Eeva on viiulit mänginud nii kaua, et pill tundub lausa osa temast. Just neil hetkil, mil ta mängib, silmad suletud ja monalisalik naeratus huulil – nagu oleks üleni muusikasse kadunud. Tundub uskumatu, et vahel on talle esinemisest saanud tõeline eneseületus. "Vahel harva on selline päev, kui tahaks põgeneda kõigest eemale maale," pihib Eeva. "Aga siis tuleb mängu professionaalsus. Tuleb end lülitada vastavale lainele ja teha ikkagi kontsert ära."

See polnudki nii ammu, kui tuli läbi elada valus lavakriis. Magistriõppe lõpueksamitena pidi ta andma kolm kontserti. Nende eel tekkis halvav ärevus, mida Eeva polnud iial tundnud. Ta peas vasardas üksainus soov: et kõik juba läbi oleks. Eeva tahtis olla lihtsalt muusik laval, mitte hindajate ees eksamitules põleda. "Mul tekkis täielik paanika, mis kestis nädal aega järjest. Mõtlesin, et minestan sinnasamasse lavale ära. Läbi pisarate pidasin need kolm kontserti vastu. See oli tohutu õppetund – sain aru, et selle hirmu vastu ei saa võidelda, vaid see tuleb endast läbi lasta."
Kriis oli nii karm, et Eeva mõtles peaaegu muusikale käega lüüa. Kuid ta mõistis, et rasked õppetunnid puudutavadki asju, mis on eriti olulised. Ning võimalusi on vaid kaks: kas astud hirmule vastu või jätad asja katki. "Mul on hea tunne, et sain sellest võitu. See andis julgustuse, et kõigest on võimalik üle saada."

Pikem intervjuu Eeva Talsiga märtsikuu Anne & Stiilis!

Jaga
Kommentaarid