Riina Sildos: midagi ei juhtu, kui ma ühel päeval enam filme ei tee!

Riina Sildos on Eesti filmimaastikul üks tuntumaid naisprodutsente. Tema käe all on valminud mitmed kodumaised hittfilmid, muu hulgas on Riina ka Eesti kõige kuulsama koeratüdruku Lotte filmide produtsent. Rasket ja aeganõudvat tööd tehes ütleb Ri

Praegu on Riinal kiire aeg, mõned projektid on pooleli ja peatselt on linastumas Eesti-Soome koostöös valminud eluloofilm “Hella W”. “Filmiprodutsendina ma ju kogu aeg otsin ideid ja lugusid, mida saaks ekraanile tuua,” ütleb Riina. “Eesti ja Soome ühine kultuurilugu on väga kirju, siit leiab palju väärikaid tegijaid, kelle elulood on suurel ekraanil kajastamata.” Soome on tema sõnul Eestile üks paremaid partnerid koostööfilmide tegemisel.

“Eestis pole oma jõududega veel korralikke eluloofilme tehtud ja muidugi oli mul kiusatus ja ambitsioon see ise ära teha.” Esimest korda hakkas Riina seda mõtet veeretama Soome ühe tuntuma produtsendi-stsenaristi ja lavastaja Aleksi Bardiga, kellega arendati ka Sass Henno romaani põhjal vändatud mängufilmi “Mina olin siin”.
“Meie mõlema idee oli keskenduda Hella Wuolijoki varasemale eluperioodile 20. sajandi alguses, kui ta tuli Valgast Tartusse kooli, hakkas Postimehe kaasautoriks, suundus siis Helsingisse, omandas seal kõrghariduse ning ehitas üles suurepärase karjääri. Kuna aga Soome filmi sihtasutuses juba oli arenduses üks stsenaarium Hella Wuolijokist, ei võtnud nad riski, et teist käivitada,” jutustab Riina produtsenditöö argipäevast.
“Hella W” pajatab Riina arvates siiski mitte Hella Eesti-perioodist, vaid näitab teda ühe mõjuvõimsama naisena Soomes – nii äris, kultuuris kui ka poliitikas, samuti tema langust, kui ta riigireetmises eluks ajaks vangi mõisteti, ning pääsemist, kui Nõukogude Liit ja Soome rahu sõlmisid.

Filmitöö õpetab kannatlikkust

Kuna Riina on kodumaises filmiäris tugev tegija, tekib automaatselt küsimus, kuivõrd palju on temas sarnasusi filmi kangelannaga. “Väga meelitav oleks öelda, et mul on Hella Wuolijokiga midagi sarnast. Võib-olla vähesel määral ettevõtlikkust,” naerab Riina. “Hella Wuolijoki (neiuna Ella Marie Murrik) oli üks erakordsemaid Eestis sündinud naisi, temas oli nii palju erinevaid tahke, andeid ja ka ta enda loodud müüte.”
Riina arvates on imekspandav see, et Murrikute peres kasvanud viiest lapsest olid kõik ühel või teisel määral silmapaistvad isiksused. “Hella õde Salme lahkus kodunt vara, 14aastasena läks ta Moskvasse, teenis elatist kõrgaadlike laste õpetajana ja seeläbi õnnestus tal rahastada oma õpinguid Moskva ülikoolis. Hiljem abiellus ta Rajani Palme Duttiga ning oli koos temaga Suurbritannia kommunistliku partei üks asutajaid. Mõlemad õed olid vasakpoolsete vaadetega, nii oli tookord moes. See tõi Hellale kaela süüdistused spionaažis nii Venemaale kui ka Inglismaale. Kuid ta lõi võimsalt läbi Soome ärimaailmas, kus ta teenis suhteliselt kiiresti hiigelvaranduse nafta- ja puiduäriga, kusjuures kõige jõukamaks ja kuulsamaks sai ta siiski teatridramaturgia kaudu, millega ta tõsisemalt alustas, kui majanduskriis jalad alt ära tõmbas. Nii uhkest karjäärist võin mina ainult unistada,” naerab Eestis end omal alal tippu töötanud daam.

Igasugust äri on peetud rohkem meestemaailmaks, naistel justkui pole seal kunagi kohta olnud. Ajad on muutunud, kuid siiani kõlab ärimees loomulikumalt kui ärinaine, esimeses liitsõnas on rõhk esimesel, teises teisel sõnal. “Tsiteeriksin siinkohal Raul Rebast, kes kirjeldab naiseks olemist Eesti ühiskonnaelus kui puuet, sest naised on poliitikast ja ärist välja tõrjutud,” sõnab Riina ilma mingi feministliku paatoseta hääles.
Eesti  filmimaailmas naised end aga tõrjutult ei tunne. Riina lisab, et selles äris läbilöömine on temale õpetanud pigem kannatlikkust, sest filmide tootmine on väga pikk ja keeruline protsess. “Kuna  tegemist on intellektuaalse ressursiga, tuleb seda käsitleda suure pieteedi- ja hellustundega.
Filmide eelarved pole just väikesed, sul peab olema hea lugu ja ka hea filmograafia, et keegi üldse hakkaks sinu ideesse investeerima,” selgitab ta. “N-ö kalastamisega filmimaailmas kaugele ei jõua, sest ka rahvusvaheline filmitegijate ring on suhteliselt väike ja terad eralduvad sõkaldest üsna kiiresti.”

Kui võrrelda kodumaist filmiäri ja sama tööd mujal, muigab Riina, et erinevusi on, aga võiks öelda, et vahe on  sama mis ilmselt vorstiäril. “Filmiäri spetsiifika määravad territooriumi suurus ja selle maa filmikultuuri traditsioonid,” jääb ta hinnanguid andes delikaatseks.
Samas on Riina veendunud, et kodumaises filmitööstuses tegutsevad vaid professionaalid, kes ei hinda mehi ja naisi, vaid pigem nende tööd. “Seda ei ole tõesti kunagi ette tulnud, et keegi on öelnud: mida sa sellest tead, sa oled ju naine. Professionaalses töökeskkonnas pole seda kunagi juhtunud, aga ma olen saamatu tehnika käsitsemisel ja seda ma ka tunnistan.”

Olen ametile ohvreid toonud

Kuigi Riina jutust ja tegemistest jääb mulje, et peale töö tal millekski muuks aega ei jää, lisab ta, et sellega tal muret ei ole. Ise on ta ameti valinud ja armastab seda. Kehtib ju kindel ütlus, et kes palju teeb, see palju jõuab. “Olen vist üks õnnelik inimene, sest filmitöö on minu elu, mul ei ole filmivaba aega ei unes ega ilmsi ja ma ilmselt ei soovi ka seda. Kui ma parasjagu kontoris või arvutis ei ole, siis loen raamatuid, vaatan filme ja kogun inspiratsiooni järgmiste projektide jaoks,” selgitab ta rõõmsalt. “Mulle meeldib tööd teha, loodan, et ma ei ole muutunud töönarkomaaniks. Armastan väga oma perekonda ja sõpru, naudin tõeliselt nendega koos veedetud aega. Kui ei pea rääkima, selgitama, sebima ja võid lihtsalt niisama koos olla,” lisab ta rahulikult.
Igal sellisel ametil on ka omad miinused, kuid neid tuleb vältida ja nendest üle olla. Loomulikult on ka Riina oma ameti nimel ohvreid toonud. Ise sõnab ta siin, et ilmselt on ta enim ohverdanud aega, mida võiks veeta koos oma lähedastega. “Igatsen tegelikult koduseid asju, pikki teejoomisi armsatega linaga laua taga ning arutelusid ilmaasjade üle, paaritunniseid hommikukohvitamisi ja siis lohisemist hea raamatuga kodulähedasse randa või sohva peale.”
Riina perekonnas kasvab kaks tütart, kellega naine vabal ajal tihti koos on. Samas on perioode, kus nad ei näe nädalate kaupa, olgu need siis filmifestivalid või pikemad võtteperioodid. “Eks nad ikka igatsevad mind taga ja tunnevad minust puudust. Kui nad olid nooremad, oli see keerulisem, aga nüüd on nad juba harjunud, et ma homme jälle kuhugi sõidan ja me ei näe. Kõige pikemad äraolekud ongi Berliini ja Cannes’i festivalid, aga sellega harjub.” Kõigest hoolimata peab Riina siiski peret ja sõpru oma elus kõige olulisemaks.

Naudin tulevikus aega lastelaste seltsis

Oma ametisse sügavalt kiindunud inimesed ütlevad sageli, et nad ei kujuta ette, mis saab siis, kui ühel päeval peab ametit vahetama. Riina ütleb rahulikult, et kui tema ühel päeval enam filme ei tee, ei juhtu mitte midagi. “Elu läheb edasi, filme teevad teised toredad inimesed ja mina hakkan lõpuks kirjutama. Jutustusi, stsenaariume, romaane. Ja näiteks lastelaste seltsis elu nautima. Loodan siiski, et sinna on veel aega,” kõneleb Riina, kelle temperament teda vaikse tugitoolivanaemana küll ette kujutada ei lase.
Filminduses on palju keerulisi suhteid ning vahel isegi usutakse, et sõpru ja vaenlasi võib olla lausa võrdselt. Riinal on seda oma kogemuste põhjal aga raske öelda. “Filmiinimesed on väga emotsionaalsed ja võtteperioodid on rasked – pikad tööpäevad, hullud tingimused, ei mingeid mugavusi. Aga see lähendab meeskonda ja lahingusse saad minna ainult nendega, kes oma ala armastavad. Võtteperioodil kipuvad inimesed end ka emotsionaalsemalt väljendama,” lausub ta. “Ma pean Eesti filmitegijatest, nii loomingulistest kui ka tehnilistest töötajates, väga lugu.”

Riinal on praegu töös paar dokfilmi, sügisel jõuab Eestis kinodesse aga tema produtseeritud ja Ilmar Raagi lavastatud “Eestlanna Pariisis”, mille peaosades on Laine Mägi ja Jeanne Moreau.