Mäletan oma esimest päeva Budapestis hästi: minu itaallannast korteri- ja töökaaslane Anna (28-aastane, arhitekt, tõupuhas itaallanna nii välimuselt kui ka iseloomult) viis mind pühapäevasele taluturule. Turismiaktiviteete täis päeva lõpetasime Budas asuvas kohvikus koos argentiinlanna, itaallanna, kahe hispaanlase ning ungarlasega. Linnas, kus elab ligi poolteist miljonit inimest, on alati midagi ja kedagi avastada ning uskuge või mitte, aga olime tutvunud samal päeval toimunud linnaekskursioonil, pärast mida kollektiivselt ja meeldejäävalt lõhnavaid saiakesi sööma suundusime. Olin täielikus hämmingus - istusime kuuekesi laua taga ja lobisesime nagu vanad sõbrad, kes üksteist kaua aega näinud ei olnud. Viis täiesti erinevat kultuuri, inimest ning keelt, mida nautisin oma iga keharakuga.
Kuigi tundub, et üldiselt suhtub ungarlane oma sugulasrahvasse soojalt, siis võin isiklikust kogemusest öelda, et see oleneb täiesti inimesest ning olukorrast. Esimesel siinviibitud kuul käisin kohtingul kohaliku poisiga, kellega tutvusin väga klišeeliselt kohvikus. Teist korda kohtusime sumedal kolmekümnekraadisel suveööl linna suurima ning ilusaima kiriku Püha Basilica ees.
Finantsala õppinud ning sel alal töötav Tamas oli väga huvitatud Eesti kultuurist ja poliitikast ning minu vaadetest Ungaris toimuva kohta. Mőni päev tagasi oli kohalik meedia teatanud, et kavatseb ehitada 10 miljardit forinti maksva müüri Serbia ja Ungari vahele, et takistada immigrantide sisserännet riiki. Kui väljendasin arvamust, et Euroopas, eriti Euroopa Liidu liikmesriigina peaks Ungari ehitama sildu, mitte müüre, kostis Tamas, et tema arvates on hiiglasliku seina ehitamine hiiglama hea mõte. Korraks tekkis piinlik vaikus, mida ta üritas päästa, muutes olukorra veelgi piinlikumaks. "Samas, noh, kui aus olla, vihkan ma mustlasi ning geisid ka, aga see on ainult minu arvamus ning noh, meie kultuurilised vaated ja taustad on erinevad ning me ei pea üldse poliitikast rääkima." Korjasin oma imestusest maha kukkunud lõua üles ning vastasin, et minu jaoks ei ole tegu kultuurilise erinevuse või taustaga, vaid inimlikkuse küsimusega.
Tamas kirjutas mulle veel paar korda ning nähes, et ma talle ei vasta, teatas mulle soojalt: "Loodan, et sul on tore päev ning sõidad varsti tagasi sinna, kust sa tulid (ehk oma koju Eestisse)!" Nimetan seda naljaga A-kategooria immigrandi juhtumiks. Miks? Olen siia tulnud Euroopa Liidu programmi kaudu ega maksa riigile makse. Kuid Eesti, kust ma tulen, ei ole nii vaene riik, et siinsed kohalikud kardaks, et olen siia tulnud tema tööd varastama. Ka minu nahavärv ja keskmiselt kena nägu ei pane ka nii suurel rassistil nagu Tamas häirekella lööma, vaid hoopis julgustab välja kutsuma. Rääkides sallivusest ning rassismist - olen kohanud palju ungarlasi, kes on suured vähemuste pooldajad ning sama liberaalse maailmavaatepildiga nagu minagi, kuid antud olukord tõi välja inimese jooned, mida esmakohtumisel muidu ei näeks. Nagu Eestiski.
Minu kõige esimene kohalik sõber Bálint (eesti k. Valentin) rääkis mulle, et enne kui ta Budapestist Šotimaale Edinburghi õppima sõitis, ei osanud ta sõnagi inglise keelt ega kannatanud silma otsaski mustlasi, mustanahalisi ning geisid. Nüüd, kolm aastat hiljem, on tema üks parimaid sõpru mustanahaline, kellel on lätlasest poiss-sõber. Ja kui aus olla, siis ta ei olnud esimene ega viimane inimene, kes minu käest imestades päris, miks otsustasin just Budapesti kolida, kui suurem osa noori siit valitsuse tegevuse ning vaimu- ja materiaalse vaesuse eest mujale pagevad. Vastasin Bálintile, et just nimelt selliste juhtumiste pärast, millest teile täna kirjutasin.

*Endine Delfi ajakirjanik Irene Tambek kirjutab elust Budapestis ja vabatahtliku tööst organisatsioonis, mis õpetab ökoeluviisi suurlinnas.