuleb haarata ka rohtude järele. Antibiootikumid on pidevalt mängus ja see on asi, mis ei rõõmusta kedagi,” lisab ooperitäht.
“Aga see on paratamatus, seda tuleb ka niimoodi võtta. Ma leian alati, et iga asi on millekski hea,” lausub naine haigustejutu peale positiivsemalt. “Isegi kui vahel on väga rasked ajad, üritan ma mõelda, et tagantjärele saan aru, milleks see aeg hea on. Ka haigus sunnib inimest aega maha võtma, et olla kodus ja puhata. Võib-olla on mul vaja selle kaudu midagi õppida? Üritan olla hästi lahti ja positiivne. Seda elukäiku käia ja elada on oskus.”