See oli aasta alguse esimene tööpakkumine ja vaist ütles mulle, et ma ei saa alustada oma aastat ei ütlemisega. Siis ütleks nagu kogu aastale Ei. Ma ütlesin Jah. Tahtsin end oma mugavustsoonist välja tõugata, teha midagi näitlejale täiesti harjumatut ja ebatavalist. Lisaks olen tänu oma ametile olnud ajakirjanduse ja ajakirjanikega tihedalt seotud juba aastaid. Omades küll halvemaid ja mõnikord ka paremaid kogemusi, huvitas mind väga, mis toimub n-ö teisel pool rindejoont.

Ma olen õppinud üht-teist naisteajakirjade kohta. Veel rohkem olen teada saanud iseenda kohta. Seisnud silmitsi oma kõhkluste, kahtluste ning ebakindlusega – miks peaks just minu mõtted mõneks artikliks saama või kes olen mina, et langetada valikuid, mida inimesed lugeda tahavad ja saavad. Mõtlesin korduvalt, et helistan ja ütlen ikkagi ära, aga mu vaist tõukas mind kindlalt edasi. Nii see siis läks, et mõnest mõttest saigi artikkel, mõni mõte jäi lahti kirjutamata ja mõned mõtted tulid toimetuse poolt. Koostöö. Igas valdkonnas. Et midagi tehtud saaks, on vaja koostööd!

Homme läheb ajakiri trükki. Ülehomme on teatris esietendus. Kõik langeb alati samale ajale. Ja ometi on mul väga hea meel, et ma ei alustanud oma aastat Ei-ga.

Siinkohal kasutan võimalust ja tänan Mirtelit tema Jah-i eest, Tiinat usalduse eest ja kogu toimetust, et nad minuga kaasa tulid. Ja eelkõige muidugi oma Vaistu.

Ja veel... Helene! See oli 11 aastat tagasi! Oh, dear. :)

Jaga
Kommentaarid