Mari-Liis mäletab hästi aega pärast lavakooli 22. lennu lõpetamist, mil kõik noored näitlejatarid ihaldasid mängida Juliat, mõni rajuma meelelaadiga ka leedi Macbethi, andke ainult! Viimati vastas Mari-Liis küsimusele oma lemmikrolli kohta, et see on – lavastaja. Ümber pole ta mõelnud: "Järjest enam huvitab mind tervik, mitte mu roll. Tõeline inimestevaheline suhtlus on sada korda huvitavam kui naljakas parukas peas."

Lavastaja Paavo Piik, kellega koos Mari-Liis kirjutas ning tõi lavale depressiooniteemalise topelttüki "Varesele valu..." ja "Harakale haigus...", kinnitab: "Mari-Liisiga on pagana lihtne asju koos teha, kuna ta on nii kaasakiskuvalt intelligentne ja idealistlik, et võiks edukalt juhtida Iisraeli-Palestiina rahuläbirääkimisi või õpetada lapsi uuesti raamatuid lugema – kui see teater ees ei oleks." Praegu võivad nad rõõmustada, sest lavastus on nomineeritud 2014. aasta teatriauhinnale algupärase dramaturgia kategoorias. Juba tegelevad ka uue tööga, eestlaste ja venelaste kõrvuti eksisteerimisega tänapäeva Eestis. Ettevalmistused käivad Mari-Liisile omase põhjalikkusega: trupp õpib vene keelt ning kohtub inimestega, kellel lõimumise teemal olulist öelda.

"Lavastuse üks lähtepunkte on, et miks ei ole minul – ja paljudel mu eakaaslastel – ühtegi venelasest sõpra?" küsib Mari-Liis. "Oluline on meil ühiselt aru saada, et kohalikud, siin mitmendat põlve elavad venelased ei esinda nõukogude võimu. Aga emotsionaalselt on seda lõhet ikka raske ületada. Kui ma oma lapsega mänguväljakul käin, tuleb sinna tihti üks väike vene poiss. Kord ta ütles liumäel teisele väiksele poisile eesti keeles, aga aktsendiga: ei, sina praegu ei lase alla! Nägin, kuidas eesti poisi isas ärkas tohutu raev – ilmselt just selle aktsendi pärast – ja ta käratas: sina ei tule siin ütlema, kes laseb ja kes ei!"

Pikem intervjuu Mari-Liis Lillega aprilliikuu Anne & Stiilis!

Jaga
Kommentaarid