EKSPERIMENT | 21 ööpäeva toiduta!

Nõustugem, pealkiri kõlab sama pelutavalt nagu "172 tundi vangis kaljulõhes" või "sada aastat üksildust". Kuid märksõna on vabatahtlik. Paastumine on vabatahtlik tegevus, toidust loobumine ei tähenda lihtsalt nälgimist.

Kahekümne ühe päevase paastu läbinud fotograaf Krõõt saabub turult, kaenla all värskusest krudisevad sellerivarred, ning tellib kohvikus kurgiviiludega rikastatud vee. Sellerist peab hiljem rukola ja mee osalusel valmima smuuti, mida täna võiks juua juba veega lahjendamata – nimelt kohtume Krõõda paastust väljatuleku kaheksandal päeval. Jah, ta kasutab paastumisest kõneldes väljendeid "sisse minema" ja "välja tulema", kuna nii alustades kui ka lõpetades on oluline toimida aegamisi. Nädal enne paastu hakkab Krõõt söömist kergemaks sättima, mõeldamatu oleks parkida paastu eelõhtul kere korralikult "ette" täis. Pärast paastumist alustab ta veega lahjendatud smuutidest-toormahladest, edasi tuleb püreestatud Brüsseli kapsas, kergemalt rammusamale kulgedes jõutakse tavapärase toitumiseni.

"Kööginõia" argipäev
Moodsal ajal sa justkui ei olegi söönud, kui pole oma viimase vapustava eine pilti Facebooki või Instagrami üles laksinud; järjest enam süüakse nautlemise, mitte nälja kustutamise eesmärgil. Selle taustal tundub imetlusväärne, et paastu ajal Krõõt toidust ei unistanud. Ei kedranud mõtteis, mis saab olema esimene roog, mida endale lubab. "See pole nälg, mis nõuab, et täna peaks hakkama paastust välja tulema, vaid sisetunne," selgitab ta. "Umbes niisugune, nagu oleksid saanud end välja magada ja tunned, et nüüd võiks voodist tõusta." Sealjuures armastab Krõõt head toitu. Tema sõpruskonnast võrsunud toiduhuviliste rühmake Kitchen Witches käib testimas uusi söögikohti, nähtuvalt nimest on maitse nõudlik ja meelestatus üpris kriitiline.
Viimastel aastatel on Krõõt järjest enam asunud tervisliku toitumise rajale. Nisujahu sisaldavad tooted on ta menüüst peaaegu kaotanud. "Kui veel sõin pastat ja jahutooteid, väsisin kiiremini," märgib ta. "Ma pole ka õnneks see eestlane, kes igatseb musta leiba." Siiski, kui sõbranna küpsetab koogi, võtab Krõõt tükikese; teinekord maiustab tahvli tumeda šokolaadiga. Piimast keeldus juba pisikesena, kuigi toona vanaema pahandas, et laps ei saa valku, luud hõrenevad...
Väga meeldivad Krõõdale vürtsid. Klaasile leigele sidruniveele lisab raputuse Cayenne'i pipart ja lusikatäie mett. Vägev hommikune energiasärakas asendab kohvi, mida Krõõt tarbib harva – kui, siis mõnikord tassike cappuccinot meelisklemiseks. Toortatart, kikerherneid, suvikõrvitsat ja mangot võiks aga süüa "iga kell igast asendist".
Kuidas siis on võimalik loobuda toidust mitmeks nädalaks, juues päevas vaid paar-kolm liitrit vett ja taimeteesid, piparmündi- ja kummelitõmmiseid?
"Organism suudab end ümber seadistada, otsida varusid. Mul neid jagub ka," ütleb Krõõt. "Meeled teravduvad, haistmine sarnaneb jahikoera omaga, nahk ei ole mul kunagi muutunud liiga kuivaks. Ma pole paastu ajal kogenud midagi närviajavat. Enda kehaga "sina peal" olemine sümpatiseerib mulle väga." Ta on paastunud viiel järjestikusel aastal, mullu isegi kaks korda, kevadel ja sügisel.

Paastumine kui kunstiprojekt
Paastuks valmistumine algab mõttest. Kui Krõõt paneb paika alustamise aja, teeb ta esimesed päevad võimalikult kohustustevabaks.
"Esimesed kolm päeva keha ei saa aru, mis toimub, aga mõistab, et midagi peab muutuma," selgitab ta. "Tavaliselt just siis tekib mul peavalu ja kerge jõuetus. Seekord tundsin end juba teisel päeval väga hästi, keha vist on treenitud. Võib juhtuda, et esimest korda paastudes üle kolme päeva välja vedada ei suudeta, sest tekib hirm. Aga edasi läheb kõik ilusaks, päriselt ka!"
Krõõt mäletab täpselt: esimest korda kuulis ta paastumisest 16aastasena. Oli suvi, tema kodukohas Saaremaal filmiti parasjagu lastefilmi "Ruudi" massistseeni. Krõõda sõbranna saabus võttele otse paastulaagrist. Nõnda ülevoolavate tunnetega, et mõte paastumisest jäi ka Krõõta kummitama. Paar aastat hiljem asus ta teema kohta uurima, info oli tema jaoks kõike muud kui peletav ja aina huvitavamaks läks. Ühe põhjalikuma teenäitajana nimetab ta Evelin Heibergi koostatud referaati "Ravinälgimine", mis üleval internetis.
Esimest korda paastus Krõõt Lissabonis, kunstiülikooli vahetustudengina. Tingimused olid täiuslikud: sooja 15–20 kraadi, värsked puuviljad käeulatuses. Krõõt võttis valikõppeainetest body performance'i ja otsustas kohe, et värviplärtsudes ta alasti rähklema ei hakka. Siis turgataski pähe mõte muuta kehateema nii isiklikuks kui võimalik paastumise vormis. Ta ei seadnud ühtegi piiravat kuupäeva (esmakordselt paastuda soovitatakse kuni 7 päeva – toim). "Kuna olin paastumisest kaua mõelnud, siis keha ei pannud blokki peale," meenutab ta. 21 päeva, mille jooksul Krõõt pidas usinasti päevikut, möödus ootamatult kiiresti. Ta jäi tulemusega väga rahule ja lisaks sai ainepunkte!

Leitud energia, kadunud peavalu
Paastudes vabaneb tohutu hulk energiat, Krõõt soovitab läbi mõelda, kuidas seda kulutada. Seekord kraamis ta teisel paastunädalal kodu, sorteeris seismajäänud rõivad, luges läbi pooleliolevad raamatud. "Mõtlesin, et peaksin paastu ajal töötama ehitusel, siis saaksin end maksimaalselt rakendada," muigab ta. Unevajadus vähenes neljale tunnile, esimese valgega oli ta taas jalul.
Kuigi algajatel soovitatakse paastuda asjatundja järelevalve all, on Krõõt toimetanud omaette. Ka trenni teeb üksi, paneb kodus taustaks mängima mõne sarja ning keerutab masseerivate mummudega hularõngast (enne mähib ümber piha paksema rõhkkanga, et poleks valus ega tekiks sinikaid). Kehakaalu vähenemine paari kilo võrra on paastumise positiivne kõrvalmõju, eesmärgiks on siiski organismi puhastamine jääkainetest.
Tänu paastumisele on Krõõt lahti saanud tugevatest peavaludest, mis piinasid teda teismeliseeast saati. Hommikuti tuttavat valusööstu tundes ta teadis, et sel päeval jaksab vaid hädapärast, ühtegi huvialaringi end vedada ei suuda; hea, kui koolipäeva vastu peab... Neelas tugevaid tablette. Arstid püüdsid leida põhjusi, kahtlustades kodust stressi, millega Krõõt pole nõus: "Mul oli nii tore ema! Asi jäigi tookord selgituseta."
Mida edasi, seda lihtsam on Krõõdal käia paastu ajal seltskonnaüritustel, värvilised toiduvaagnad ega veinipokaal ei suuda teda kallutada. "Olen küpsetanud suurele seltskonnale ahjupraadi, ise samal ajal paastudes!" tähendab ta rõõmsalt.

Paast paastu sees
Viimasel korral proovis Krõõt paastu raames esmakordselt kuivpaastu.
"See tähendab, et ma hoidusin igasugusest kontaktist veega. Isegi käsi ei pesnud," lausub ta. "Pidasin vastu 51 tundi (kuivpaastu on lubatud pidada kuni 72 tundi – toim). Olin nendeks päevadeks valmistunud, et põhiliselt saaksin koos mõne sõbraga istuda mere ääres. Palju rääkida pole hea, sest sülg saab otsa. Juba viiendale korrusele tõusta oli raske. Füüsiliselt on see väga väsitav."
Krõõt, kas organismi jätmine ilma veeta ei ole ohtlik? On keegi lähedane sind manitsenud, pidanud su toimimist äärmuslikuks?
"Minu vaatevinklist on äärmuslik ajada endale sisse poolfabrikaate, aga ma ei süüdista kedagi," ütleb ta rahumeelselt.
Kuidas jääb paastu ajal vetsuskäimisega?
"Pissin," vastab Krõõt. "Kuivpaastu pidanud inimesed on aga kirjeldanud, et kõigist kohtadest, kust võib midagi väljuda, on midagi tulnud, näiteks on nad ärganud müstilise "klimbiga" kurgus."
Puhastavast paastust on saanud innustust mitmed Krõõda tuttavad. Nendele on ta alati rõhutanud: "Paastumine pole moeröögatus ega trend, millega ülehomme alustada. Kindlasti tasub teemat enne põhjalikult uurida. Paastumine ei sobi lastele, raseduse ja rinnaga toitmise ajal ning kaugelearenenud kasvajate, kaugelearenenud kilpnäärmehaiguste ja psüühiliste haiguste korral."

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Anne & Stiilis 2014. aasta juulis.