Ma tahan kohtuda Mait Malmsteniga

Kõik teavad neid sõnu, millega Mait Malmsteni (41) iseloomustatakse. Need vastavadki tõele. Lihtsalt nende nimetamine üha uuesti mõjuks nagu ilutulestik päise päeva ajal: kõmmutamine ilma üllatuse ja värvidemänguta.

Oktoobri algul esilinastuvas filmis "Kertu" mängib Malmsten neljakümnendate künnisel külajoodikust naistemeest, kes järsku, justkui esimest korda elus armub. Algselt oli režissöör Ilmar Raag pannud peategelasele nimeks Volli või Vello, enam ei mäleta keegi. Käsikirja lugedes tekkis Maidul veider paralleel Katku Villuga, mida ta peab üheks oma õnnestunumaks rolliks aastate tagant. Panigi ette nime muuta: kes soovib, võib märgata vihjet Kõrboja peremehele.
"Mõlemaid Villusid armastan väga," avaldab Mait. "Nende ühine viinaviga on... mitte just sümpaatne, aga mulle arusaadav. Mõistan õrna, haavatava, poeetilise hoiakuga inimese motiive, keda pahatihti ümbritseb üsna jäik ja halastamatu elu."
Pärast lavakooli 16. lennu lõpetamist kehastas Mait hulgakaupa siledaid noorukeid. Kolleeg Liina Olmaru ütles toona, et huvitav oleks näha Maitu mängimas äbarikku, kes ta tegelikult ei ole, või kõrtsikaklejat, mis temale loomuomane pole. Seitseteist aastat pärast viksi Wikmani-poisi rolli käib viinaveaga Villu ringi usutavalt kasimatuna, metsalise pilguga ja sekkarist pärit tuulepluusis. Raagi sõnul pidi Villus olema midagi, mis meeldib naistele nii seal külas kui ka kinosaalis.
"Maidul on see kummaline sarm, millest lõpuks mina ei peagi aru saama," põhjendab ta. "Piisab, kui vestlen naistega, ja nende silmad lähevad põlema. Kindlasti on Mait teatud meheliku elegantsi võrdkuju, aga filmi tarvis lasi ta oma juuksed salku töödelda ja kandis ebaühtlast habet. Iga näitleja ei ole valmis nägema rolli nimel halvem välja kui tavalises elus."
...ainult hambad olid ehk elupõletaja kohta liiga head?
"Ära ütle, ma kohtasin kunagi üht joodikut, kes avas hammastega õllepudelite korke, oli seda eluaeg teinud," muheleb Mait. "Omal ajal oleks ta orjaks müüdud, siis olid head hambad eelduseks."

Teater, film, muusikal, seriaal – ja reklaam.
Mait teeb kõike. Ta kannab valevatsa ja kugistab süüdlaslikult süüa näidendis "Kolm õde". Ta korrutab viiekümnes varjundis "vana ja hall" Eesti Laulu pilaklipis "Ma tahan kohtuda Bob Dylaniga". Ta ei mäleta hoobilt, mitmes filmis on mänginud. 13 võib seista tõele lähedal. Ta mäletab ületöötamisest tingitud väsimust ja tüdimust umbes kuus aastat tagasi. Vabaks jäetud suvi taastas kerge nälja midagi teha.
Ajal, mil mitmed Eesti näitlejad mängivad Londonis ja Münchenis, ilmutab Mait äramineku teemal ükskõiksust. On rahul sellega, mis on. "Muidugi võib keegi kõrvalt vaadata: issand, mida kõike ta VÕIKS teha!, aga ise ma nii näha ei oska. Eks olen mugav ka," ütleb ta. "Kuigi ma poleks vastu, et saada toreda töö eest palju pappi. Miski pole veel päästmatult möödas."
Pealegi, kui keegi on saanud mängida kauaaegsest koduteatrist väljaspool – Draamateatrisse tuli Mait 1993. aastal –, on see tema. Alanud hooajal mängib Mait Vanemuise lavastuses "Fanny ja Alexander" ja suvel läheb loodetavasti võttesse lausa kaks filmi.
"Partnerina on Mait leebe, toetav ja usaldusväärne," kiidab kolleeg Kersti Heinloo. Nad on sündinud samal päeval, 6. septembril, ning ühist nimetajat otsima asudes leiab selle ka kohe. Mõlemad on teadlikud oma väärtusest ega häbene keelduda mõnest säärasest projektist, kus "raha eriti ei ole, aga süüa saab ja seltskond on lahe". Mõlemad mängivad suuri osi, mille kõrvale ometi jagub ruumi tööalaseks armukadeduseks, kui ihaldusväärse rolli saab keegi teine. Kiivust võrdleb Mait saamata jäänud lotovõiduga: "Rahuneda aitab mõttekäik, et olen ilma millestki, mis pole kunagi minule kuulunudki. Ja kindlasti on lihtsam teise üle rõõmu tunda, kui oled oma tunnustuse kätte saanud."
Kersti ja Mait on moodustanud ekraanipaari filmides "Agent Sinikael" ja "Nuga". Tänu Maidu härrasmehelikkusele sujusid ka seksistseenid, meenutab Kersti. Ehkki tema tundis end algul kohmetult, olles heitnud ült rõivad, viibides toas koos kolme mehega, kellest üks vaatas, üks filmis ja üks...

"Ma pole hea suhtleja.
Ka teatris ei istu ma puhketoas ega aja teistega juttu," tähendab Mait. "Suitsu teen viimasel ajal vähem, nii olengi omaette. Võibolla arvatakse, et mul on midagi häda, aga ei ole."
Kuid isegi edasikaebamisele mitte kuuluvat repliiki "sellest ma ei räägi" oskab Mait pehmitada, arendades teemat üldsõnaliselt. Või meisterlikult hämardades. Paari aasta taguses usutluses mainis ta enda ees ööpimedusse avanenud uksi, jättes lugeja ainsagi selgituseta silmitsi näkku hoovava pimedusega.
Mis uksed need siis olid? "Eks need ongi sellised uksed, kust tuleb ise sisse minna, ega seal seletada pole suurt midagi," ütleb Mait täna. "Pole ju paha mõjuda natuke ohtlikult..."
Tõesti, ta on kui muinasjutu nutikas talutüdruk, kes saabub kuninga kutsel paleesse mitte teed mööda ja mitte tee kõrval, mitte ratsa ja mitte jala, mitte riides ja mitte alasti. Kõik on öeldud ja midagi pole öeldud.

"Olen lihtsameelne mees,
hommikuti ärgates heas tujus, tunnen animaalset rõõmu uuest päevast. Kõlab muidugi ebahuvitavalt," lausub Mait eneseirooniliselt. Ta juhib tähelepanu tõigale, et sel aastal on olnud erakordselt palju päikest, juba aprillist hakkas paistma ega läinudki enam ära. Kuid kaasvaimustujaid ta ei leidnud, sageli poldud kiirtelõõma märgatudki.
Mait oskab rõõmu tunda pisikestest asjadest. Näiteks kui ta Gruusias uue seriaali "Mägede varjud" võtetel õpib nii palju keelt, et küsib poemüüjalt õlut ja mõikab vastusest, et peab välja käima kaks lari. Või kui teeb endale grimmi – sõrmeotstega, paljaste kätega, sest nõnda tundub ausam, peaaegu kujuri töö. Või kui näeb midagi täiuslikku. Viimati oli selleks kuuvalgus üle kottpimeda metsa. Justkui kaader õudusfilmist, kus must ja valge on äärmusteni krutitud ja kohe ilmub tamme tagant zombi.
"Teisalt on kogu aeg puudu hingerahust," ütleb Mait. "Mingid ängid jälitavad ega lase mul lõunamaalase kombel kõigest lõpuni osa võtta ja lustida. Sellest on kahju. Tekib väike kadedus, miks ma ei saa end päris vabaks lasta, miks kardan olla naeruvääne?" Ta ei pelga tunnistada, et kardab surma ("Ei oska kuidagi muudmoodi suhestuda selle suure kolliga!") ning kui on raske, aitab alati nutmine ("Nutan tihti ja heameelega, muidugi asja pärast.").
Ehk on see imelik küsimus – kuidas saakski teada, kui pole olnud teisiti –, aga kui figureerida aastaid edetabelites nagu "Ihaldatuimad hõivatud staarid" ja "Seksikate meeste TOP 10" ja...
"...igal juhul mõnes nendest ma olin," lapib Mait asjalikult lauset, ilmselt soovides pikema sammuga edasi minna.
Ühesõnaga, kuidas mõjub teadlik olemine oma tumedatest silmadest ja võimalikust võimust vastassoo üle?

"Tähelepanu vastu iseenesest pole mul midagi,"
ütleb Mait. "Märkamatult ju näitlejatööd teha ei saagi. Imetluse pälvimiseks peaksin ilmselt sattuma hormoonidest pulbitsevasse maailma tunnil, kui käib jagamine, aga ma ei satu. Mulle meeldivad niisugused kohad nagu see siin. Mõnusad kohvikud."
Jah, aga kas meeldiv-meelitav tähelepanu pole tõesti iial muutunud ahistavaks, koguni vastikuks? Põhimõtteliselt võib ju igaüks – vabandust! – end sinu pildi kohal rahuldada.
"Mis ma teha saan?" imestab Mait. "Väga tore, kui ma teen kellegi tuju heaks, ta sai ennast kergendatud ja läheb õue parema inimesena. Villu Tammel on laul "Nägu kakane", mis räägib sellest, et kui su pilt on ajalehes ilmunud, siis oled pärast peldikus. Tõeliselt on kuulsus probleemiks vast mõnele välismaa staarile, kel tuleb elada traataia taga ja kelle teelt kantakse ära minestavaid naisi."
Või mehi?
Mait on mänginud vähemalt kolmes geitemaatikat puudutavas tükis: "Bent", "Inglid Ameerikas" ja "M Butterfly". Nonde rollide kohta taoks teatrikriitik kõige nobedamini arvutiklahve, millest moodustuksid sõnad "erootiliselt laetud" või midagi sarnast.
"Mulle meeldis Robbie Williamsit intervjueerinud Briti kuti lause: mina olen väga gei kuni hetkeni, mil m... vastu tuleb," lausub Mait. "Inimese seksuaalsuse kese on enamasti kusagil maskuliinsuse ja feminiinsuse vahepeal. Eks kummalisi pilke, aimatavaid huvisid kohtab siin ja seal. Kui on meeldiv pilk, jääb pikemalt pidama, tore ju mängida. Ööklubi on mu meelest nagu õuduskomöödia: tundub ohtlik, aga ei saa nalja ega ole jube. Veider testosteroon, tõuklemine ja agressiivsus mulle ei meeldi. Põhiline nauding peaks tekkima jutuajamisest. Suhelda on mõnus mitte füüsiliselt, vaid verbaalselt."

Märtsikuus Eesti teatri aastaauhindade jagamisel

pälvis Mait parima meeskõrvalosatäitja preemia. Seda vastu võttes palus ta lavale oma elukaaslase ja kahe poja ema Harriet Toompere, nimetades naist oma õpetajaks.
Aegamisi sõnu valides lausub Mait: "Ta on mõneti väga teistsugune kui mina. Ta on õpetanud mind leidma uusi vaatenurki ja kohandumisi väga mitmetes asjades. Olen leidnud väärtusi, mida seni ei osanud märgata. Olen väga rahul sellega, mis mul on isiklikus elus."
Ja veel ütleb Mait, et mäletab hästi seda tunnet, kui nad alles kohtusid. Ta on selle meeles hoidnud.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Anne & Stiil 2013. aasta oktoobris.