Magusaisu on geenides

Tükike kooki võib osale meist tunduda vastupandamatu nauding, samas kui teised jätab see täiesti külmaks. Aga miks reageerime me samadele suhkrut sisaldavatele toiduainetele nii erinevalt?

Hiljuti avaldatud uuringust selgus, et võime süüdlast otsides näidata näpuga geenide suunas. Tavapärasest rohkema magusa söömist peetakse sageli isiklikuks nõrkuseks. Tegelikkuses aga ei saa nn suhkrugeeniga inimesed sinna midagi parata. Samamoodi nagu kehv kuulmine nõuab muusika kõvemaks keeramist, nõuab ka nõrk magusa maitse tundmine lisa lusikatäit suhkrut kohvi sisse.

Uuringu läbiviijad testisid nii kaksikuid kui individuaale eesmärgiga välja selgitada, millised geneetilised faktorid mõjutavad 30%-list erinevust magusa maitse tundmises. Tulemustest ilmnes, et magusaisu mõjutab geneetika mitte näiteks jagatud kogemused nagu õhtusöök pereringis, millel ei olnud kaksikute erinevale magusaarmastusele mingit mõju.

Eks igaüks saab enda vastu aus olles otsustada, kas temas on peidus salakaval geen või siiski nõrkus maiustuste vastu.