Geellakid kantakse küüntele õhukeste kihtidena ning nad vajavad kivistumiseks UV-, LED- või CCFL-lampi. Sisuliselt on tegu õhukeste kunstküüntega, mille puhul on vahele jäetud küüne modelleerimise ja pikendamise etapp. Küüned on kaetud õhukese alusgeeliga, kuhu järgmise kihina kantakse geellakk ehk värviline geel ja lõpuks kattegeel.
Püsilakkide suurele menule on kaasa aidanud arvamus, et nende kasutamine on ohutum kui kunstküünte paigaldamine, kuid tegelikult on see ekslik. Uurides toodete koostisaineid, selgub, et geellakid, ka seda tüüpi lakid, mida nimetatakse looduslikeks või orgaanilisteks, sisaldavad ühiseid põhikoostisaineid. Kaubamärgiti erinevad põhikoostisainete vahekorrad ning geeli kivistuma panevad katalüsaatorid ja fotoinitsiaatorid, millest omakorda sõltub, kui kaua geellakk peal püsib või kui hõlbus on seda eemaldada.

Kas profi- või kodutoode?
Kuigi tootjad rõhutavad, et geellakk on pigem profi- kui kodune vahend, on geellakid levinud ka kodukasutajate seas. Kodune hooldus läheb täielikult asja ette, kui toote omadused on kaubamärgi esindaja abil selgeks tehtud, sest geellakid erinevad kas või pealekandmise või mahavõtmise meetodite poolest.
Olenemata geellaki brändist peaks silmas pidama, et geel ei tohi sattuda nahale – kui esineb allergiat, siis tavaliselt just geeli kokkupuutel nahaga, mitte küüneplaadiga. Hästi ettevaatlik tuleb olla geellaki eemaldamisega: mahaleotamisel tuleks küüneplaadi ümbrus kreemitada, et kaitsta nahka geeli lahustava vedeliku eest, mis on kuivatava toimega. Ka laki mahaviilimisel tuleb olla tähelepanelik, et küüneplaadi pealmistele kihtidele liiga ei teeks. Geellaki püsimise tagab korralik ettevalmistus.