Eesti naised on hirmuäratavad, kirjutab Justin Petrone oma raamatus "Misjonäripoos". Nad näevad kenad välja, seisavad sirgelt ja on kindlad, kuid sisimas külmad, kalgid ja järjekindlad nagu Peipsi järve jää. Nad on kui välismaiseid lõhesid püüdvad kalanaised, kes oma saagi uimaseks tümitavad, nii et see soostub Eestisse kolima ja siinse keele ära õppima.

Kuluaarides on aga enam kuulda naistest, kes kohtuvad välismaal töötades, õppides või reisides härra Õigega ja jäävadki sinna. Või leitakse armastus kodumaal olles, aga tunne viib suhte üha kaugemale ja lõpuks ikkagi Eestist ära. Eesti meestel ja muidu teravkeeltel ei jää muud üle kui halvustavalt kommenteerida, sest "see ei ole ju õige asi ega kesta". Tuleb aga välja, et kestab, ja vahel isegi kauem ning õnnelikumalt kui deviisi all "eelista Eestimaist" sõlmitud suhted 

Välismaalane ei olnud teadlik valik 

Elise kallim Fernando on pärit Mehhikost. "Mind oli Mehhiko reisisihtkohana alati huvitanud, samas kui Fernando soovis külastada Põhja-Euroopa riike, eriti Eestit, mistõttu hakkasime suhtlema ühes reisifoorumis. Varsti kolis meie suhtlus üle MSNi ja lõpuks jutustasime iga päev tundide viisi. Mõned kuud hiljem lendas ta Eestisse ja palus mind oma avastusretkel giidiks. Meil oli koos väga lõbus ja paarinädalase külastuse käigus sai selgeks, et me ei jää ainult sõpradeks. Nii sõitis ta siia mitu korda tagasi ja mina omakorda käisin tal kuude kaupa Mehhikos külas. Lõpuks otsustas ta Eestisse minu juurde kolida. Oleme nüüd koos Tallinnas elanud pooleteise aasta jagu ja kavatseme lähitulevikus abielluda.

See ei olnud teadlik valik, et minu tulevane peab olema välismaalane. Sarnane kultuuritaust on oluline, sest liialt suured erinevused loovad konflikte. Mehhiko kultuur pärineb peamiselt Hispaaniast, mis asub Euroopas nagu Eestigi. Samas aga on meie ühiskonnad mõneski mõttes lausa vastandlikud. Aga siiski tunnen, et meie kultuurilised erinevused täiendavad teineteist.

Oleme pidanud kokku puutuma mitmete eelarvamustega. Näiteks ei teata siin suurt midagi Mehhiko kultuurist ja nii mõnigi arvas, et Fernando tahab mind ära röövida. Minu mees on tõmmu ja tunneb päris sageli, et inimesed jõllitavad teda tänaval.
Kahjuks ei saa Fernando minu vanematega suhelda, sest nemad inglise keelt ei oska, samas kui mina saan tema vanematega räägitud küll. Meie kodune keel on inglise keel, aga vahel kõneleme ka hispaania keeles. Samas üritab ta ka eesti keelt õppida, kuid see on osutunud raskeks ettevõtmiseks. Mina õppisin hispaania keele ära Mehhikos viibides.
Seni olen kogenud, et Mehhiko mees kohtleb oma naist kui kuningannat. Kui mees on naisega suhtes, siis seda näidatakse välja ka seltskonnas ja avalikes kohtades. Oma naise kaitseks astutakse välja ja naised võivad end oma meeste seltsis turvaliselt tunda. Kõige tähtsam naine ühe mehe elus on tema ema, sõltumata mehe vanusest. Mis aga puutub abiellumisse ja laste saamisesse, siis naine peab endale selgeks tegema teise riigi traditsioonid, tavad ja seadused, sest lahutuse korral võib elu päris nukraks muutuda." 

Portugallane ei erine eestlasest 

Ka Katrini ja portugallase Tino tutvus sai alguse internetis – Facebookis ühiste sõprade kaudu. Tino sõnul oli see armastus esimesest pilgust. Ta otsustas eestlannale kirjutada ja paari nädala pärast hakati teineteisega juba Skype'is rääkima. Siis kirjutas Tino oma soovist külla tulla ja Katrini nõusoleku peale oligi mees paari kuu pärast Eestis. Tino tuli külla kui sõber, aga läks tagasi kui inimene, kes on midagi rohkemat.

Katrin ei uskunud, et tal Tinoga midagi tõsist tekib: "Mul olid teatud ootused potentsiaalse boyfriendi osas, kuid Tino oli pigem nende vastand. Kuid temas leidub palju omadusi, mida ma väga hindan: heasüdamlikkus, sõbralikkus ja emotsionaalsus. Ta on avatud, abivalmis ja suhtub ellu teatava huumoriga. Suureks plussiks on see, et ta ei suitseta ja alkoholi tarbib väga harva.

Tinoga koos olles olen mõelnud, et ega ta Eesti mehest ju suurt erine. Jalgpalli- ja autode vaimustus on ikka. Enda asjade ärapanek on väga vaevaline – enamik jääb sinna, kuhu kukub. On aga üks omadus, mis välismaa mehed Eesti meestest "erilisemaks" teeb ja see on oma tunnete väljendamine. Need olulised kolm sõna tulevad välismaa meeste huulilt märksa tihedamini kui Eesti meestelt. Välismaa mehed hoolitsevad enda eest rohkem kui keskmine Eesti mees. Nii nad Eesti naisi võluvadki – näevad head välja, lõhnavad hästi ja ütlevad õigel ajal õigeid sõnu.

Meie suhtesse toob isepära meie erinev päritolu. Tino on üpris kaua Inglismaal elanud, mistõttu on temas lisaks portugallasele ka pisut inglast. Mina olen kärsitum ja kui ütlen, et kohe tulen, siis see tähendab minuti-paari jooksul. Tino puhul aga võib viis minutit tähendada ka poolt tundi."

Eelmisel aastal kolis Katrin Tino juurde Inglismaale, kuid nad pole lõplikult otsustanud, kuhu ankrusse jääda. Katrini pere ja sõbrad on Eestis ning naine eelistaks elada kodumaal. Tinol ei ole midagi Eestisse kolimise vastu, kui vaid siin tööd leiaks.

Välismaa meest ei pea Katrin põnevaks vahelduseks, mida eesmärgikindlalt oma ellu otsida. Lõpuks jäävad mehed ikka meesteks, ükskõik kust nad pärit on. Seda, et Eesti mees millegi poolest kehvem oleks, ta samuti ei arva.

Romantiline inglane
Teinegi Inglismaal elav eestlanna Edith leidis britist elukaaslase Andy interneti kaudu. Edith elas juba enne Inglismaal, aga nüüd on noored kokku kolinud ühte väikelinna Greater Manchesteri maakonnas. "Meil mõlemal on tihe töögraafik ja selle tõttu oli väljas käimine keeruline. Otsustasime proovida endale see "õige" just netist leida. Lõpuks elame ju 21. sajandil!" räägib Edith paari tutvumisloost.
"Meie esimesel kohtingul tervitati mind ülisuure lillekimbuga, millega ma hädavaevu uksest sisse pääsesin. Inimesed kipuvad arvama, et neti teel kaaslase leidmine on imelik, aga meie puhul see kindlasti nii ei olnud.
Andy juures jäi silma, et ta kohtleb naisi lugupidamisega ega karda tundeid välja näidata. Ta saab aru, et naine pole kodumasin – ka mees peaks oskama süüa teha, koristada, nõusid pesta jne. Andy on romantiline mees, kes toob lilli ja üritab enamiku vabast ajast minuga veeta. Vahel jätab ta mu sülearvuti vahele eestikeelseid kirjakesi: "Ma armastan sind, mu Kuldkihar!" Samuti meeldib talle üllatada kontserdipiletitega või mu lemmikveiniga. Ta on õnnelik, kui näeb mind õnnelikuna, ja vastupidi. Ka mina tunnen, et tahan talle samaga vastata."
Edith leiab, et võrreldes Eesti meestega on tema suhtes kõik teistmoodi. "Eesti mehed on kinnised ning oma tunnete väljendamist peetakse pigem nõrkuseks. Inglise mees on naisega enam-vähem samaväärne, teeb kodutöid ja saab lastega suurepäraselt hakkama. Eestis aga hoolivad mehed teinekord autost rohkem kui naisest-lastest. Välismaa mehega on palju kergem suhtes olla, kuna ta on mõistvam. Stressi on kooselus vähem, sest minusse suhtutakse lugupidavalt."
Suhted kummagi perega on paaril head. Kuna praeguseks on Edith Eestist eemal elanud pea seitse aastat, olid tema vanemad juba arvestanud, et nende väimeheks saab tõenäoliselt välismaalane. Andy vanemad on aga väga uudishimulikud, kuna Edith on ainuke eestlane, kellega nad on eales kokku puutunud.
Välismaa mehe kui millegi eksootilise kohta kinnitab Edith, et see on kindlasti põnev. "Arvan, et Eesti mehed on konkurentsi kasvades hakanud end veidi ohustatuna tundma. Eesti naised on ilusad, targad ja töökad ning see ei jää märkamata. Mitmed Eesti mehed ei oska seda hinnata ning naised tunnevad seda. Seega ma üldse ei imesta, et nii paljud eestlannad on leidnud tee välismaa mehe südamesse. Ega siinsetel meestel ei jää muud üle, kui õppust võtta."

Pere ja usk on kõige tähtsamad
Kaie tutvus El Salvadorist pärit Jose Robertoga kolm aastat tagasi ööklubis. Kaie õppis tollal New Jersey ülikoolis. Nüüd elavad nad New Jersey osariigis Bridgewater'i linnas.
"Mulle meeldib, et Jose on perekeskne. Kui tuttavaks saime, ütles ta kohe, et tahab mõne aasta pärast pere luua. Nii ongi meil praegu 15kuune Kristopher Frank ringi jooksmas. Jose Roberto on meie lapsele väga hea isa, kaitsev ja hoolitsev. Mulle meeldib tema juures ka see, et ta on katoliiklane, kindlate põhimõtetega ning sihikindel.
Mehe jaoks on pere ja usk KÕIK. Naine ei pea tundma, et ta on oma tegemistes üksinda, nagu seda tajuvad paljud naised Eestis. Erinevustele vastukaaluks on midagi võrreldes Eesti mehega ka samamoodi – kui on töö, siis on töö, ja kui on pidu, siis on pidu.
Me mõlemad räägime inglise keeles ja ma suudan ka hispaania keeles vestelda. Roberto ei saa aga siiani aru, et eestlasele on sarkastiline huumor samuti huumor ja et mõnegi tõsise olukorra annab naljaks keerata. Suhte algul oli meil ehk rohkem probleeme keelebarjääriga, sest tema võis öelda midagi, mille mõttest mina valesti aru sain. Aga seda tuleb ka samakeelsel paaril ette ja sellest saab omavahelise suhtluse käigus üle.
Meie lähedased on meie suhtega rahul ja meie ellu ei sekku, sest tema vanemad elavad Itaalias Genovas ning minu pere Eestis. Üle kõige on peredel hea meel meie poja üle. Kõik mu pereliikmed peale isa on Robertoga kohtunud ja me suhtleme kogu aeg Skype'i vahendusel. Mehe sugulastega suhtlen kogu aeg ja nad kõik võtsid mu kohe omaks."
Kogemusi ja arvamusi on erinevaid, aga kindlasti ei tasu tänapäevases rahvusvahelises maailmas kodumaiseid kalevipoegi veel maha kanda. Ilmselt vajavad nad veidi enam aega, et piirideta ühiskonnas välismaistele kosilastele järele jõuda. Loomulikult on neidki, kellele Eesti mehe tasane hoiak ja sõnu asendav lilleõis tähendavad rohkem kui tunnetest tulvil temperament. Maitse üle ei vaielda, vaid proovitakse järele!

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Anne & Stiil 2013. aasta juunis.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid