"Terrorirünnakust saime teada Hermann Hesse haual Montmartre´i kalmistul, lähedaste sõnumite kaudu," meenutab Kersti. "Ise olime kulgenud õndsas teadmatuses, vaid imestades politsei- ja kiirabiautode rohkuse üle. Õhtusel teatrietendusel palus lavastaja Peter Brook enne oma tüki algust leinaminutit ning alles siis tajusime, et on juhtunud kohutav õnnetus. Koduste sõnumites polnud alguses veel sündmuste ulatust kirjeldatud... Koššerpoe pantvangikriisi ajal olime draama epitsentri lähedal ja samuti teel kalmistule, seekord Père Lachaise´i. Linnapilti ilmusid automaatidega noored musklis mehed, mis iseenesest oleks ju kena vaatepilt, aga õhkkond oli siiski rusuv."
Tiina täiendab: "Kaubamajadesse-teatrisse minnes tuli käekoti sisu kenasti ette näidata; muuseumidesse sai sisenetud läbi metalliotsija."
Kersti ja Tiina reisi peamine eesmärk oli teater ja nad käisidki vaatamas viit lavastust.
11. jaanuari etendus jäi ära, sest kohalikud näitlejad siirdusid suurele rahumarsile.

Ilm oli noil päevil sume, sooja 4-10 kraadi, mandlipuud õilmitsesid õrnroosalt ning kalmistuid kaunistasid alpi kannide potid. Öömajaks oli leitud ülisoodsa hinnaga mõnus korter botaanikaaia taga ja hommikuti tervitasid eestlannasid Pariisis skeletid vastasasuva loodusmuuseumi aknaist.

"Pariisile kohaselt toitusime saiast, juustust ja veinist, mille kalorirohkuse siis meeletu vantsimisega tasa tegime," sõnab Kersti. "Enim üllatas, et vaatamata suurele saiasöömisele on prantslannad nõtked kui pajuvitsad."

Pariislannade enesekindlust ja elegantsi kirjeldab Tiina: "Lopsakad kudumid kaela ümber, üll tumedad toonid – mustad, hallid, pruunid, rohekad, sinakad; jalas madalad meestekingad, suusamüts vabalt langevatele juustele tõmmatud, vaid veidi ripsmeid toonitud, kuid huuled tuli- või tumepunased, alati naeratavad, kui ka silmad neil päevil tõsisteks või kurblikeks jäid... Ka mehed on Pariisis hoolitsetud; korralik täisvillane mantel, ülikond, soni või kaabu näisid tänaval tihti vastu jalutavat. Lisaks läbivale mustale võis meestegi seas kohata näiteks punase kandjaid."

Ostlemiseks ideaalsel allahindluste ajal leidis Kersti Manouschi butiigist imekauni puhta joonega kleidi, mille üks värve on ühine nii Eesti kui Prantsuse lipul ning mida ta kannab 24. veebruaril presidendi vastuvõtul Jõhvis.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena