KOGEMUS | Mida ma vingun, mul on vähemalt jalad!

Regina* (29) ja tema mees elavad koos oma kaheksa-aastase tütrega ühes Eesti väikelinnas. Kuigi naisel avastati vähk, mis lõi pilbasteks tema tulevikuplaanid, ei kaotanud ta oma rõõmsat meelt.

"Eelmisel suvel tekkisid mul imelikud verejooksud – ilma valudeta, mitte päevade moodi, vaid suvalisel hetkel hakkas veri lihtsalt paariks tunniks voolama. Sain aru, et midagi on valesti. Vähi peale ma kindlasti kohe ei mõelnud – sada muud häda võib ju olla!
Viimati olin günekoloogilises kontrollis käinud poolteist aastat varem. Tookord ütles arst, et mul on küll papilloomviirus, aga hetkel olevat kõik korras. Ta selgitaski ainult nii palju, et ega viirust organismis päris ära ei saa kaotada, ravida saab ainult kõrvalmõjusid. Papilloomviirus võib organismis passiivselt püsida aastaid.
Vastuvõtul võttis arst emakakaelalt proovi. Kui vastus saabus, selgus, et analüüs näitas vähirakke.
Mul ei ole kombeks teisi inimesi oma hädades süüdistada. Kust võiski mu günekoloog eeldada, et minusugusel noorel inimesel vähk nii kiiresti tekkida võib? Sain saatekirja Tallinna onkoloogi juurde, et välja selgitada, kui kaugele haigus jõudnud on. Hiljem ütles onkoloog, et see ongi väga ainulaadne, kui haavand areneb nii kiiresti – minu puhul oli tegu üliagressiivse kasvajaga. Aga samas: kui mu arst oleks rääkinud papilloomviiruse võimalikest ohtudest, oleksin kindlasti tihemini kontrollis käinud.
Esimene mõte diagnoosist kuuldes oli: miks just mina? Mul on ju eluga hoopis teised plaanid. Olin jätnud suitsetamise maha, et teise lapse saamiseks valmis olla. Üritasin kõiki neid mõtteid (kuni sinnamaani, et hommepäev suren) varjata kõigi eest peale õe. Istusin õues ja ulgusin omaette. Haletsust ei tahtnud, seega pole ma tänaseni pea kellelegi oma haigusest kõnelnud.
Ka mehele rääkisin asjast palju hiljem. Ühel õhtul tuli jutuks, et peame Tallinna mingile üritusele sõitma, ja siis ütlesin, et ma vist ei saa ikka tulla, sest lähen opile. Mees ei osanud algul nagu muud midagi öelda, et nüüd on küll p****s. Ilmselt ei jõudnud olukorra tõsidus talle kohe kohale. Alles siis, kui ma opilt koju naasin ja õmblust näitasin, muutus asi tema jaoks reaalsemaks. Võib-olla ta enne isegi ei uskunud, et ma operatsioonile lähen!
Mu vähk avastati õigel ajal: see oli alles esimeses staadiumis, kuigi tegu oli üliagressiivse vormiga. Arstid ei osanud täpselt öelda, kui kaua see mul olnud oli, aga ilmselt mõne kuu. Kui vähk juba nii ruttu arenes, oleks ta samamoodi ka jätkanud ja väga kiiresti väga kaugele levinud. Nii et mul siiski vedas. Vähisurma hirmu mul otseselt tekkida ei jõudnudki. Sain peagi teada, et kasvaja pole muudesse elunditesse levinud ja on lõigatav. Kartsin pigem seda, et ma ei ela mingil põhjusel operatsiooni üle või tekivad selle järel mingid tüsistused.

Operatsioon oli karm.
Mul lõigati välja emakas ja emakakael, munasarjad jäid alles, sest neid nii noortel naistel ei lõigata. Kõige hullem hetk oli mõni päev pärast oppi, kui mulle taheti öösärk selga panna. Oi, see oli valus! Pidin istuli tõusma, et särki üle õlgade saada. Mul oli kateeter ja dreen, haav nabast alla välja... See öösärgivärk oli nii valus, et ma olin nõus pigem kümme korda sünnitama – kuigi seda ma enam kunagi teha ei saa. Järgmisel päeval pidin istuli tõusma, ülejärgmisel päeval juba kõndima.
Kogu taastumisprotsess oli hull, ei saanud rahulikult olla, muudkui istu ja kõnni ja vasta küsimustele, kuidas gaasid käivad. Ja kõige hullem oli see, et naerda oli eriti valus. Aga no kõik asjad ajasid naerma, sest kui sa tead, et ei tohi, siis on kohe vaja ju!
Mõni aeg pärast operatsiooni läksin uuesti kontrolli. Arstide konsiilium määras mulle lisaks kiiritus- ja keemiaravi. Põhjendati, et seda rohkem nagu igaks juhuks, kuna mul oli nii kuri vähivorm. Kuna kiiritus pidi algama kuu aja pärast, küsisin arstilt, kas ma seni tööl tohin käia. Arst vaatas mind küll imelikult, et miks ma tööle ronin, aga lubas. Aga mida ma oleksin muidu teinud, kodus istunud ja end lolliks mõelnud?
Eks ma tegelikult lootsin opijärgsesse kontrolli minnes, et nüüd on haigusega ühel pool ja saan rahulikult edasi elada. Kartsin keemiat kõige rohkem, sest on ju teada, et selle mõjul jääd juustest ilma ja kõik need muud asjad... Aga juba pidingi minema viieks nädalaks kiiritusse ja keemiasse. Kõige raskem oli näha seal teisi haigeid. Mõne juhtum oli täiesti lootusetu.

Esimeses keemias tuli masendus peale.
Ulgusin voodis. Seepeale tuli õde kohe küsima, kas saaks kuidagi aidata. Ütlesin, et ei, kõik on hästi, küll läheb mööda, lihtsalt emotsioonid lõid korraks üle pea. Lugesin enne keemiaravi kõrvalnähtude kohta, et süda on paha ja oksendad ja mis seal kõik oli. Siis otsustasin, et minul neid kõrvalnähte ei tule. Ei tulnudki. Korra vist natuke keeras sees, aga muidu polnud muud kui tohutu väsimus pärast keemiat. Ja sõin nagu hobune, kuigi enne olin isegi lootnud veidi kaalust alla saada. Operatsiooni ajal jäeti mu munasarjad alles, aga lisaravi mõjul need kärbusid, nii et nüüd on mul varane menopaus.
Kui esimest korda onkoloogi juurde läksin ja tundsin end täiesti kohutavalt, oli haigla ees oli üks mees, kellel polnud jalgu. Siis mõtlesin, et mida ma vingun, mul on vähemalt jalad! Proovisin igatpidi positiivselt mõelda: vähemalt väliselt peaksin jääma samasuguseks nagu enne.
Praegu on raske, kui keegi tuleb oma beebiga ja pakub, et võta sülle. Ma pole küll kunagi unistanud seitsmest lapsest, aga ühe oleks tahtnud siiski veel juurde saada. Vahel tuleb enesehaletsushoog peale, enam küll mitte väga tihti, aga mõnikord ikka. Siis mõtlen, et mida ma üldse väärt olen, kui lapsi ka ei saa...
Imelikul kombel on meil seks mehega isegi parem kui enne. Ja isu on rohkem. Ise kartsin, et kui seksiisu peaks kaduma, siis mis mu pereelust saab? Lapsi nagunii rohkem ei sünnita, aga kui ei lase veel meest ka ligi, siis pole kooselu enam kauaks. Mõtlesin, et kui poleks enam üldse seksi tahtnud, oleksin ilmselt minema kolinud – milleks teist inimest piinata? Tema ju pole selles süüdi.
Mu kõige suurem hirm oligi see, kuidas mu mees selle aja üle elab. Ise saan hakkama oma raviga, aga kui oleksin kiilakana koju tulnud või oleks kogu aeg paha olla olnud... Paljud pered lõhub keemiaravi ära. Kui pereliige on pidevalt pikali maas, oksendab päevad läbi, endal pole juukseidki peas, siis see on raske. Mul õnneks polnud nii hull: tulin koju ja olin enam-vähem rõõmus. Lükkasime vähiteema tagaplaanile ja elasime nagu tavaline pere. Tegelikult saime selle ajaga isegi lähedasemaks.
Ma ei oskagi täpselt öelda, kas ma ise vähi tõttu üldse muutusin. Muidugi olen hakanud elu rohkem hindama, näiteks lapsega koosolemise aega. Ja võib-olla olen sallivamaks muutunud. Hindan rohkem väikeseid asju, mis rõõmu teevad. Olen ilmselt ka vähem selline kiunur nagu eestlane muidu on.
Oma elu tervislikumalt elama hakkan... hommepäev! Teen trenni ja jälgin toitumist ja... Miks mitte juba täna? Hm, võib-olla võiks sedagi, aga vastan Scarlett O'Hara suhtumist matkides, et ma mõtlen selle peale homme, kuidas hakata tubliks juba täna."

* Nimi muudetud (toim).

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Anne & Stiilis 2013. aasta septembris.