Ma soovin, et mul oleks söömishäire, sest siis ma oleksin sale ja ei sööks!

Nende sõnadega sai tegelikult kunagi alguse minu võitlus söömisega. Lihtsalt sõnad ju, mõtleb ilmselt inimene, kes kunagi söömishäire küüsis olnud pole. Aga kas olete kuulnud, kui suur võib olla ühe sõna jõud? Või et soovidel on kombeks täituda?

Noh, jah..eks me kõik soovime, et meil oleks rohkem raha, õnne, armastust jne, aga ilmselt ei oska me tihtipeale seda varandust ise enda ümber näha ja tihtipeale loobime ka lihtsalt sõnu, mida me enda meelest tegelikult tõsiselt ei mõtle. Aga kahjuks on mind jäänud häirima üks lause, mida ma olen päris mitmelt inimeselt kuulnud – "ma soovin, et mul oleks söömishäire, sest siis ma oleksin sale ja ei sööks!". Samas ei ole ma mitte kunagi kuulnud kellegi suust lauset, et "ma soovin, et mul oleks vähk või depressioon, sest kuuldavasti võtavad need inimesed sageli kaalust alla".

Ma tahtsin sel teemal sõna võtta, et taaskord natukene söömishäirete olemuselt katteloori kergitada. Ehk siis see postitus on pühendatud kõigile neile, kes arvavad, et söömishäired ongi täpselt nii lihtsad, et üks päev tõused üles ja sa lihtsalt ei lähegi enam külmkapi juurde ja mõne aja pärast oled ilus, sale, seksikas ja kõige õnnelikum inimene maamunal, sest sul on ju iseloomu, et mitte süüa.

Esiteks, söömishäired ei alga mitte kunagi tegudest, see on mentaalne haigus, mentaalne haigus, mille kätte sureb kõige rohkem inimesi! Söömishäired algavad inimese automaatmõtetest, mis ajapikku aina negatiivsemaks muutuvad (ja need mõtted ei ole koheselt sellised, et ma olen rõve paks tünn värdjas, kes pole mitte midagi väärt siin elus, vaid väga salaja ligi hiilivad märkused enda kohta: a'la võiksin ennast vb natuke rohkem liigutada). Mitte keegi, kellel on söömishäired, pole ärganud ühel ilusal päeval üles ja mõelnud, et täiega tahaks lihtsalt oma elu totaalselt p***e keerata. Mitte keegi tegelikult ei mõtle endale söömishäiret külge vaid see häire lihtsalt süveneb ajapikku aina hullemaks ja hullemaks kuni selle hetkeni, et see häire ongi sinu elu! Kõik! Söömishäire oledki sina! Ja sa ei oma enam mingit kontrolli, vähimatki! Nii et järgmine kord, kui sa arvad, et anorektikul on iseloomu, et mitte süüa nädal aega järjest, siis sa eksid! Tema ei teinud seda valikut, vaid haigus tegi! Mitte ühelegi söömishäiretega inimesele ei saa kunagi öelda, et lõpeta selline teguviis siis ära, kui see sind lõhub, sest see ei ole haiguse käes oleva inimese teha!

Arvamus, et söömishäiretega inimesed näevad välja teatud moodi on väga eksitav. Lootus, et kui sa oled buliimik, siis on su elu nagu paradiisis – sööd ja siis väljutad selle toidu koheselt ja ei võta iialgi juurde, on väga vale. Mina võtsin kokkuvõttes nelja aastaga 10 kg juurde. Sest sa võid ju süüa ja oksendada (või muul viisil toitu väljutada), aga sellele lisanduvad söömasööstud. Sellised sööstud, kus sa oled võimeline paljast jahu sööma, kui muud ei leidu. Lisaks pidev stress ja muretsemine enda välimuse pärast. Need ei aita sul kaalu langetada ning teed oma kehale väga suure karuteene! Elu võib olla ka eriline mõrd ja näljutamise ajal hoopis su kaalu tõsta. Kõik söömishäiretega inimesed ei näe ülipeenikesed välja. Väga paljude inimeste puhul ei saa sa mitte kunagi arugi, et nad rasket võitlust iseendaga igapäevaselt peavad.

“Kui ma olen kõhn, kaotan selle pekivoldi ja kaalun vot nii palju, siis ma olen õnnelik!” saab sinu mantraks, mille järgi elada. Kui sa selle saavutad, siis sa aga ei saa üldse aru, et miks ma ometigi nüüd õnnelik ei ole oma kadunud pekivoldi üle? Lähed jahtima järgmist (olematut) volti ja arvad, et küllap selle kadumise järgselt ka õnn uksele koputab. Suure tõenäosusega kujutad endale ette, et siis oled nagu vogue esikaanelt ja võib-olla viskavad jaladki pikkust juurde. Sa hakkad elama hoopis teises maailmas – maailmas, mida pole olemas, aga kuhu sa iga päev enda meelest aina liigud ja kui järgmisel päeval sa ikka seal ei ole, siis tunned ennast läbikukkuja ja närusena.

Kui need on mõtted, millega sa oled nõus toime tulema ja aktsepteerima, kui sa oled tõesti nõus kogu oma elu üles ütlema ja andma söömishäirele kõik, mis sul on, siis jumala pärast, anna minna! Soovi endale see haigus ja ole õnnetu ja kurb oma kehas, milles sa ennast mitte kunagi hästi ei hakka tundma. Sest usu mind – kui sa juba häire küüsis oled, siis ei näe sa oma keha enam kunagi sellisena, nagu ta on.

Teisi põnevaid lugusid Sally blogist saad lugeda SIIT