Kehaomased seened võivad seni täpselt teadmata põhjustel vohama hakata, tekitades näiteks kõõma või imikutel suus soori. Nakkuslikest seentest on meil levinud pindmistes nahakudedes asupaiga leidvad tõvetekitajad, mis kahjustavad varbavahesid, jalataldu, käenahka, peanahka, juukseid ja küüsi.

KÕÕM

Priit (19): "Umbes neli aastat tagasi olin hädas vinnide ja rasuse näonahaga, sellele lisandus kõõm. Pesin iga päev pead poest ostetud kõõmavastase šampooniga, aga see muutis kõõma eriti lendlevaks. Olin nõuks võtnud arsti juurde minna, aga siis soovitas üks tuttav mul proovida apteegišampooni. Seni olin arvanud, et apteegikosmeetika on samasugune kui poeski, ainult kallim. Ometi sain ma Nizoralist abi. Pärast peaaegu aastast pesemist läksin üle odavamatele poešampoonidele. Praegu tekib kõrvade kohale juustesse kõõm vaid aeg-ajalt, kui koolis on olnud pikalt pingeline aeg."

Põhjustaja: Kõõma üks põhjustaja on organismi loomulik asukas, kõikide inimeste peanahal elav pärmiseenetaoline seen, mis on paljale silmale nähtamatu ja inimesele kasulik, kuna hoiab ära kehavõõraste mikroorganismide kodunemise nahal. Kõõm kaasneb üldjuhul rasuse nahaga.

Mis toimub: Kõõm tekib tavaliselt puberteedieas või pärast seda ning on seotud meessuguhormoonide nivoo tõusuga organismis. Seetõttu suureneb rasu eritumine ning kuna seen elab nahapinnale tulevate rasunäärmete sekreedis, soodustab see omakorda seene vohamist. Kaasneb põletik ja põletikuline sarvkiht eemaldub kettudena. Pole mingit vahet, kas tegu on meesterahva või naisterahvaga, meessuguhormoone produtseerivad mõlemast soost inimesed. Seesugune kõõma tekke mehhanism on loomulik ning seda kuidagi ära hoida pole võimalik. Tavaliselt möödub protsess organismi hormonaalse tasakaalu saavutamisega 5-6 aasta jooksul.

Hilisemal eluperioodil esineb ajuti kõõma ligi 80 protsendil kuni 50aastastest inimestest, nii meestel kui ka naistel. Miks nahale kasulik seen vohama hakkab, pole täpselt välja selgitatud, kuid on teada seda soodustavaid asjaolusid. Näiteks külm aastaaeg, mil kantakse higistama ajavaid peakatteid ka siseruumides. Kõõma teket ergutavad ka stress, väsimus, depressioon, viirushaigused, tugevatoimelised või sobimatud šampoonid, rohked juustesse jäetavad hooldusvahendid, juuste värvimine, ebapiisav hügieen, aga isegi mõningad toiduained.

Vahel on põletik nii intensiivne, et kandub üle näole, ninaümbruse voltidesse, kõrva kuulmekäikudesse, rinnale, seljale ja isegi kubemepiirkonda.

Mida teha: Ravi on suunatud eelkõige peanahal vohavate mikroorganismide vähendamisele ning kettude eraldumise soodustamisele. Selleks sobivad apteegis käsimüügis olevad kõõmavastased šampoonid. Leebemal juhul saab abi ka poes müüdavatest kõõmašampoonidest, millele rahvusvahelised eeskirjad lubavad samuti lisada kõõmavastaseid aineid, kuigi väikeses koguses. Tugeva põletikulise kõõma puhul tuleks pöörduda nahaarsti poole.

Kuidas vältida: Kõõm ei ole nakkav, partnerile seda kammi kasutamise või kallistamisega edasi ei anta. Seda nuhtlust pole aga võimalik ka vältida, sest organismi hormonaalset nivood ega rasueritust ei saa eriti muuta. Küll aga saab vältida kõõma teket soodustavaid tegureid.

TUPESEEN

Krista (32): "Hädad tupeseenega algasid mul pärast sünnitust. Ka varem oli mul aeg-ajalt voolust olnud, kuid nüüd oli halvasti lõhnavat paksu ollust eriti rohkesti. Lisaks tekitas see ebameeldivat kihelust. Arst määras mulle ravimi, mida pidin võtma kord kuus kolm korda järjest, ja nentis, et seen võib mõne aja pärast tagasi tulla. Siis pole muud teha, kui ravi korrata. Ravist on möödunud kaks aastat ja seen on endast vahel märku andnud, kuid mitte nii hullusti, et oleksin arsti juurde kippunud. Kuna kuulsin arstilt, et igasugused sünteetilised materjalid, sh pesukaitsed, võivad soodustada tupeseene vohamist, loobusin ma nendest ja alakeha seebiga pesemisest. Kui natuke voolust tuleb – tavaliselt juhtub see enne mensest –, pesen ennast tihedamini puhta veega ja vahetan sagedamini aluspesu."

Põhjustaja: Ebamugavustunde tekitajad on kehaomased pärmiseened, mida inimesel leidub nii suu limaskestadel kui ka soolestikus. Halbade tegurite koosmõjul võib pärmiseen sattuda tupe limaskestale – umbes 20%-l tervetest naistest on see seen endale seal asukoha leidnud, ilma et tooks kaasa erilisi vaevusi.

Mis toimub: Jämesooles pesitsev kehaomane pärmiseen võib tuppe jõuda sealse loomuliku mikrofloora muutumise tagajärjel. Põhjus võib olla antibiootikumide või teiste tugevatoimeliste ravimite ning suure naissuguhormoonide sisaldusega antibeebipillide võtmine, pärmiseen võib tuppe sattuda ka diabeedi põdemise tõttu või raseduse ajal. Tupeseene tekkele aitab kaasa ka õhku mitte läbilaskev või liialt liibuv pesu.

Sümptomid on ebamugav sügelus, mis sugulise vahekorra ajal ja seebi ning veega pesemisel süveneb, ja valkjas voolus. Sümptomid võivad mõne aja möödudes taanduda, kuid soodustavate tegurite kordumisel ilmnevad need taas. Tupeseen on küll tüütu ja ebamugav, kuid õnneks pole selle vohamisel raskeid tagajärgi.

Mida teha: Ravi määrab naistearst. Suukaudsete või paiksete ravimitega saab seene vohamise peatada ning seda kontrolli all hoida.

Kuna tupeseen on seotud naissuguhormoonide taseme tõusuga, esineb pärast menopausi tupeseenest tingitud kaebusi väga harva.

Kuidas vältida: Tupeseent on küll harvadel juhtudel võimalik saada sugulisel teel, kuid kuna tegemist on igale inimesele omase seenega, ei kinnitu pärmiseen võõrasse keskkonda. Pärmiseene levikut saab mõningal määral vältida, kui hoiduda põhjendamatutest tugevate ravimite ja antibiootikumide kuuridest, kasutada väiksema naissuguhormoonide sisaldusega pille, kanda naturaalsest materjalist pesu. Kõikidele apteegiravimitele, mis võivad tupeseene levikut soodustada, on alati peale märgitud vastav hoiatus.

KASSIHAIGUS

Merle (36): "Ühel suvel ilmusid mu nahale imelikud laigud. Need olid korrapäraselt ümmargused ja suurenesid päev-päevalt. Läks aega, enne kui arsti juurde jõudsin. Siis selgus ka kurja juur – perre võetud kassipoeg. Eluaeg olime kasse pidanud, aga kassihaigust polnud kunagi kellelgi olnud. Haigus oli eriti piinav seetõttu, et oli kuum suvi, aga ma ei tohtinud ennast pesta, sest see levitavat haigust kehal. Minu tõbi ei tahtnud üldse ravile alluda: oli vene aja lõpp ja polikliiniku arstid olid eri meelt, kuidas mind ravida. Lõpuks leidsin abi Hiiult tookordsest naha- ja suguhaiguste dispanserist. Sain ka riielda, miks olen ennast valesti ravinud.

Põhjustaja: Peanaha nakkusliku seenhaiguse tekitajaks on loomalt pärit seened, mis kinnituvad uue "peremehe" naha sarvkihile ja toituvad sellest.

Mis toimub: Kassipoegadelt ja koerakutsikatelt saadav seen esineb peaaegu eranditult lastel ja kinnitub juustega kaetud alale. Haigestumise kõrghooaeg on septembrist detsembrini. Haigestumise korral tekivad juustega kaetud peanahale üksikud 2–6sentimeetrise läbimõõduga teravate piiridega ümarad või ovaalsed, valkjate kettudega kaetud kolded. Nendel aladel murduvad juuksed 4-5 millimeetri kõrguselt. Karvajäänuseid ümbritsevad hallikad puudrit meenutavad seenepoorid.

Mida teha: Ravi määrab nahaarst.

Kuidas vältida: Lapsel ei tohiks lasta tänaval hulkuvate kassipoegade ja koerakutsikatega mängida. Loomakeste nahk tuleb tähelepanelikult üle vaadata: seennakkusele viitav karvakasvu puudumine on mõnes kohas silmaga näha.

JALASEEN

Lembe (29): "Sain jalaseene ilmselt kellegi külalistesussidest, sest ujula ega spordiklubide külastaja ma ei ole. Mul on õrn ja allergiline nahk, seepärast arvasin esialgu, et ketendamine ja sügelus väikese varba kandis on sellega seotud. Kui aga kihelev ala laienes talla väliskülje ja ka järgmiste varvaste suunas ning tekkis punetav põletik, läksin nahaarsti juurde. Minu puhul oli ravi suhteliselt keerukas, sest mõne ravimi suhtes olen ülitundlik, kuid vähem kui poole aasta pärast olin nakkavast nuhtlusest täielikult lahti saanud."

Põhjustaja: Jalgade seenhaigust põhjustab väga elujõuline nakkuslik seen, mis levib kas otse inimeselt inimesele või esemete (jalatsid, saunalinad, sukad-sokid) kaudu. Nakkusetekitaja on pärit Kaug-Idast, kust ta pärast Teist maailmasõda migratsiooniga Euroopasse jõudis ja siin kiiresti levis. Nakatunuid on praeguseks umbes 30% 25–55aastastest, Eestis seega ligi 400 000 inimest, ravib neist ennast aga kahjuks suhteliselt tühine osa. Meestel esineb jalaseent mõnevõrra sagedamini kui naistel.

Nakkuslik jalaseen armastab niisket ja sooja keskkonda – levikualad on põrandad basseinide ümbruses, saunades ja üldkasutatavates duširuumides, samuti võivad jalaseent edasi anda keeglisaalide vahetusjalanõud. Nakatumist soodustavad naha mikrotraumad, diabeet, jäsemete veresoonte haigused, kergekäeline antibiootikumide võtmine, niiskus ning tihedate ja liibuvate jalatsite kandmine. Meie kliima tõttu kinniste jalatsite kandmine loob jalaseene kasvuks eriti sobiva keskkonna.

Mis toimub: Kolm-neli nädalat pärast nakatumist võivad haigestumise sümptomiteks olla varbavahede sügelemine, jalgade liighigistamine, ebameeldiv lõhn, aga ka väikese varba vahele tekkiv lõhe, mis valmistab valu. Jalaseen võib levida ka talla alla ja kannale, põhjustades sügelemist, punetust ning moodustades nahavoltidesse ja -lõhedesse valkjat kettu. Ekslikult võib nakatunu haigussümptomeid jalgade haudumuseks pidada.

Mida teha: Jalaseene ravi määrab vaid nahaarst. Jalaseen on nakkushaigus, mis iseenesest ei parane, vaid süveneb.

Kuidas vältida: Tuleb jälgida jalgade hügieeni: kuivatada hoolikalt varbavahesid, vajaduse korral kanda kaitsvaid jalatseid ning desinfitseerida nii jalgu kui ka jalanõusid, vältida jalgade liighigistamist, vahetada jalatseid päeva jooksul mitu korda. Hoiduda tuleb ka võõraste jalavarjude palja jala otsa panekust ning sukkade-sokkide või saunalina laenamist.

KÜÜNESEEN

Kalle (42): "Nakkuse sain juba nõukogude ajal, tõenäoliselt basseinist. Kui varbavahed sügelema hakkasid, olin alles keskkoolipoiss ega pööranud sellele suurt tähelepanu. Aastate pärast ei andnud üks ujulaarst mulle enam basseiniluba. Arsti juurde ma ei läinud, olin kuulnud, et äädikaga töödeldes pidid hädad kaduma. Mõningase enesepiinamise järel sain pöiad jälle selliseks, et lubati ujulasse. Umbes kuus aastat tagasi hakkasid mul kaks varbaküünt kollaseks ja laineliseks muutuma. Püüdsin neid apteegineiult välja lunitud retseptiravimiga ise tervendada, kuid see küüntele kantav ollus ei andnud tulemust. Hakkasin oma pöida häbenema, piidlesin suviti ujumiskohtades teiste meeste varbaid ning avastasin oma õuduseks, et selliseid värdküüsi satub silma alla liigagi tihti. Praegu olen nahaarsti valvsa pilgu all ravil: võtan tablette."

Põhjustaja: Küüneseen kujuneb nakkusliku jalaseene levimisel küünde. Haigestunuid on Eestis umbes 18% 20–55aastastest ehk umbes paarsada tuhat inimest. Haigusest haaratud on peamiselt varbaküüned, kuid nakatuda võivad ka sõrmeküüned ning isegi käed ja kubemepiirkond. Jalaseen võib küüneseeneks kujuneda kas kuude, aastate või koguni mitmekümne aasta möödumisel nakatumisest.

Mis toimub: Kõige sagedamini tungivad seenhaiguse tekitajad küüneplaati küüne vaba serva ühest või mõlemast nurgast. Haigestumist soodustavad jalanõude surve või muud küünetraumad. Protsess levib küünelooži ja siis küüneplaati, algul ühel küünel, aga hiljem võivad haigestuda ka teised.

Kahjustunud küüneosa pakseneb, muutub kollakaks ja raskesti lõigatavaks. Küüne serv tõuseb paksenemise tõttu ülespoole. Haiguse levides võib küüneplaat täielikult hävida, tuues nähtavale ebanormaalse väljanägemisega paksenenud küünelooži.

Kätele, sõrmeküüntele või kubemevoltidesse satub haigusetekitaja nakatunud piirkonnast. Peanahal jalaseen ei levi.

Mida teha: Küüneseen on nakkushaigus, mis iseenesest ei parane, vaid süveneb, ning nakatab ümbritsevaid. Ravi on kas lokaalne või suukaudne ning selle määrab nahaarst.

Kuidas vältida: Küüneseene vältimiseks tuleb korralikult arsti kontrolli all välja ravida jalaseen.

Nähtavad ja nähtamatud seened

Maailmas tuntakse ligi 300 000 liiki seeni. Olemuselt on nad kõik parasiidid, kes toituvad peremeesobjekti laguainetest. On palja silmaga vähemärgatavad või nähtamatud mikroseened ning hästimärgatavad makroseened. Viimaste hulka kuuluvad ka söögiseened.

Mikroskoopilisi seeneliike on maailmas üle saja tuhande, nendest haigusi võivad põhjustada alla 200 liigi, meie kliimavööndis ligikaudu 20 liiki. Nad paiknevad kas inimese organismis või satuvad sinna teiste inimeste või loomade kaudu.

Allikas: SA Tartu Ülikooli Kliinikum nahahaiguste kliiniku ambulatoorse osakonna juhataja Sirje Kaur